kolmapäev, 7. august 2019

Vägilase jooks Lähtel 2019

Ühesõnaga paar aastat olen ma mõelnud, et need takistusjooksud tunduvad päris ägedad. Jaanuaris nägin, et meie mõned trennikaaslased olid end naiskonnana Vägilase jooksule kirja pannud ja viskasin ühiskommuunis õhku mõtte, et äkki tahaks keegi veel tulla. Kaks neidu olid kohe nõus ning aja möödudes nõustus ka kolmas .. tahaks öelda, et "jõime end Lähtele", aga ma ei mäleta, kas see päriselt ka nii oli. 

Pärast jaanuaris registreerimist unustasin mina selle põhimõtteliselt kohe ära, et mingi selline hullus on tulemas. Kuniks jõudis kätte suvi ja vestlustesse hakkasid ilmuma laused nagu "peaks mõnikord jooksmas käima" ja "aga ma jõuan pool lõuatõmmet teha", "kas see muda on kohustuslik osa?" ning kõige olulisem - mis tiimi nimeks paneme? Läbi käis mitmeid lõbusaid variante, alates "Meil On Savi" ning "Võimla Võimsad Võhlud" (mis viis väga huvitava vestluseni, et pooled meist ei teadnud, mis need võhlud üldse on ning teised said teada, et tegelikult on õige hoopis "võhr" .. aga samas see on siiski vale :D), kuid lõpuks jäime "Sureme naerdes" juurde. Keda tulemused huvitavad, võin kohe öelda, et tiim "Sureme naerdes" jäi auväärsele viimasele kohale ning võistlus kulges täpselt nimele vastavalt. 


Tiim "sureme naerdes" enne starti. 
Õige päeva hommikul magasin suurejooneliselt sisse ning tundsin end üldse võrdlemisi unise, pahura ja kehvana. Tavapärane võistlushommik, ega see mind kunagi varem eriti takistanud ei ole. Korjasime kõik neiud autole (peika oli lahkelt nõus roolis olema, kaasa elama ning pildi- ja videomaterjali eest vastutama) ning startisime Lähte suunas. Kohale jõudsime tavapäraselt varakult ning vaatasime, kuidas inimesed tegid sooja .. Meie tegime oma tavapärast trennisoojendust ehk kaks õlaringi ja palju naljaviskamist. Võistlusplaan oli selge - lähme ühise tiimina ja kedagi maha ei jäta. Sättisime end rahumeeli stardigrupi viimasteks ja hakkasime sörkima. 

Esimene sörgiosa oli tüütult pikk, küll aga hakkas kohe meie lõbustuseks vihma sadama. Sai tiirutada metsa sees, kruusateel ning mingis liivakarjääris. Esimesed takistused olid ka kergemate killast, jooksed mingite asjade vahelt läbi, rullid end muda sees, mesitarude alt läbi, kannad veidi palke, ronid slackline'i peal puude vahel. Siis läks asi juba lõbusamaks, lähenes esimene mudakraav. Muda oli alla põlve, aga KOHE kaotasin oma jalanõu. Tõmbasin jala välja ja seal oli alles vaid valge sokk, õnneks pahkluu ümber oli veel viimase paelajõu küljes ka toss ise rippumas. Viskasin jalga tagasi, sidusin kõvemini kinni ja rohkem neid ei kaotanud. 

Pärast seda tuli veel omajagu muda, kus ühel hetkel oli ka lõbus hetk, kui meie taga olev noormees vist otsustas, et me liigume liiga aeglaselt ning hüppas täie jõuga mudaauku, et vahemaad suurendada. Ja ta oli puusani mudas kinni. Täiesti kinni. Temast 10 cm kaugusel turritas mudast välja mingisugune korralik oks, nii et mõnel on päris palju õnne, et seda endale sisse ei hüpanud. Õnneks olid mudaaugu kõrval tugevamad mehed, kes noormehe siiski välja aitasid ning meie teda ka rohkem kinni ei hoidnud. Mingu terviseks, meil polnud kuhugi kiiret. Küll aga kuskil mudaaugu juures saime enda neljaliikmelise tiimi juurde viienda "auliikme", kes ütles, et talle klapib meie tempo ja ta hea meelega oleks ka meie seltsis. Sellele lisandus kohe lause: "ma pole umbes kolm aastat jooksnud", nii et see oli väga kena sompliment meile - toredad, aga aeglased :) 

