laupäev, 31. jaanuar 2015

Toidujuttu

Päris kaua aega pole ma midagi asjalikku küpsetanud ja meisterdanud. Eile aga oli ühe mu kalli inimese sünnipäev ja panustasin enda poolt sefiiri- ja kohupiimakreemikorvikestega. 
Sellega oli muidugi igavene tsirkus, sest kolimise käigus asendus mu armas korralik ahi gaasiahjuga ja see on kondiitri jaoks täielik õudus - temperatuur on lihtsalt nii ebaühtlane pluss alt kõrvetab ära :(
Minu suurim mure oli aga see, et ma ei julgenud tükk aega seda ahju põlema panna, sest ma kardan veidi elavat tuld - paranoiline papagoi, mis teha. 
Igatahes läks korvikeste küpsetamisega täpselt nii, nagu kartsin, esmalt vajus tainas kõik üheks klombiks kokku, hingasin siis sügavalt sisse ja sepa kätega vormisin kuumast tainast kiiresti uuesti korvikesed. Järgmine mure oli see, et korvikesed kõrbesid alt juba ära, kuigi polnud kaugeltki valmis. 
Igavene häda, rist ja viletsus ühesõnaga. 
Aga kreemid tulid see-eest suurepärased, klassikaline kohupiima-vahukoorega ja sefiiri on gaasipliidil täielik rõõm keeta. Peale viisakalt granaatõuna, viinamarju ja hurmaad. 

Sünnipäevalaps tundus ka rahule jäävat ja mina olen täna päev otsa vaikselt külmikust sefiiri nosinud. Elu on lill!


esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Nädala kokkuvõte 19.01-25.01

See nädal tuli tervisemurede tähe all, kohe lähemalt. 



Esmaspäeval külastasin MyFitnessi uut avatud korrust ja tegin ühe mõnusa Synrgy, mis hõlmas erinevaid harjutusi alustades sangpommiga väljaastetest ja lõpetades paljude kükkidega, väga jalakeskne päev oli. Eriline mõnu seisnes selles, et iga harjutuse vahel tuli kaks burpee'd teha. Mmmmm, kuidas ma neid ikka vihkan. Hea uudisena oli ranne täitsa tubli, halvana see, et unegraafik on segi ja võhma ei olnud väga palju. 

Teisipäeval läksin veel ühte jõutrenni, nimelt BodyFit'i, mis meeldib mulle selle tõttu, et harjutused on iga kord uued. Sel korral kasutasime stepipinki, et treenida käsi, selga, jalgu ja kõhtu. Mõnus, ei kurda absoluutselt. 

Kolmapäeval oleks võinud minna tantsima, aga otsustasin kodus puhata, sest mul olid ülejäänud nädalaks ka suured plaanid. 

Neljapäeva hommikul käisin kerges BodyBalance'is, sest õhtul oli plaanis jitsima minna. Pärast trenni hakkas mul aga selg nii tugevalt tunda andma, et minust enam trennilooma ei saanudki. Käisin selle asemel hoopis sõbrannaga kinos, kuigi hing kripeldas, sest noh .. jits :(

Reedel käisin supermõnsas YogaFunc'is, mis on ikka sama tore nagu alati. Mina ise kahjuks olin keskmisest kehvem, reied on väga kinni, selg valutab, lõpus tuli isegi veidi pisar silma, et nii kehvas seisus olen. Eks see magamatus ja muu nõuab oma osa. 

Laupäeval olin tööl ja tegelesin kolimisega ja hoidsime last. See oli päris lahe, kuigi lapsehoidmine on minu jaoks ikka parim viis lastesaamisest hoiduda. 

