pühapäev, 8. september 2019

Tallinna poolmaraton 2019

Proloog: ma ei ole kindel, kas on olnud võistlust, mille üle ma veel vähem elevil oleksin olnud. Terve selle kevade-suve jooksud on läinud kehvalt ning mind on valusalt tabanud tõdemus, et nelja aastaga olen ma teinud heal juhul pool progressisammu oma jooksude kvaliteetses pooles. See ja muud seisakud elus on viinud mind heljuma enesehaletsuse pehmele pilvele, kus on üheselt olla väga õnnetu ja samal ajal nii mugav, et ei tahakski lahkuda. Miks üldse võtta see retk pealinna ette, kui ma tean ette, et ma ei uuenda seal ühtegi rekordit? Eelmisel aastal jooksin ma mahuliselt oluliselt rohkem  kui oma elus enne ja ei uuendanud mitte midagi. Viimased rekordid tulid aastal, kus ma vajusin vaimse koorma all kokku, ei söönud, ei maganud - tol aastal jooksin kokku üldse 300 km ning uuendasin nii 10k kui poolmaratoni rekordit, sest need olid mu aasta ainsad võistlused.

Kätte jõudsid vahepeal ka ajad, kus mu peika vandus alla ja läks samuti jooksma. Ta jooksis viimati ilmselt minuga .. kolm aastat tagasi? Ja muidugi on tema tempo-pulsi suhe selline, et ma ei jõua sinna ilmselt iialgi. See aitas mul end oma haletsusepilvel veel mõnusamalt sisse seada, sest .. miks üldse millegagi vaeva näha, kui lõpuks ei ole ma ikka isegi mitte keskpärane jooksja ega jitsija ega üldse spordis midagigi? Jah, sport on tore ka niisama ja muidugi pikas plaanis ei ole sellest mingit vahet, kas ma jooksen mingi distantsi veidi kiiremini või aeglasemalt, sest kes üldse teab kellegi teise rekorditest midagi? Aga teisest küljest aitab tegevusi kinnistada see, kui neile järgneb kohene heaolukinnitus - hästi tehtud, vaata, kui tubli. Minul seda .. pole tükk aega olnud. Tänase seisuga on rekordid seisnud kaks aastat ning ka jitsis istun valge vöö kolmanda triibu peal juba kolmandat aastat. Progressi pole näha kuskil, kus ma pingutanud olen ja see hakkab ühel hetkel veidi rõhuma.


Aga ma proovin mitte olla enda suurim vaenlane - laupäev tõotab tulla lõbus ja lõpuks on see jooks samuti max 2.5tundi pikk aeg, pärast mida ma saan minna ja rahumeeli balti jaamas vegeburksi süüa. Sätin end optimistlikult kahe tunni tempomeistri lähedale (koos veel neljasaja inimesega ilmselt) ning püüan seal sabas püsida nii kaua, kui võimalik. Elu näitab!

Polar ennustab poolmaratoni ajaks hetkevormiga 2:11. No vaatame, ma loodan ikkagi minna ja iga kilomeeter püüan alla kuue minuti joosta. Tuleks sekundki parandust, oleks päris hea. Aga kui ei tule, ei juhtu tegelt ka midagi.


Võistluseelsel päeval käisin Patarei vanglas kommunisminäitusel ning Uue Maailma tänavaturul ning õhtul NÖEPi kontserdil. Põhimõtteliselt terve päev jalgadel. AGA afterparty'le me ei läinud, sest me oleme mõistlikud inimesed! 