Ausalt öeldes on raja keskmine osa minu jaoks suhteliselt hägune, ma mäletan, et seal pidi redelite otsas rippuma ja käte jõul edasi minema - sellega sai hakkama 50% meie tiimist, mina ei olnud selle protsendi hulgas. See on üks huvitav harjutus, kus ma ilmselt isegi olen piisavalt jõuline, et rippuda ja ära teha, aga mu keha ei saa aru, mis koordinatsioon seal taga on. Mul on seda olnud aeg-ajalt jitsis või maadeldes ka, et ma olen võimeline mingit asja tegema, aga mu keha ei saa aru, mida ta tegema peab. See on väga kummaline ja ma olen aktsepteerinud, et ma olen koordinatsioonilise arengupuudega, aga tegelikult võiks neid kompleksliigutusi harjutada küll, et oleks veidi inimväärsem tunne. Selle ülesande asemel tegin kätekõverdusi. Järgmise samalaadse juures samuti. Ning kolmanda ülesande, kus pidi rippuvatel rõngastel kättpidi edasi hüppama, asemel tegin ilmselgelt pigem x arvu kosmonaute, sest misasja? 

Tiim "Sureme naerdes" mudaaugu-järgselt. Foto: Sixten Sepp

Peale kätejõudu nõudvate harjutuste oli mulle kõige raskem osa kõik need kuradi seinad, millest üle pidi minema. Esiteks ma kardan madalat kõrgust ja teiseks mu ülakehajõud on umbes miinus neli, nii et siinkohal suur tänu Kadile, kes pätti tegi ja julgustas, et ma poleks selline puss. Neid seinu oli rajal ka omajagu ja ma pean tunnistama, et kuna need olid vaheldumisi nende teiste harjutustega, mida ma ei jõudnud teha, tekkis vahepeal ikka täitsa morn tunne, et kas tõesti nii mõttetu vend olengi. Pmtst vastus on jah, oled küll :D 

Raja vaieldamatult kõige meeleolukam osa oli muidugi SPA ehk suur mudaauk, kus mõned pääsesid puhtamalt kui teised. Meie viskusime igatahes ülepeakaela mudasse ning pärast seda korjasin peast erinevaid kõrrelisi ning Triin sõnas väga rõõmsalt, et tal on muda ka kontaktläätse vahel. Sellest me muidugi end härida ei lasknud, sest pärast mudaauku oli teada, et on võimalus varsti järve saada. Järvevesi oli mõnusalt soe ning nüüd saan öelda, et olen ka sel aastal ujumas ära käinud. Järves sai võrgu alt läbi ujuda, pikast torust järve sukelduda ning muuhulgas ka wipeout-stiilis üle järve joosta ja loota, et need juba katkised puu-ujukid ei anna lõplikult alla. Hämmastaval kombel pääsesin isegi mina kuiva jalaga üle, nii et see tasakaal pole võib-olla maailma kõige hullem osa. 

Järve ümber oleva osa tegi suts lõbusamaks ka see, et peikad olid jõudnud sinna kaasa elama ning eriti "vahva" hetk oli see, kui surusime end põhimõtteliselt püstloodis künkast üles, et leida tipus kaks kutti, kes rõõmsalt puukiigel istuvad ning plaksutavad, et "teil-läheb-väga-hästi". Ma ei ütle, et ma sel hetkel vandusin, aga jah, roppuseid tuli sel rajal mu suust omajagu. 

