esmaspäev, 31. juuli 2017

Juulikuu trennid

Mulle nagu meenub, et juulis olid päris ilusad ilmad. Juulis hakkasid mulle jälle jooksutrennid ka meeldima ja oli täitsa okei kuu. 


Samuti meenus mulle, kui tüütu on kuu lõpus trennilogi täita - Polar klassifitseerib kõik sisetrennideks, mis pole tingimata jooksmine ja nüüd ma pidin mõtlema, et mis trenni tegin ja kas ma tegin mingeid trenne, mida Polarisse ei kandnud - ilmselt ikka tegin, jitsi tavaliselt ju ikka ilma pulsivöö ja kellata, et mitte kellelgi silma peast kraapida. 

Jooksin 47 kilomeetrit. Muuhulgas tegin täna õhtul ühe jooksu ja õppisin, et pärast söömist tuleb ikka piisavalt oodata, et mitte Ihaste silla tõusu võttes ropsima hakata. Aga hakkama sain ikka ja loodetavasti ma enam seda viga ei korda. 

Jitsis jäi küll kahjuks nädal vahele, sest pidin suuremas koguses tööd tegema vahelduseks. Mõnikord tuleb elu spordile vahele, ega sinna pole midagi parata. Kuu parim jitsitrenn oli see, kus õppisime peal püsima ja sealt casually inimesi alistama. Mõnus kuu. Küll aga ei ole ma ikka kindel, kas on mõistlik Soome võistlema minna, kui ma käin trennis korra-kaks nädalas. Selles mõttes aus küll, et keegi peab ka kaotama, aga ma ei tahaks alati see olla. Ja kaaluvõtmine pole ka eriti hästi läinud (loe: pole üldse alla võtnud). No vaatame, on veel aega. 

Jõuksis on päris hästi läinud sellel kuul, sain raskusi tõsta nii kükil kui jõutõmbel. Vahelduseks polnud ka sellist olukorda, kus ma tüdinesin poole peal nii ära või läksin nii vihaseks, et pidin koju minema - osaliselt on asi selles, et ma valin paremaid aegu (pühapäeval sain ÜKSINDA vabade raskuste alas olla) ja osaliselt selles, et ma otsustasin mitte hoolida sellest, kui kutid valivad täpselt õige koha, et moblas istuda või treenivad kükipuuris faking biitsepsit. 

Statistika: 

Kokku 20 trenni ja 21 tundi.
Samme tuli 71 7284 ja läbitud 440 km. 
Põletasin 72 466 kalorit, neist trenniga 7833. 



kolmapäev, 26. juuli 2017

Jooksurõõmust

Lugesin Kati blogist, kuidas ta jooksurõõm on hakanud teda maha jätma ja pean ütlema, et tean täpipealt, mis tunne see on. Mul on tunne, et see avaldab ikka totralt palju mõju, kui lugeda teiste sportijate blogisid. Kuna jooksmine kogub aina tuure ja kõik otsustavad järjest aina pikemaid maid vallutada, siis võib see ühel hetkel päris ärritavaks minna. Mina teen aeg-ajalt teadlikult blogipause või jätan jooksudega seotud postitusi vahele, sest ma lihtsalt olen veits väiklane ja lähen pahaseks, kui inimesed suudavad suvalt hea tempoga ja madala pulsiga joosta. Kui keegi tahab end selles suhtes paremini tunda, siis mina pole aastatega mitte mingit arengut teinud ja jooksen ikka naeruväärse pulsi-tempo suhtega. Vanasti ma jooksin ilma pulsikellata ja olin rahul, kui 10k trennis tunni kanti jooksin - mida juhtus kogu aeg. Teate, kaua ma pulsi järgi 10k jooksen? Issand, seni jõuab päike looja minna, kui ma keskpäeval alustan. 

Aga! Mitte sellest ma ei tahtnud rääkida - ma tegin üsna pika jooksupausi oma põlve tõttu ja olen praegu leidmas tagasiteed metsa- ja asfaltiradadele. Ja see on NII mõnus. Mulle meenub täiesti, miks ma jooksma üldse hakkasin - see polnud selleks, et maratoniks treenida või kaalust alla võtta (no okei, vb natuke ka seda) või blogi kirjutada ja kuulsaks saada. Ma tahtsin joosta, sest see on pingelangus. See on minu aeg endale, kus ma ei pea kellegagi rääkima ega kellelegi/millelegi tähelepanu pöörama. Ma saan olla veidi aega üksi oma mõtetega, jätta telefoni koju ja mitte mõelda tööle ega sassis elule. Jooksmine hoiab mu eksistentsiaalset ängi eemal, päris ausalt. Ja minul isegi pole ühtegi last ega mitut töökohta, kellest puhata. Ma ei kujuta isegi ette, kui mõnus võib olla inimestel, kelle jaoks nende jooksutiir ongi päeva ainus omaette-olemise aeg. 
casual "olen rabas ilus" pilt

Jooksmise suur pluss on see, et ma saan seda teha igal ajal (khmhmh, õhtul, sest hommikused jooksud on ... mitte minu jaoks) ja ilma suurema ettevalmistuseta. Seon tossupaelad kinni ja minek. Jitsiga on alati seotud kindlad kellaajad, mis mulle tihti ei sobi ja päris mõnus on vahepeal trenni tehes teada, et kõik higi su kehal on sinu enda oma (that moment, kui poolvõõra mehe higi tema ninalt sulle silma tilgub, mmmm). See on ka väga mõnusalt vastandlik - kui jitsis oled sa sunnitud selles ühes hetkes viibima ja keskenduma täpselt sellele, mida sa teed, siis joostes saan ma kuulata kõiki maailma taskuhäälinguid, kuulata linnulaulu ja mõelda terve oma elu sasipuntrad läbi. 