Võistluspäeval ei läinud asjad üldse nii toredalt kui eelneval päeval kahjuks. Põhimõtteliselt esimene kilomeetriaeg tuli 6:41, sest massid, ning ma sain aru, et seda vahet ma tagasi väga tõenäoliselt ei jookse. Alates viiendast kilomeetrist ma sain aru, et jah, tänane on metsas ja siis jäin ma oma mõtetega veel pea kaheks tunniks üksinda. Ma ei soovita seda. Vahepeal olin ma nii nutu äärel, et mul oli raske hingata ja ma kuidagi kähinal kääksusin, korrutades endale oma peas, et tegelt on kõik ju ok. Oligi ok, miski ei valutanud, ma ei olnud väsinud, ma lihtsalt ei olnud häälestatud üldse täna midagi jooksma. Jalad ei liikunud ühel hetkel enam ja ma nägin tempot 7:00/min .. viisteist kilomeetrit oli võitlus iseendaga, et mitte lihtsalt katkestada, sest ma pole iialgi ühtegi võistlust katkestanud. Päris ausalt, tänane oli mu kõige raskem võistlus nende nelja aasta jooksul. 

Aga see läks lihtsamaks, kui ma tegin endale selgeks (klassikaline emotsioonijuhtimine), et ma olin ise valinud siin olla ja tegelikult see võib olla vabalt mu viimane võistlus. Kui ma ei saa võistluselt selle jooksul ega -järgselt ühtegi positiivset emotsiooni, siis miks ma seda teen? Ma võin ju ka niisama joosta ja mitte raisata oma aega, raha ja vaimujõudu, et reisida kuhugi ja seal joosta ja seda vihata. Eks? 

Ühesõnaga kuskil kümnenda kilomeetri peal ma sain selgeks, et the end. Fin. конец. Kui keegi tahab Linnamaratoni poolmaratoni pääset, siis mul on üks pakkuda, sest ma ei plaani sinna starti minna. 

Ma olen neli aastat andnud jooksmisele nii palju ja ma pole mitte midagi vastu saanud. Ma ütlen sellest ühepoolsest suhtest lahti. Suure tõenäosusega sörgin oma lõbuks edasi, kuid ma ei taha võistelda. Ma ei taha olla see vend, kellest kõik mööda jooksevad nagu seisvast postist. Kes on alati kõige aeglasem, kuigi teeb päriselt trenni. Kõik. Läbi. Ma ei jaksa, ma vannun alla. Ma patsutan välja. 

Siinkohal aga suur aitäh ja kummardus Margitile, kes mu viimaseks kolmeks kilomeetriks enda hoole alla lohisema võttis, sest ma ei ole kindel, kas mu  enda jõud oleks mind üksinda finišisse välja vedanud. 

Aeg 2:17, tempo 6:27 ja pulss ilmselt neliteist tuhat miljonit. 

3 kommentaari:

Margit Partei ütles ...

Kui enam rõõmu ei ole, siis ongi hea aeg pausiks. Olgu ta siis lõputa või lõpuga. Igal juhul ära unusta, et sina jooksid täna mööda kõigist neist "postidest", kes ei viitsinud tulla, kes olid diivanil või kes ei suudaks isegi 1 km joosta. Sa suudad omal jalal kas või Tartust Elvasse minna – kõva sõna niigi. :)

Kristel ütles ...

Jah, see on täpselt selline ... peaks lohutama, aga pärast aastaid treenimist (mööndusega: nii palju, kui mul on treenimist ellu mahtunud) ei lohuta enam see, et ma võidan neid, kes ei osale. Ma tahan nii palju rohkemat, aga ma ei suuda. Ma tunnen, et see on ebaõiglane, et ma ei saa vastu seda, mida olen ise panustanud. Ja praegu ei suuda ma sellest üle olla ja endale rääkida, et jaa, tubli, ikka käisid ja tegid ära. Meh. MEH. :D

Margit Partei ütles ...

Tean, tean seda tunnet. Tundsin seda oma 2016. aasta hooaja lõpus ja ilmselt ei pääse ma sellest ka käesoleval aastal. Vabandust väljenduse pärast, aga s*tt on end s*tasti tunda ja vahel ongi vaja sellest lihtsalt paus teha. Pausidest võib igasugu toredaid asju välja kooruda, mis ei pea isegi üldse jooksmisega seotud olema (kuigi võivad). Ma jään huviga ootama, mida põnevat sinu paus toob.