Seda muda peseme veel pool aastat kõrvast välja. Foto: Sixten Sepp

Pärast künkast ülesaamist oli vaja lõpp ainult ära vormistada - tasakaalukiik (mis mul ka peaaegu pisara välja võlus, sest madala kõrguse kartus on shite), jääkülm bassein. Lisaks rehviviskamine ning kõige lõpus pidime üle suure heinapallide kuhja ronima. See oli konkreetselt köki-möki võrreldes kõige eelnevaga ja liuglesime graatsiliselt üle finišijoone, üleni mudased ja rõõmsad. Aeg 1:46..midagimidagi. Päris viimasteks ei jäänud, aga enamvähem :D 

Lõbus osa aga algas veel pärast finišeerimist. Loputasime end jääkülma veega suuremast mudast puhtaks ning järgnesime naistele, kes pesema läksid. Pesemisruumis teavitasid ülejäänud inimesed, et vett ei ole, vett ei tule ja vett pole võib-olla kunagi olnudki. Sel hetkel olime me juba poolalasti ning otsustasime, et ok, viskame siis veel suurema sopa seal väljas maha, kui üks tore neiu ütles, et "seal majas tõesti pole vett, aga kui te lähete sinna hoonesse, mis on pesemiseks mõeldud, võib täitsa midagi leiduda." Ehk siis kõik see kamp (paarkümmend inimest ikka) olid lihtsalt vales majas. Saime pestud isegi sooja veega ning kuna supp oli otsas (mul oli sellest muidugi ükstapuha, sest kes sellisel üritusel ikka lihavaba suppi pakuks), startisime lihtsalt linna, viskasime kompsud koju ja kogunesime Dolces pitsa- ja pastataldrikute taga uuesti. 

Seal võrdlesime sõjahaavu ning kõlama jäi mõte, et äkki teha järgmisel aastal kogu sari .. Aga samas me lubasime end ka naiskonnana järgmise aasta Otepää Ironmanile kirja panna ühel õhtul, nii et eks ole näha, kuidas nende plaanidega läheb. 
Tiim "sureme naerdes" + auliige pärast finišit. 

Kuidas siis mulje oli? No korraldus oli ok, rahvast oli ka pigem vähevõitu, nii et üritust on siis ikka lihtsam korraldada ka. Meeskond oli väga hästi valitud, viis pluss. Enda sooritusega pigem ei jäänud rahule, peale eelkirjeldatud ülesannete sooritamise mul sai lihtsalt võhm ka otsa. Ma jooksen neli korda nädalas ja see kaheksa kilomeetrit võttis mu rohkem läbi kui eelmisel aastal maraton. Jaa, ok, tavaliselt ma ei jookse ka maastikul ning jaa, tavaliselt ei pea ma mingitest asjadest üle ja alt ronima ja trikke tegema, aga siiski. Ma ootasin endalt oluliselt rohkem, nagu tavaliselt. 

Järelmõjudest nii palju, et esmaspäeval valutas mul ca 70% kehast. Osa lihtsalt selline muljutud valu, osa päris lihasvalu. Teisipäeval oli see vähenenud ca 40% peale ja läksin õhtul maadlema. Selle tulemusel on tänaseks hommikuks KÕIK mu sinikad väga hirmsa väljanägemisega ja ma vist ei saa nüüd veidi aega seelikut kanda. Muidu aga .. täitsa lõbus, ma nüüd vist juba tunnen, et võiks uuesti minna. Aga vahepeal võiks paar korda ehk maastikul joosta ka, et see kõik nii räige hoobina ei tuleks.

2 kommentaari:

Minna ütles ...

>Iga kord, kui kellegi postitust loen või pilte vaatan ekstreemjooksust, mõtlen, et võiks ju jälle minna, sest hiljem jäävad meelde ikka need head emotsioonid.
Pildid on väga vahvad, eriti muidugi need muda omad.

Ise käinud 2x Tõrva ekstreemjooksul ja 2x Valga x-jooksul. Möödunud aastal saingi Tõrvast mingi vigastuse põlvele ja siis oligi mingiks ajaks kriips peal ja rohkem pole läinud, sest vigastus tähendaks, et muud ei saa ka teha.
Aga minna hea seltskonnaga jooksu nautima ja takistusi rahulikult läbida, see oleks miskit päris mõnusat.

Kristel ütles ...

Neid ekstreemjookse on kerkinud küll nagu seeni pärast vihma :D
Ma ise pole veel jõudnud otsusele, et kas minna uuesti või mitte .. arvestades, et ka meie tiimist üks neiu sai põlvevigastuse (ägenemise) ja teine sai põiepõletiku, siis ma võib-olla jään nende lageda maa lihtsate jooksuasjade peale :P