Pühapäeval oli mul plaanis teha ka nädala lõppu üks Synrgy, kuid ma ärkasin kell 5 hommikul tugeva kõhuvaluga. Kui see niisama mööda ei läinud, võtsin valuvaigistit (millest ma tavaliselt hoidun) ja üritasin lihtsalt hommiku mööda saata. Trenni ilmselgelt tühistasin. 
Kõhuvaluga möödus terve pühapäev ning täna hommikul käisin perearsti vahetamas ja uurimas, et mis värk on. Tundub, et pimesoolega on praegu vähemalt kõik korras, kuid pean silma peal hoidma ja kõht on päris hell. 

Selle tõttu tuleb ilmselt ka selle nädala treeningkava äärmiselt vaikne, kui sinna üldse midagi lisandub. Järsult ma liigutada ei julge, jooksmine, jõusaal, tõstmised on mängust väljas. Ehk keskendungi sel nädalal tööle ja kolimisele ja üritan lihtsalt terveks saada. 

Täna aga Aurasse lõbutsema ja lõõgastuma! Loodan, et teil tuleb hea nädal (ja minul muidugi ka) ! 

Nädala emotsioon: uni ja valu. Aga meel on päris rõõmus. 
Nädala toit: mustsõstrasmuuti, kodumarjad on ikka parimad. 

kolmapäev, 21. jaanuar 2015

Suhkur, mu vana sõber.

Olen tihtipeale märganud, et vähe raskematel aegadel läheb söömine paigast ära, tahan rohkem magusat ja üldse ei mõtle, mida söön või kui palju söön. Ma üldjuhul suuremat numbrit sellest ei tee, sest kaal on mul mitu aastat sama olnud ja pigem juhindun mõttest, et keha teab ise, mida ta tahab.
Ka praegu on selline aeg, kus uuendatud töögraafik ja suurenenud kohustused ja stress on päris palju metsa keeranud. Magama saan hiljem kui tavaliselt ja üritan mitte hommikuid maha magada, mistõttu olen pidevalt ikka unine ja nüüd ka näljane. Kui muidu eelistan hommikuti soolast toitu, siis umbes nädal aega on isutanud hoopis müsli - suhkrut ja mitte midagi kasulikku täis poemüsli! Müsli kui selline oli minu jaoks üldse võrdlemisi mõttetu toit, kuni ma ise seda tegema hakkasin, kuid praegu on asi millegipärast soiku jäänud jälle. Samuti on päeva jooksul pidevalt tunne, et kõht ei saagi täis, kuigi ma söön rohkem kui mu meessoost toiduhävitaja, samuti tahaks pidevalt "midagi head", mis iganes see siis ka pole. 

kodutehtud müsli, kus on hulgaliselt pähkleid, marju ja seemneid

Kõik see on praegu jõudnud kohta, kus ma ei tunne end enam eriti hästi, tihtipeale iiveldab, sest on juhtunud seda, et olen päev otsa ainult magusat söönud - isegi, kui mitte alati ebatervislikku, siis ka puuviljad ja kohupiimad jmt on magusad. Hea on samas see, et ma näen enda arvates juba päris püss välja - selle põhjustajateks on vb MyFitnessi peeglid, mis teevad kuidagi eriti sihvakaks :D 

Väga võimalik, et mul on lihtsalt kevadine paeluss, aga any other ideas?


pühapäev, 18. jaanuar 2015

Nädala kokkuvõte 12.01-18.01


Nädal sel korral ka vaikne, aga ma jäin selle nädala IGA treeninguga rahule. 

Kolmapäeval käisin üle mitme kuu Zumbas. Oma spordiarmastuse alguseks loengi Zumbat, millega paar aastat tagasi alustatud sai, samuti on selle trenni tõttu mu muusikamaitse veidi piinlik - igas trennis ikka Pitbullile kaasa ei laula, eksole. Trenn sel korral kuidagi eriti hea emotsiooniga, treener oli väga väga väga energiline ja mulle meeldis, et see polnud koreograafiliselt superkeeruline, nagu Zumba mõnikord kipub olema. 

