kolmapäev, 26. juuni 2019

Tahan jonnida.

Ei viitsi joosta. Ei viitsi töötada. Ei viitsi maadelda. Ei viitsi elada. Tahaks lihtsalt jonnida. Jalad on rasked ja hinges on kõrini. 

Vaatasin siis, et tegelt olen juunis päris tubli olnud ja ilusasse trennimustrisse jõudnud, kus jooksen neli korda nädalas, teen lühemalt, teen pikemalt, liigutan koibi kiiremini ja aeglasemalt. Viimane aeg on siis nüüd kergem nädal vahele teha. 

Mis vahepeal uudist? Suurt nagu midagi - jooksudega olen statistiliselt jõudnud ca eelmise suve tasemele, nii et see on päris mõnus. Õnneks pole nii raske ka, kuna maraton on plaaniliselt alles märtsis, siis praegu võin veel rahulikult sirge jalaga lasta ja mõelda, kas oktoobris Tartus ka pooliku jooksen. Praegu on küll selline tunne, et ma vist kiiresti üldse joosta ei oska enam ja kuidagi raske on loivamisest kiiremini liigutada isegi lõike joostes, mis siis veel 21 kilomeetrist rääkida? 

See raskus võib muidugi vabalt tulla ka sellest, et ma olen viimasel ajal taas kringlist elatunud. Ilmselgelt pole tegu mingi kaalublogiga ning teadlikult olen sellest ka hoidunud, sest suures plaanis kaal on .. mul on üldiselt suva, kuniks riided selga lähevad. Küll aga ei saa eitada fakti, et joosta on kergem, kui peab vähem kilosid kaasa vedama. Kaalulangetus ise on aga tüütu mu meelest ning asi, millega ma tegeleda ei viitsi. Kui saaks juba sinna, et ei söö iga päev räigetes kogustes magusat, oleks algus juba hea küll, või ei?
Kuidas see koogike siniseks muutus? Elu müsteeriumid. 

Ma ei hakka ka praegu mingit kaalublogi pidama, ainult mainin ära seda, et elu sees ei hakka ma mingeid kaloreid lugema. Esiteks selle tõttu, et ma ei viitsi ja mul ei ole tahtmist oma niigi väärtuslikku aega sellele kulutada ning teiseks ma naudin seda, et mul pole toitumishäiret. Teadus räägib ka, et on üsna suur seos kalorilugemise ning toitumishäirete vahel ning kõik need äpid pigem julgustavad seda kui aitavad piiri tõmmata. (link) Teadusega on muidugi alati see lõbus asi, et see, et miski on seoses, ei tähenda, et miski midagi põhjustab ning üldse on võimalik igasuguseid asju teadusest välja lugeda, aga kui 3/4 katses osalenutest tunneb, et kalorilugemine süvendab nende toitumishäiret ... jeah. Kindlasti on inimesi, kellele see väga hästi sobib, aga minu peas see oleks üsna kiire tee selleni, et "aga kui vähe kaloreid ma saaksin süüa ja ikka ellu jääda?". Mul on elus juba piisavalt stressi, tänks. 

Ühesõnaga praegu on kerge jonn peal. Ilmselt distsiplineerin end sellest läbi ja teen lihtsalt kergema trenirovka-nädala vahele, aga vahepeal on raske ka. Ei ole alati nii, et seon tossupaelad kinni ja lendlen päikeseloojangusse ja hing laulab. Pigem eelneb raske ohe diivanilt püstitõusmisele ja sellele, et davai, lähme teeme selle jama ära. Pärast jooksu on eranditult parem olla olnud küll, nii et ma panustan sellele tundele. 

esmaspäev, 24. juuni 2019

Loodus on päris mõnus

Okei - ma ei ole siin mingit uut universumi saladust avastanud. Teadus on ammu teadlik, et looduses viibimine teeb kehale ja vaimule head. Ma püüan seda ka jälgida, et saada värsket õhku ja (päikese)valgust ja vahepeal ka vihma ja lörtsi, aga no ausalt, minu meelest jalutamine on maailma kõige nürim asi. See on aeglane ja sihitu ja kedagi ei saa isegi kägistada. 

Küll aga on mul iga-aastases suvelistis see, et tahaks näha vähemalt ühte päikesetõusu. Kuna ma ei ole suur peoloom, ei ole tavaliselt see reaalne, et ma lihtsalt olen nii kaua õues ja vaatan niisama mõne koosviibimise lõpus päikesetõusu, kui koju jalutan. Nah, nalja teete või, ma olen juba keskööks oma mugava teki all ja kallistan patja. 

Järelikult on ainus võimalik lahendus see, et ma võtan selle plaani, et okei, lähme nüüd ja vaatame muuhulgas päikesetõusu ka. Sel aastal siis Ilmatsalu matkarajal, kus oli kas üks väga lärmakas lind või hästi palju tavapärase lärmakusega linde. Õhk oli värske, putukaid oli terve mäe jagu ning hing sai puhata. Eilsest mererannas lamamisest ma ei räägigi, ma naudin seda, kui saab lihtsalt eresinist taevast vaadata ja mõelda, et okei, see neljapäev, kuhu suvi sel aastal sattus, oli täitsa mõnus. 

Tegelt tahtsin lihtsalt pilte näidata, et ou, ou, ou, ma olin ükspäev kell neli ärkvel ja see on aasta ainus kord, nii et pildistame seda. Loodus on päris mõnus ja tegelt võiks seal rohkem olla, isegi kui sa seal ainult kõrrelisi pildistad.