esmaspäev, 8. juuli 2019

Oled üldse jooksja, kui maratoni ei jookse v?

Muidugi oled, ära põe. Kõik inimesed ei pea maratoni jooksma ja see väike kirjatükk on endale meeldetuletuseks, et kuigi ma nüüd tõmbasin oma kevadisele maratoniplaanile kriipsu peale, ei ole ma täielik läbikukkuja. 

Margitil oli paar aastat tagasi ka postitus, et miks kõik nii väga tahavad maratoni joosta. Tol hetkel mina veel maratoni jooksnud ei olnud, aga vastus on ikka täitsa mõistetav minu meelest - eneseületus on alati äge ja enesedistsipliini arendamine on mulle jätkuvalt oluline (olen küll kuulnud arvamust, et minul on seda nagunii rohkem kui keskmisel inimesel, aga julgen vastu vaielda :D ). 

Tegelikult on maratonini jõudmine täitsa mõistetav jooksja areng - sa hakkad ühel hetkel pihta kohast, kus vb jõuad joosta kolm kilomeetrit. Võib-olla jõuad ainult ühe ja vahepeal pead kõndima. Samas see ei murra su vaimu ja sa jätkad, sa treenid, muutud vastupidavamaks, tõenäoliselt ka kiiremaks ning ühel hetkel läbid viis kilomeetrit. Siis kümme. Siis mõtled, et davai, ma katsetan selle poolmaratoni ära. See läheb hästi (pigem olen aru saanud, et inimestel enamasti läheb poolik hea enesetundega, kui just ilm mingit erilist perverssust ei korralda) ja siis .. kuhu enam minna? Tahaks ikka kõrgemale, kaugemale ja paremini, kogu aeg aina paremini, et saaks oma eesmärke täita ja piire nihutada. 

Pärast mu esimest maratoni vandusin ma endale ja teistele, et mitte iialgi enam. Kuniks ma lugesin jätkuvalt teiste blogisid edasi ja nägin, et olen muuhulgas ümbritsenud end inimestega, kellele maraton polegi nagu miski hiiglama suur ja võimas asi, vaid miski, mida sa teed igal aastal ehk isegi mitu korda. Ja siis mõtlesingi, et tegelt oli ju tore, davai, jookseme veel. Äkki parandame veel aega ka ja mõtle vaid, kui kauneid Instagrami-pilte Küprosel saab teha ja .. Ja siis mulle meenus, et mu eelmise talve vaba aeg oli umbes neli minutit päevas. Nelja minutiga kahetunniseid jookse ei tee. Muidugi on võimalik igasugu asju koomale tõmmata, aga tegelikult on mu haridus ja praegused tööasjad mulle olulisemad kui treening. sorry not sorry. 

Ühesõnaga kui ma mõtlesin rahulikult järele ja jätsin kõrvale selle, et "oo, täiega äge oleks seda teha" ja mõtlesin, et ma näen oma sõpru juba praegu piinlikult harva, peale selle kannataks üsna kindlasti mu kooliedukus, tööedukus ning kahaneks olematuks mu väga oluline vedelemise-aeg. Lisaks sellele oleks suurim mahujooksmine Eesti kõige kehvema ilmaperioodi ajal. Kolmetunnine jooks kuskil lopa sees veebruaris? Pigem ei, aitäh. 

Sellest suurem teema on muidugi see, et eesmärgid on toredad, aga noh, tegelt on mingil perioodil täiega ok ka joosta lihtsalt seetõttu, et jooksmine on tore ja see meeldib sulle ja see aitab võhma hoida ja mõtetega üksinda olla. See on täiega okei. Sa ei pea kohe jooksutee alguses (ega keskel ega üldse) mõtlema, et jess, maraton, see on see ainus asi, kuhu püüelda. Kuigi jah, kogemuse mõttes soovitan vähemalt korra küll ära proovida. Esimene kord on hea pingevaba ka, saab lihtsalt läbima minna. 