Neljapäeval proovisin uuesti BodyVive'i järele ja sel korral meeldis see mulle  ikka palju rohkem. Tundub, et treenerist oleneb tõesti palju rohkem, kui võiks arvata. Selles BV kavas on rohkem hüppamist ja vähem tammumist, mis mulle meeldib, samuti kummilindiga kavad on alati lahedad, kahju, et seljaosa täiesti välja jäi. 
Pärast trenni jooksin 15 minutit ka jooksulindil, sest rohkem tõesti ei suutnud taluda, jooksulint on vist kõige nürim asi maailmas. Lumi võiks juba ära sulada, ausalt. 

Reedet alustasin YogaFunc'iga, mida loodan ka edaspidi oma kavasse mahutada, see on tõesti nii mõnus trenn - raskem kui BodyBalance, aga mitte midagi ületamatut. Samuti tundub treener Maarja-Liis nii meeldiv ja muhe, samuti on mul tore vaadata, kui painduvaks võin ma saada. Praegu on reie tagaküljed ikka VÄGA kinni, seevastu õlad on väga vabad ja täiskükk pole mingi probleem. 
Pärast joogat jätkasin Nike Training Club'iga ning sel korral oli juba soojendus raskem kui mõne inimese terve treening. Harjutused vahetusid iga minuti tagant, iga viie harjutuse järel sai minutikese puhata. Higi voolas, meel oli hea, kõhulihased on nõrgad. 

Plaanis oli täna, pühapäeval, teha üks mõnus rahulik trenn, aga uue töö stress ja kolimine nõuavad ka oma aja ja puhkuse. Homsest jälle uue hooga! 

Nädala trenn: raske valida, jäävad sel korral viiki.
Nädala emotsioon: nälg. 
Nädala toit: enda tehtud vürtsikas kõrvitsapüreesupp kookospiimaga. 



Samuti sain sellel nädalal ühe aasta eesmärgi täidetud, nimelt lõpetasin oma šokolaadipuslega! Nüüd saab selle endale üks mu sõbranna, kes temast loodetavasti sama suurt rõõmu ja frustratsiooni leiab! 

neljapäev, 15. jaanuar 2015

Mis valu on päris valu?

Nagu ma siin olen tihtipeale maininud, olen ma mitmest kohast katki. Kuna ma sporti olen teinud tüki maad kauem, kui ma sellest kirjutanud olen, siis teen siin kiire kokkuvõtte oma põhimuredest (ehk on lihtsalt vanadus, kes teab):
1- selg. Alaseljaga on lihtsalt pingevalu juhtum, hakkab tunda andma pikemate seistud päevade järel. Sel suvel tegin BJJ-ga liiga ka oma ülaseljale, mida üritan pidevalt jälgida ja praegu on okei. Samas kui seda vana vigastust ärritan, jõuab valu üsna kiiresti punkti, kus ma ei saa liigutada, lamada ega sügavalt hingata, aevastamisest ja köhimisest rääkimata. Siiani on muidugi puhkus toiminud parima ravimina ja praegu olen selle koha pealt särav ja uus. 

2- pahkluud. Üks vigastus on paari aasta tagant, kui Hispaanias koperdasin nii õnnetult, et terve labajalg läks paiste ja siniseks ja komberdasin mitu päeva ringi, enne kui korralikult astuda sain. Teise jala pahkluu lõhkus ära (samuti BJJ-s) üks noormees, kes konkreetselt mu jalale risti peale kukkus. Noh, pahkluud on selline minivalu, tuleb lihtsalt väga suurt koormamist ja akrobaatikat vältida. 

3- kõige hilisem lisand hädaorgu on mu parema käe ranne, mis ühel hetkel täiesti tühjast kohast valutama hakkas. Ajaga on see kas veidi parem või veidi halvem, aga tunda annab ta iga päev. Arsti juurde ma muidugi ei lähe, sest see valu pole nii halb ja ei takista mul peale kätekõverduste suurt midagi tegemast. 

Tegelikult täiesti normaalne nimistu, eks ajaga kuluvadki osad kohad läbi ja ma olen teinud mitu aastat juba seisvat tööd, ei saagi kõige paremat loota. 


