esmaspäev, 16. september 2019

Sinivöö? Mina? Thewhat?

Ühesõnaga selle postituseni läks jiujitsu alustamisest alates üle viie aasta. Rääkige veel, et maratoni jooksmine vm võtab kaua aega - maratoni jooksin neli ja pool tundi, seda teekonda võib pigem siis vist ultraga võrrelda? 

See on taas selline postitus/heietus, mis on huvitav ilmselt enamvähem mu trennikaaslastele (ja Klarile, kes vabal ajal ka UFCi vaatab), aga ma luban, et see pole ka nii depressiivne kui eelmine postitus. Võib-olla. 

Alustame sellest, et millest ma siin üldse räägin? Mis vöö? Ikka see, mis ümber kimono seotakse ja mida jitsis saab järjekorras valge-sinine-lilla-pruun-must. Võimlas on selle ideeks pidev soorituspõhine hinnang treeneritelt, mõnedes koolides on nt tasemeeksam, et pead oskama sooritada x arv kindlaid tehnikaid, et jõuda järgmisele tasemele. Mulle meeldib meie lähenemine rohkem, sest mingeid asju lõpmatuseni drillida oskab mu meelest igaüks, aga sooritus varieerub ikkagi sparris oluliselt. Võimla ideedest selles osas saad lähemalt lugeda siin (link). Sinise vöö põhikriteerium meil on see, et põhimõtteliselt sa oskad sparrida/rullida ja mõnus trennikaaslane olla ja ei tee lolle vigu. Pardon, ma vist pean oma vöö tagasi andma, sest ma teen kogu aeg lolle vigu :) Küsisin viimase Raudse Rulli (TM mina, sest ma just mõtlesin selle välja) ajal ka peatreenerilt, et kui ma nüüd mingit jama teen, kas ta siis mõtleb ümber ja ta ütles, et ei mõtle. Sellele järgnes pärast seda sügav ohe, et "alistuse jaoks pead ju teisele poole minema", meanwhile kui ma isegi ei mõelnud, et ma sealt mingit alistust saan. 
Peika on ikka kaasas olnud

Kui rääkida ajavahemikest, et millal mingi vöö tuleb, siis see on väga individuaalne. Minuga koos said vöö veel kolm neidu ja üks noormees, kes kõik on jitsi teinud minust oluliselt vähem aega, vahemikus alla kahe kuni kolm aastat. Ühesõnaga mul oli mõnus variant neist alguses kõigist rõõmuga üle sõita ja ühel hetkel tajuda, et ohshit, nad on tegelt juba päris osavad ja eks me kõik oleme üksteise käsi ja kaelu väänanud omajagu. Kvalitatiivne erinevus tuleb sellest, et erinevalt minust pole nad vahepeal teinud kuudepikkuseid trennipause, et ravida vigastust või treenida maratoniks või kudeda kodus, sest kõik on liiga raske, et asjad kokku pakkida ja trenni minna.

Minul läks vöö saamiseks veidi üle viie aasta, nagu juba enne ütlesin. See on päris pikk aeg. Enamvähem sama kaua aega läks Laural, kes samuti hiljuti oma piha ümber sinise vöö sidus ja sellest kirjutas (link siin). Minu ja Laura vahel on samuti üks fundamentaalne erinevus, mis tuleb välja juba tema esimestest lausetest - ta hoolib, ta analüüsib, ta näeb ROPPU MOODI vaeva. Mina viskan kimono selga ja vaatan, et kuhupoole ma täna kukun, kui üritan turtlis seljas püsida. Enamasti ma ütlen midagi stiilis "how about no-gi" ja ei pane kimonot selga, sest minu meelest mingi kangasikutamine on tüütu. 
Olen saanud mõne medali

Nagu juba näete, siis ma ei ole kindlasti mingi jitsi-entusiast, aga midagi selles kõiges on, et ma olen aastaid võrdlemisi regulaarselt hambakaitse suhu lükanud ja pats-nukid kombo järel simuleeritud mõrva harrastanud. Ma alustasin baaskursusel, kus peale minu polnud ühtegi tüdrukut. Edasijõudnute trennides polnud regulaarselt ühtegi tüdrukut. Ma sain baaskursusel suhteliselt kõva retsi ja kerge seljavigastuse. Ma olen käinud loendamatutes seminarides, millest ma suurt midagi ei mäleta, ma olen drillinud ja rullinud inimestega, keda ma pole kunagi enam näinud, ma olen näinud lugematuid entusiaste, kes ühel hetkel kadusid. Ma olen omajagu inimesi alistanud ja oluliselt rohkem ise patsutanud, sest mind alistati. Olen valanud pisaraid mati ääres ning riietusruumis, kuid oluliselt rohkem olen südamest naernud. Ma olen väga palju õppinud selle spordi kohta, kuid veel olulisemalt enda kohta - seda, et tihti olen ise enda suurim vaenlane, kuid samas päris mõnus vend, kellega trenni teha, sest ma ei võta kaotusi eriti hinge, samuti ei lähe ma võitudega ülbeks, sest jitsis on väga selgelt näha, et päevad pole vennad, isegi ühe trenni erinevad osad pole vennad.  Oluline osa on aga see, et ma olen saanud mõned päris mõnusad sõberid juurde ning eriti hea meel on mul selle üle, et naiste osakaal trennis kasvab ning naisi on regulaarselt matil käimas nii palju, et kõikidega ei jõua isegi rullida tihtipeale. 
Olen mõnes väljamaa klubis käinud rullimas

