laupäev, 16. märts 2019

1/10 joostud!

Ehk siis mu "äkki pole hommikuti jooksmine KÕIGE hirmsam asi maailmas" projekt on jõudnud selleni, et kümme jooksu said juba eelmise nädala lõpus tehtud. 

Võib vabalt öelda, et kahetsesin seda oma otsust põhimõtteliselt igal korral, kui hommikul tossupaelad kinni sidusin. Hommikud ei ole minu jaoks ajad, kus midagi aktiivset teha ja trenni kütta, ma tahaks voodis vedeleda, raamatut lugeda ning kohvitassi taga laiselda. Küll aga olen ma veendunud, et tahtejõudu tuleb treenida ja kuidas ma muidu targemaks saan, kui mitte katsetades, et kas see pulsike hakkab kunagi koostööd ka tegema või mitte. Siiani võin julgelt öelda, et absoluutselt pole hakanud. Täpselt ei hakka ma temposid ja pulsilööke kirja panema, aga tegin millalgi siin nüüd ühe õhtuse jooksu ka ja tempo oli sama pulsi kohta ca minut kiirem kui hommikuti. 


Üldse on viimased paar nädalat (kuud? aastat?) olnud raske motivatsiooni leida ükskõik mille jaoks. Veidi autopiloodi tunne on peal, et ärkan-kooli-tööle-trenni-magama. Püüan nüüd aktiivselt jälgida enda tunnuseid, et depressioon jälle võimsamalt ligi hakkab hiilima ning tundub, et pigem on praegu lihtsalt (kevad)väsimus, mitte midagi tõsisemat. See ei aita ka kaasa, et kevad sel aastal samuti eriti hallilt tahab tulla. 

Vahepeal on ajad, kus tuleb lihtsalt vaikselt edasi rühkida ja loota, et millalgi läheb kergemaks. Ma eeldan, et minu puhul see aeg saab siis juunis olema. Tegelt ei, aprilli lõpus on ka ühte vaba päeva loota. Jõuame. Teeme. 

laupäev, 2. märts 2019

Kolm lihavaba aastat

Juhhei-hei! Kolm aastat tagasi esimesel märtsil otsustasin, et mu näriv idee tuleks teoks teha ja mõtlesin, et "no ma proovin ühe kuu niimoodi elada, et ma liha ei söö". Ja tagasi pole ma kordagi vaadanud. Ei, tegelt, see vist on vale - muidugi on asju, mida ma olen igatsenud, nt vanaema tehtud kotletid või Matsimoka suitsuvorst. Aga ma ei saa öelda, et ma nendest nii väga puudust tunneksin, et nende päriselt söömine oleks kunagi reaalse võimalusena tundunud. 

See postitus pole sellest, et "omg, hakkame kõik nüüd taimi sööma, sest see parandab kõik su eluprobleemid". Jah, ma usun, et KÕIK inimesed peaksid sööma oluliselt rohkem köögivilju ja vähem lihatooteid, aga minu puhul ei ole mu toiduvalik tegelt suurt muutnud. Ma ei ole nüüd särava nahaga ja alati rõõmus ja energiast pakatav. Ei, ma olen ikka samasugune - talve lõpus pigem näost hallikasvalge, hommikuti unine ja pahur ning mõnikord jään haigeks ka. Täpselt nagu tavaline inimene. Tervis on mul muidugi korras, annetan regulaarselt doonorina verd ning korra aastas lasen Synlabis ka mingid muud näitajad üle vaadata, aga see ei vaja eriti tõestamist, et läbimõeldud taimetoitlus hoiab tervist kenasti üleval ja tihti isegi parandab seda. 
Viimased neli toidupilti telefonist: tofuga riisinuudlid, tempeh ja riis, läätsepada ning pestoga spagetid. 

Küll aga ma tahaks mõelda vahelduseks sellele, kui palju mõnusamaks elu kolme aastaga läinud on. Ma mäletan, et ma hoidsin oma otsust ikka mitu nädalat saladuses kõigi eest peale oma peika. Imelik oli. Veidi nagu piinlik ka, et mida kõik küll mõtlevad ja äkki veel hakkavad mu üle naerma. Praegu on ikka täiesti ükskõik sellest. Ei ole keegi veel midagi öelnud, mis paneks mind mu otsust muutma ja see ei kõiguta mind, kui keegi võõras arvab, et ma olen opakas. Pigem on näha minu meelest positiivset muutust - taimsete valikute repertuaar aina laieneb, igas restos Tartus saab taimetoitu süüa (isegi Meat Marketis - seal on liha nimes sees ja ikka annavad ka kõrvitsat :D ) ning suhtumine on aina mõistlikum, kui toitumisvalikud jutuks tulevad. 

Võin jätkuvalt öelda, et ma pole pigem see vend, kes hakkab kellegagi tema toidu üle mölisema, no mis see minu asi on. Samuti ei pea ma end kellestki paremaks, sest lõppude lõpuks on toit lihtsalt toit. Kindlasti ei ole ma mingi tervise ega eetilisuse etalon, aga ma ise tunnen end oluliselt paremini praeguste valikutega ja mul on hea meel, et saan elada rahumeeli täpselt nii, nagu ise tahan. Rohkem armastust, vähem mölinat - söögem taimi!