Millele ma olen aga viimasel ajal rohkem mõelnud, on see, et missugune on see valu, mille puhul trenn ära jätta? Minul tihtipeale on pärast trenni valu väiksemaks jäänud (soojad lihased? trennijärgsed hormoonid?) ning seetõttu ma alati ka pigem lähen trenni kui ei lähe, isegi kui mul on pärast seda veel halvem olla. Ei hakka siin endale tuhka pähe raputama, eks me kõik oleme aeg-ajalt rumalad ja vigadest õpime. Võin uhkusega öelda, et olen ka mina hakanud vigadest õppima! Ei ole vaja teha trenni lihtsalt selleks, et saada nö linnuke kirja, kui su keha valutab. Kui jalg valutab, ei tasu ehk jooksma minna, kui ranne annab tunda, ei ole kõige parem mõte tund aega joogat teha (kõik need allavaatavad koerad, oeh) jne jne, saate aru küll. 

Samas olen ma aru saanud, et lihasvalule mõjub tõesti hästi, kui kerget trenni peale teha, samuti on minu puhul ka juhtunud seda, et ma olen laiskusest ise endale mingi valu külge mõelnud, mis kaob juba trenni jaoks riietudes nelja tuule poole. Eks asi oleneb enesetundest, mina igatahes lähtun jätkuvalt põhimõttest, et trenn on tore asi küll, aga elus peab olema muud toredat ka, millega tegeleda. Kui ma olen väsinud, haige või valutan, siis saan rahus trenni vahele jätta ja tegeleda mõne muu huvitava asjaga. 

Kõige selle eelneva jutu idee oli see, et kõik need fitspo "inspiratsioonitsitaadid" nagu "pain is just weakness leaving the body" ja "pain is temporary" on minu arvates hirmutavad ja täielik jama - trenn ei peaks olema valus! Ma ei mõtle siin all sellist kerget tulitamisevalu lihastes pingutuse ajal, vaid seda, et kui miski teeb haiget, teed sa seda ilmselt valesti või vale raskusega või on mingi muu aspekt, mida üle vaadata. Miks peaksid sa tahtma endale haiget teha? Miks selle üle veel uhkust tunda? 


pühapäev, 11. jaanuar 2015

Nädala kokkuvõte 05.01 - 11.01

Esmaspäeval, kolmapäeval ja laupäeval siblisin tööl ringi ja olin nii asjalik.



Teisipäeval tegin edasijõudnutega koos maasvõitlust, sest VÕIMLA tegi uue hooajaga algust. Harjutasime vastasest möödumist, sain paar märkust kehahoiu parandamiseks ja mulle tundub, et hoogsalt harjutades võiks minust isegi veidi asja saada. Seda küll ainult (enda kaalus) tüdrukute vastu, noormeestega pole endiselt suuremat lootust. Siitkohalt ka õpetus tulevikuks - jits ei ole enesekaitse, isegi suurema kogemustepagasiga suruvad mehed tugevuse ja jõuga lihtsalt tehnika ära. 

Neljapäeval tegin jälle maasvõitlust, harjutasime möödumist vastast kringliks keerates, äärmiselt ebamugav variant. Üks lahe hetk oli see, kui sain teada, et variant möödumiseks on ka toetada pea maha ja hetkelise pea peale tõusuga nö hüpata vastase jalgadest lihtsalt üle. Minul on igasugu paranoiad kaelamurdmisega, nii et mina seda tulevikus katsetada ei plaani, kuid BJJ-ga tegelemine on näiteks aidanud mul saada kehaga nii palju sõbramaks, et julgen nt turiseisu korralikult teha, progress on täitsa olemas.

