reede, 23. november 2018

Mis siis nüüd peale hakata?

Üle kahe kuu on möödunud maratoni lõpetamisest. Üle kahe kuu ka viimasest postitusest. Mis ma vahepeal teinud olen? 

Noh. Läksin jälle ülikooli. Praegu ei oska veel öelda, kas läheb hästi või halvasti, aga ausalt öeldes on tegu ikka üsna keerulise olukorraga. Suures pildis tean, et see on õige tee, sest ma vähemalt umbkaudu tean, et SEE on see, mida tahaksin oma eluga peale hakata - kui isegi minust ei saa kliinilist psühholoogi, saab minust keegi teine, kes loodetavasti suudab maailma ikkagi vähekenegi paremaks muuta. Aga ma ei saa öelda, et see on kerge olnud. Raske on kooli oma juba enamvähem väljakujunenud eluga sobitada ning hakata äkitselt jälle hoolima viitamistest ja matemaatikast ja jagada ruumi inimestega, kes on sinust nii palju nooremad ja sinisilmsemad ja ma täitsa imestan vahepeal, et mul silmade pööritamisest tõsist tervisehäda pole tekkinud. 

Muuhulgas käin ikka ka poole kohaga tööl, õnneks on see praegu võimalik - müts maha nende ees, kes kuidagimoodi täiskohaga tööl käivad kooli kõrvalt, mina vist ei suudaks. Muidugi elasin ise enda elu keerulisemaks ka sellega, et võtsin septembrist tõlkida ka ühe seebika, sest tore on ju midagi hispaania keele haridusega seotut ka teha (and also I like money :D ). Nüüdseks on see aga läbi ning jälle 10 tundi nädalas nagu maast leitud. 

Mida kõike see trenni jaoks on tähendanud? Jooksmas olen käinud kahe kuu jooksul kolm korda ja need kõik on olnud ... pehmelt öeldes kohutavad. Pulss on juba alustades liiga kõrgel ning kiirus on olematu. Eks seda oli ka oodata, sest maratoniks treenimine väsitab ikka omajagu, lisada sinna kõik muu elutempo ning see, et käisin vahepeal planeeritud tarkusehamba opil, mis kahjuks ei läinud üldse nii kergesti kui Kristinal, siis ei tohiks endaga ju eriti karm olla. Ausalt öeldes see külm ilm ei kutsu mind absoluutselt jooksurajale. Mul on isegi kodus villastes sokkides tihti jahe, sest mul on kerged vereringehäired ja ma ei suuda lihtsalt pärast jooksmist üles soojeneda, olenemata sellest, kui kihiliselt ja oskuslikult ma end riietan. Teate küll, kärss on kärnas ja maa on külmunud. 
Ega Pärnu suvi ka taeva ei jää. Laseb end veidi lihtsalt oodata.

Võimalusel käin ikka maadlemas ning olen sel sügisel isegi mõned korrad päris MMA-trenni sattunud, kuid sealt sain ka mingi eriti totaka jalavigastuse ning lisaks olen avastanud, et tegelt ma eriti ei naudi seda, kui mulle rusikaga näkku lüüakse, nii et ma pole kindel, kas seda MMA-asja jätkan. Ma olen pigem ikka selline maadleja-kallistaja, rusikad võiksid jääda neile, kes nendega midagi teha oskavad :D 

Kõige paremini olen suutnud oma graafiku vahele sokutada jõusaalis käimist, kuid ka see on nii ... meh. Okei, ma lähen ja tõstan seal kangi ja kõik on ok, aga ma ei viitsi seda teha süstemaatiliselt ja planeeritult, nii et ma ei näe ka mingeid tulemusi. Mis need tulemused üldse olema peaksid, kui mu eesmärk on lihtsalt terve olla ja mitte katki minna, kui teist inimest üle enda heidan? 

Mul on hetkel ühesõnaga veidi keeruline sisseelamisperiood, kus ma ühest küljest ei taha endale liiga kõrgeid nõudmisi seada, sest põhiaur läheb ikkagi koolile ja täiskasvanuelule, aga teisest küljest tunnen, et mingit süsteemi oleks vaja, et treenida. Kindlatel aegadel toimuvate trennidega on raske, sest leiva peab lauale teenima ka kummalisematel aegadel ja ma ausalt öeldes ei tea, mida peale hakata. Selles mõttes oli maratoniks treenimine ikka imeline, sest mingit valikut ei olnud - sa läksid ja jooksid ja teadsid, mis on su lõppeesmärk ja millal see toimub. Praegu ma ei teagi, mis järgmine eesmärk võiks olla või kuhu suunda üldse vaatama peaks. 

Mis teil selle kaamose-aja eesmärgid on? Suurem osa mu tuttavatest on küll jooksjad, nii et ma eeldan, et käib mingi suurem põhjaladumine ja valmistumine järgmisteks hooaegadeks, aga mis muidu? :D