Minu plaan on praegu siis lihvida poolik alla kahe tunni ja alles pärast seda mõelda, et kas ja kuhu mingi maraton mahuks. Vahepeal on maratonitrennide asemel aega maadelda ja võib-olla mingeid uusi spordiasju ka proovida. 

teisipäev, 2. juuli 2019

Raamatunurk: Michelle Obama

Viimasel aastal olen lugenud põhimõtteliselt eranditult ainult põnevikke ja psühholoogiaõpikuid, aga mul on nüüd paar minutit päevas vaba aega rohkem, nii et kätte sattus Michelle Obama raamat "Becoming". See oli ... värskendav lugemine. Ilmselgelt olen ma enamvähem viimane inimene, kes tahab poliitika üle arutleda või kes sellest isegi väga palju teab, aga see ei tähenda, et ma ei üritaks seda inimeste vaatepunktist mõista. Ja see vaatepunkt on eriline, isegi ehk enneolematu - esimene mustanahaline USA presidendi proua siiski. 
See pole nüüd koht, kus ma hakkan teesklema, et I know what the struggle is, et jaa, mind on ka represseeritud ja nii. Seda raamatut lugedes sain aru, et nah, ei ole mul suurt miskit häda (kui välja jätta need suured maailmapurustavad mured, mis meil kõigil on). Aga mul on hea meel, et ma sain ehk heita pilgu ja mõista veidikenegi paremini, mis see võitlust teistel inimestel võib olla. 

Igatahes, mis mulle raamatu juures meeldis - me räägime hariduse olulisusest, halleluuja! Ma tundsin seal üsna palju paralleele enda (ja ilmselt mitmete teiste eestlaste) eludega, kus su vanemad ongi vähem haritud ning mitte kuigi jõukad, kuid nad annavad endast kõik, et sina saaksid endale võimalused paremaks eluks. Michelle'i vanemad olid samuti väga pragmaatilised ja tundub, et ka ohvrimeelsed - ehk on kõik vanemad ohvrimeelsed? Ma ei oska öelda, aga minu omad kindlasti olid ja ma olen neile väga tänulik.

Mulle meeldis, et see raamat ei läinud väga presidendikeskseks - jah, sealt kumas läbi sügav armastus ja kiindumus oma abikaasa vastu ning ilmselgelt on see suur osa raamatu võlust, et saab näha Valget Maja elaniku pilgu läbi ning üldiselt on päris raske kõrvale hiilida sellest, kui su abikaasa on üks võimekamaid/võimsamaid/võimukamaid inimesi maailmas, kuid raamat keskendus rohkem siiski Michelle'i pingutustele tema ametiajal, küll presidendi enda memuaarid temastki rohkem räägivad. 
Tore oli lugeda, et võitlus ülekaalulisusega tol ajal ka laste suhtes mingeid statistilisi tulemusi andis (kuigi väga irooniliselt sõin ma sel hetkel kartulikrõpsu õhtusöögiks) ning et Michelle'i projektid olid tõesti kantud sellest, millest ta päriselt väga hoolis. 

Mis mulle nii väga ei meeldinud, on see, et see raamat on .. kammitsetud? Ma arvan, et see on õige sõna. See on kergesti loetav ja huvitav, kuid ma tunnen, et see on osa suuremast pildist, nagu kogu see raamat on enne suure tiimiga läbi arutatud, et kuidas see täpselt üles ehitada, et jätta endast kõige parem mulje - armastav ema ja abikaasa, südame häälest juhitud aktivist ja maailmaparandaja, eetiline ja hingestatud. Muidugi - kui mina kirjutaksin raamatu, siis ma jätaksin ka endast võimalikult hea mulje, eriti kui arvestada, kui suur bränd tal kanda on. Siinkohal tekib muidugi ka küsimus, et kas ta kirjutas selle raamatu täiesti ise või kasutas kõrvalist abi. 

Selle kammitsetuse juurde käib ka see (võib-olla ameerikalik?) komme, et kõik inimesed, kellest ta kirjutab, on automaatselt "kallid sõbrad". Muidugi võib rääkida minus teatud kadedus, sest kahjuks ükski riigipea ei ole minu sõber, aga kummaline on lugeda sõber-sõber-sõber, kui mul endal läheb aastaid aega, et inimesed "tuttava" kategooriast kõrgemale tõuseksid. Samas - sellist pinget ma pole ka iialgi kohanud ning kui inimesed on igapäevaselt aastaid seotud, on ilmselt tõesti juba sõbra-staatus õiglane. 

Kokkuvõttes huvitav lugemine ning see kandis kenasti edasi lootusrikka tuleviku ideed, millele terve nende presidendikampaania üles oli ehitatud. Ja kuigi praegu tundub, et asjad on üsna kehvasti, saame igaüks siiski midagi teha, et nad alati nii kehvad poleks? Eks? 

“Do we settle for the world as it is, or do we work for the world as it should be?”