Reedel väisasin esimest korda YogaFunc'i, mis oli nagu tavaline jooga, aga seal oli rohkem kätekõverdusi ja planku. Mulle väga meeldis, oli tehtav, aga mitte lihtne, samuti oli treenerineiu sümpaatne. Samuti saab seal silda visata ja soovi korral ka pea peal seista. Igaühele oma, mina seda veel niipea tegema ei hakka. 
Pärast joogat jäin ka Nike Training Club'i ja õnneks ei pidanud kahetsema, sest treener tegi taaskord soojenduses täiskükis harjutusi ja ka trenn ise oli täiesti jõukohane, ilmselt isegi kergem, kui NTC tavaliselt on. Mulle sellised kohapeal põlvetõstejooksud ja hüppamised ei lähe eriti peale, pigem eelistan harjutusi rahulikult teha. Õnneks sel korral treener oligi koostanud kava, kus kardiot oli vähem, selle asemel olid erinevad kükid, seljaharjutused, kätekõverdused ja muud toredad asjad. 

Pühapäeval tahtsin minna BodyPumpi, aga jäin broneerimisega jälle liiga hiljaks, mistõttu leppisin BodyBalance'iga. Kava on jätkuvalt meeldiv, õlalood, täiskükk - kusjuures suve algul oli mul veel raske täiskükis püsida kauem kui mõned sekundid, praegu teen vabalt mitu minutit seal harjutusi. Ka treener oli täna väga meeldiv, leebe ja rahulik, samuti lõpumeditatsiooni ajal oli treener tasa, mis mulle sümpatiseerib. 

Mind kummitab pidevalt mõte minna jooksma, kuid ma pole tõesti valmis oma kontide murdmiseks, mida praegune ilm väga soosib. Piilun poole silmaga juba suviseid jooksuüritusi ja koostan vaikselt plaani, tahaks joosta sel korral Tartust eemal, pigem väiksemates kohtades, et oleks endal huvitavam. 

Nädala treening: YogaFunc, kuigi jitsis oli lõbusam.
Nädala emotsioon: Kas uni on ka emotsioon? 
Nädala toit: Porgandid. Ja kohv. 

reede, 9. jaanuar 2015

Heategevuslik sport!

Avastasin tänu sõbrannale ühe toreda telefonirakenduse, mille kaudu saad joostes/rattaga sõites/kõndides heategevusele raha koguda! 

Kodulehekülg on siin ning sama nimega on rakendus ka Google Play's olemas, rakendus ise on tasuta ning asja ainus miinuskülg on see, et ta tahab sinu eest Facebook'i postitada. Samas on ilmselt alati variant need postitused teiste eest varjata, et vältida risustamist. 

Kui on veel minusuguseid inimesi, kes telefoni kaasa võtavad sportima, siis see võib isegi päris tore uuendus olla :) 


teisipäev, 6. jaanuar 2015

Unemure

Tihtipeale on inimestel mure, et nad ei jää magama või ärkavad palju üles või segab nende und rahutus (jalgade tõmblemine, õudusunenäod, ringikõndimine, sonimine jmt). Minul sellelaadseid muresid eriti pole, magama jään pea alati edukalt, erandiks siis need ööd, kui hommikul mind midagi tähtsat ees ootab. 

Kunagi mul olid suuremad mured magamajäämisega, aga lahendasin need enda jaoks võrdlemisi kergelt ära,  tehes enam-vähem korda oma magamisharjumused: 


  • magamistuba ja voodi on magamiseks - üritan vältida seal õppimist ja niisama sülearvutiga vedelemist
  • õhtuti loen raamatut, väldin valgustatud ekraane (ei istu igavesti Instagramis :D)
  • lisan oma päeva kehalist aktiivsust (miski ei pane korralikumalt magama kui üks hea trenn, ehk ainult löök pähe)
  • üritan magada pidevalt samadel aegadel, enamasti olen keskööl voodis, samuti üritan hommikuti sarnasel ajal ärgata
Väga lihtsad asjad tegelikult, mida teha. Kapis on mul igaks juhuks ka looduslik "hea une tee", aga siiani olen lihtsalt unustanud seda kasutada. 