Igatahes praegu olen ma jälle selles mõnusas kohas, kus saan vaikselt distantsi pikendada ja end hästi tunda. Suurema osa ajast jooksen ikka pulsi järgi (ehk siis teen teiste inimeste kiirkõnni tempot), aga kui on selline päev, et on vaja veidi agaram olla, siis lükkan pulsiekraani eest ja jooksen enesetunde järgi. Need on ka jooksud, mille kohta Polar annab kõige paremat tagasisidet. Saa siis aru :) 

Isegi kui ma kunagi maratoni (või üldse ühtegi võistlust) ei jookse, on päris hea tunne jälle rajal olla, otseses ja kaudses mõttes. 

pühapäev, 16. juuli 2017

Ega närv pole Sharm el Sheikh, kuhu minna.

Ma aeg-ajalt ikka mõtlen, et ma vist olen keskmisest suurem ärrituja, eriti trennisituatsioonides. Tihtipeale ma lähen enda peale pahaseks, sest ma ei jookse piisavalt kiiresti/ei saa jitsis tehnikat selgeks/ei jõua lõuga tõmmata jne-jne. Aga täna ma sellest rääkida ei taha, pigem toon välja paar suurimat ärritajat, keda trennisaalis kohtan, äkki oskate samastuda :) 


  • hilinejad. See on alati rühmatrennides minu suurim pet peeve. Kui sa juba tuled ja tead, et jääd hiljaks, miks üldse tulla? Muidugi selle mündi teine pool on see, kui ma ise hilinen, siis minul on ju väga tähtsad põhjendused, miks see täpselt nii on. Enda õigustuseks võin öelda, et ma olen trenni hilinenud aastate jooksul täpselt ühe korra ja ühe minuti, sest (I kid you not) ma unustasin oma trennirinnahoidja maha ja pidin Rademarist uue ostma :D
  • tohmanid jõusaalis. Peamiselt mõtlen ma neid idikaid, kes teevad kükipuuris biitsepsitrenni (ma tahaks öelda, et see on nali, aga ma olen seda nii palju näinud), aga ka neid, kes iga seti vahepeal 10 minutit moblas istuvad ja masinaid kinni hoiavad. Loomulikult neid sette on kaheksa, mida nad peavad ära tegema. Erilised lemmikud on need, kellel on sõbrad kaasas, kellega bromance'i jutte rääkida ja üksteise trenni filmida. 
    Ma kujutan ette, et mu tüdinenud nägu on sama nagu kuulamise nägu :)
  • liiga ilusad inimesed. See on minu enda ebakindlus muidugi, mis räägib, sest ma olen lihtsalt kade, et on olemas tüdrukuid, kes saavad casually kanda pükse, mis on minu aluspesust väiksemad. Nende päevitus on alati on point, meik särab ja loomulikult on nad imelises vormis. Küll aga meeldib mulle neid vaadata, kahe teraga mõõk :) 
  • ninatark. Mulle endale on küll vaid paar korda küsimata nõu jagatud, aga see tekitas minus tunde, et ma ei lähegi tagasi. Ilmselgelt kui ma modifitseerin harjutust, siis see on põhjusega, mitte selleks, et ma olen idioot. Äkki mul on mõni tervisehäda (khm,khm, põlv) ning mu harjutus on füsioga läbi räägitud. Andestage, kui ma ei usalda väga kutti, kes näeb välja, nagu ta poleks elus ühtegi kükki teinudki. 
Õh. Mul hakkas kohe nüüd parem ja korraks ka halvem, kui mulle need tüütused meelde tulid :D 
Kas sul on keegi-miski, mis sind trennitades häirib? 

Ahjaa - vähemalt ühe korra olen ma ise olnud täielik jobu, kui ma otsisin kummilinti ja võtsin selle rahumeeli ühelt teiselt tüdrukult ära, sest ma mõtlesin, et see lihtsalt vedeleb keset põrandat. Vabandasin ja andsin tagasi, vahepeal juhtub ka parimatel :) 

esmaspäev, 10. juuli 2017

Vitamin D ehk Philip K. Dick

Nüüd ma olen küll jõudnud faasi, kus ma võin tunnistada, et mu "tähestikunimekiri" on tegelikult "loen palju ulmet" nimekiri. Mulle lihtsalt ei jää mitte midagi muud silma, mille lugemine mind praegu huvitaks. Visake mind düstoopiate, tulnukate ja akopalüpsisega, palun. 
Igatahes, Dickilt pole ma varem midagi lugenud ja pärast seda raamatut Man in the High Castle ma ei ole kindel, kas ma midagi temalt rohkem lugeda soovin. See raamat polnud kindlasti halb, aga see polnud päris minu jaoks. Raamat on väga lihtsa ideega - Teise Maailmasõja võitsid Saksamaa ja Jaapan. Maailm on vähe teistsugune, USA kapitalism ei võidutse (mulle ka tundub, et kõik polnud Hiinas tehtud, sest Hiinat ei mainitud mu meelest üldse mitte millegagi seoses) ning natsid vallutavad ka kosmost. Seda kahjuks vaid mainitakse pealiskaudselt, nagu ka nende jätkuvat juutide tagakiusamist ja ülemaailmset holokausti. 
Asi võib olla ka selles, et ma olen hetkel tüdinenud veidi sellest Ameerika-kesksest kirjandusest. Nende jaoks võis see tol ajal tõesti märgilise tähtsusega teos olla, kuid minu jaoks see on lihtsalt ... omajagu tüütu. Võib olla, et ma puhkan veidi ja siis proovin android-electric-sheep raamatuga õnne.