Ma olen mitu aastat mänginud mõttega, et küll see sinine vöö ükskord tuleb, aga päris reaalsusele hakkas see lähenema alles siis, kui ma kaks aastat tagasi kolmanda triibu enda vööle sain. Mõnel inimesel läheb sealt järgmise vööni paar kuud, mul läks kaks aastat. Ütleme nii, et rasketel hetkedel pole enda aeglane areng miski, millesse ma kergelt suhtun. Ma kaldun tihti alaväärsusesse ja enese halvustamisse, sest jits ei ole miski, mis mulle tuleks kergelt või loomulikult. Ei, minu jaoks on see hämmastavalt keeruline ja tihtipeale on frustreeriv näha, kuidas teised saavad mingist tehnikast kaks korda kiiremini aru või kuidas neil püsivad meeles asjad, mida nad õppisid ühes seminaris 10 kuud tagasi. Ma ei mäleta mitte midagi, mida ma jitsis 10 kuud tagasi õppisin, aga see ei tähenda, et ma kuidagi mõttetu vend oleksin. Ma usun, et pingutamine on oluline osa ja ühel hetkel kuskil .. neljanda aasta alguses ma tajusin, et ahhaa, siin on see kvalitatiivne muutus, kus ma tunnen, et ma sakin veidi vähem kui enne. Sealt edasi hakkasid sinised vööd pudenema neidudele, kellega ma koos treenin, ning noormeestele samuti ja päris ausalt, mul tekkisid vahel mõtted, et oot-oot, miks mitte siis mina? 

Muidugi ei läinud ma kunagi küsima, et miks mitte mina. Ei, miks enda elu lihtsamaks teha. Ausalt öeldes ma lihtsalt kartsin seda vastust, et neid puudujääke on lihtsalt nii palju, et ma ei tahtnud endale seda lisapinget peale panna. Päris ausalt ma usun, et kui see vöö oleks tulnud nt kevadel, oleks see olnud suhteliselt sama taseme pealt ja enamvähem sama ära teenitud, aga ma oleksin saanud öelda, et päris viit aastat aega ei läinud. Suures plaanis aga pole see muidugi eriti oluline - mõni kuu siia-sinna. 
Pilt: Mariel Mõisavald

Mida see uus vöövärv üldse tähendab? Tegelikult väga mitte midagi vist - ma olen semi-objektiivselt parem/osavam/tehnilisem kui mõni teine ja samal ajal oluliselt kehvem kui paljud ülejäänud. See ei tähenda, et ma sõidan nüüd kõikidest valgetest vöödest üle ja naeran. Veidi ilusam on lihtsalt valge kimono ümber kontrastsem vöö siduda, sest trenni lähen ju ikka samamoodi kohale. Level 2 ei tule kindlasti kergem ega ei lähe tõenäolisemalt kiiremini kui esimene, kuigi peika kipub ikka ütlema, et kellel valge vöö kauem aega võtab, sellel tuleb lilla kiiremini. No eks ole näha, kas selle lillani üldse jõuan ja ega seal olulist vahet pole - sisemisest ja välimisest motivatsioonist pole siinkohal mõtet kirjutada, sest see postitus on juba vähe liiga mahukas ilmselt. 

Mis tulevik muidu toob kah? No lähen trenni, mis muud ikka. Homset hommikut alustan räigelt vara, et minna Sardiiniasse jitsilaagrisse ning nüüd sinise vööna jõuan vast ka sinna, et vaatan mõne youtube'i video ka lõpuni ning kes teab, äkki hakkan siiralt ja südamest ka "OSSSS" ütlema, samal ajal lusikalt acai'd limpsides? 

Mulle keegi dress-code'ist ei rääkinud ilmselgelt. 
Ja kui keegi mõtleb, et oot, miks sul vöö nii hele on, siis jah #reuse-recycle, see ON mu peika vöö, mis ootas sahtlis mitu aastat, et lõpuks saaksin selle enda vöö ümber siduda ja loodetavasti kandub kõik oskus ka mulle edasi :) 

1 kommentaar:

Mari ütles ...

Mäluprobleemid, jeaaaa - mul on häda mingi üle-eelmise trenni asjade meelespidamisegagi :P Välja arvatud mõned harvad tehnikad, mida õppimise ajal juhtumisi kõvasti drillitakse ja mis kuidagi lihtsalt klapivad. See muidugi ei tähenda, et mul neid meeles rulli ajal actually ka kasutada on :P

Igatahes olen ma väga õnnelik, et meil nõnna palju ägedaid naisi trennis on!