Ma enamasti isegi ei mõelnud oma unele, kuni kolisin kokku oma noormehega, kelle uni on väga väga väga kehv. Stressirohkematel aegadel ma ei julge kõvemini hingatagi, sest ehk ärkab M üles ja vaatab mind kurja näoga (on juhtunud), rääkimata külje keeramisest, mille tagajärjel ta võib püsti tõusta ja kõndima minna. Sagedased on ülesraputamised, kõvasti rääkimised, ringijalutamised jmt, üks värvikamaid öid oli see, kui ma sain lõpuks aru, et M üritab mulle läbi une jitsi põhitõdesid õpetada, ma naersin päris palju tol korral. Samas tundub, et tema päevast funktsioneerimist see kuidagi ei takista, nii et las ta olla, eks ööd võivadki huvitavamad olla. 

Minu mure aga seisneb praegu pigem vastupidises - ma olen kogu aeg väsinud. Ja kui ma ütlen "kogu aeg", siis ma seda ka mõtlen. Vaatan filmi - tukun. Loen raamatut - tukun. Jään pikemalt istuma - tukun. Hommikuti ülesärkamine on nii vaevaline, nagu ma väsitaks end magamisega ainult rohkem ära. Mul pole muresid magamajäämisega, samuti on kvaliteet okei ning magan enamvähem püsivalt 8 tundi (viimasel ajal siis rohkem). 

Proovin siin praegu asja lahendada juurviljade, veejoomise ja vitamiinidega, aga juba mitu nädalat vangun pideva väsimusega tööl, kodus ja trennis. Sõprade juures muud ei tee, kui haigutan, kuigi tegelikult on nendega põnev. Pidevalt tahaks ainult magada, kuigi uni läheb aina kehvemaks ja ei päästa enam. Kas on tegu lihrtsalt talve- ja külmaväsimusega, oskab keegi öelda? Öelge keegi, et te olete ka väsinud ja siis saame koos uinakut teha! 


pühapäev, 4. jaanuar 2015

Nädala kokkuvõte 29.12.14 - 04.01.15

Jee, uus aasta uue hooga trenni, jee! Kui paljudel teist sellised mõtted on? Noh, eks mul ka olid, aga sellest juba lähemalt.


Esmaspäev, neljapäev ja reede möödusid mul kinos end hingetuks siblides - ulme, mis massid ikka käivad vaheajal kinos.

Teisipäeval väisasin BodyCombatit ja NII tore oli. Ausalt, Egle Villik on mu lemmiktreener MyFitis, ta on lihtsalt nii minu tüüpi - ei jää hetkekski vait, ei lase alla anda ja no, nii heas vormis tahaks isegi olla.

Kolmapäeva hommikul ületasin end ja woohoo, aasta viimane BodyPump kell 9:30! Kõik oli väga hea, kava ise on ka täitsa muhe, kuigi muusika mulle eriti peale ei lähe. Märkustest endale nii palju, et rinnalugu ei jõudnud ÜLDSE kaasa teha ja kätekõverdused tegid ka haiget. Noh, eks modifitseerin veits ja hoian sel ajal planku vm, sest rannet ei taha ikka halvemaks teha. Aastale sai igatahes asjalik trennipunkt pandud.

Laupäeval otsustasin BodyBalance'i kasuks ja olen selle praeguse kavaga nii rahul (kava #67) ja nii mitmel põhjusel - seal saab silda visata, see keskendub vahelduseks ka õlgadele ja nende painduvusele ning seal on täiskükk! Treener kahjuks oli minu jaoks liiga vali ja seetõttu jäi väheke mõru mekk sellest trennist.

Pühapäeval ehk täna aga ma leidsin taaskord, et hajameelsus on kurb asi, samuti seda, et väga lihtne on trenni mitte teha. Ärkasin hommikul ja uimerdasin veidi, keskpäeval plaanisin jooksma minna ja avastasin, et olin oma ainsad pikad püksid just pesumasinasse pannud. Noh, MyFitis polnud täna reaalselt mitte midagi ja nii ma jäin koju Harry Potterit vaatama, puslet kokku panema ja aedviljakarrit keetma. Planeerimatu puhkepäev ühesõnaga.

Nädala toit: Reese's Peanut Butter Cups - teine parim Ameerikast tulija!
Nädala raamat: Barbara Kingsolver "Lacuna" 


laupäev, 3. jaanuar 2015

Võta üks ja viska teist..

ehk uus aasta on juba käes, mina aga olen oma mõtetes veel aastas 2014. Pole isegi kokkuvõtteid saanud teha, eks siis nüüd teen. Eelmisel aastal ma: 

* osalesin neljal rahvaspordiüritusel, plaanis oli joosta vähemalt ühel, nii et suur võit.
* ei suutnud oma lõuatõmbeni jõuda, nii et veidi väiksem kaotus.
* alustasin planeerimatult klubis VÕIMLA BJJ treeningutega, läbisin baaskursuse ja nüüd treenin vastavalt tahtmisele ja ajale edasijõudnutega
* mööndusega külastasin ühte uut riiki, sest päeva sain Itaalias veedetud küll, kuigi see läks rohkem magamise ja lennujaamas istumise alla
* leidsin uue töö ning jaanuarist hakkan juba väheke vastutusrikkamat osa täitma
*ei nutnud nii palju kui 2013, mis on päris hea. Eks neid murdepunkte oli ikka, aga vähem
* alustasin koos peikaga ühise kodu punumist, elu on lill.



Aastal 2015 tahan ma:

1) läbida poolmaratoni - isegi ajalist eesmärki ei hakka seadma, lihtsalt hea enesetundega läbimine saab juhtmõtteks

2) teha BJJ-d ilma end vigastamata - tahaks öelda, et jaa, aasta lõpuks sinine vöö, aga, vaadates minu ajalisi ressursse, pole see piisavalt reaalne selleks aastaks. Vigastustevaba ja lõbus treening on prioriteet, areng tuleb kindlasti ka omal ajal.

3) minna kooli - täpsustama ei hakka, kuid tunnen, et minus on veel piisavalt motivatsiooni ja pealehakkamist, et magistrikraadiga alustada

4) minna uuesti Hispaaniasse - hing kutsub juba nii kaua tagasi, et ma ei pea seda ilmselt isegi selgitama hakkama. 

5) lugeda läbi vähemalt 30 raamatut - ma olen kaua end defineerinud lugejana, kuid tegelikult on see piinlikult unarusse jäänud

6) pidada regulaarselt treeningpäevikut - osaliselt siis siin blogis nädala kokkuvõttena, kuid ka täpsemalt enda jaoks, et jälgida, kas milleski progress üldse toimub

7) saada tööl edukalt hakkama - praegu mul on veel mured, et ma pole tegelikult inimestega töötamiseks sobiv ja äkki ma sakin ja omaigaad,omaigaad, eksole. 

8) panna kokku oma hiiglaslik šokolaadipusle

9) olla parem (tüdruk)sõber - puudujääke on, ütleme nii

10) saada oma lõuatõmbega hakkama!! See jääb mind ikka piinama, kuni ära saan tehtud :D 


Eks siia saaks igasugu asju veel kirjutada, aga ma tahaks saada organiseeritumaks ja loota, et tuleb aasta, kus ma tõesti võtan midagi hingega, mitte ei tee asju üle jala, nagu mul kombeks on. Üks minilubadus on ka see, et saaksin regulaarselt blogitud, et mu fännihordid õnnetuks ei muutuks. 

Kes tunneb, et tal oleks mulle mingi tore väljakutse esitada või tahaks lihtsalt sel aastal tuttavaks saada või rohkem aega koos veeta, siis kommentaarium on teile avatud! Ma olen ausalt hästi tore. 

Üldiselt selleks aastaks rohkem soojust ja rohkem päikest!