neljapäev, 13. september 2018

Tallinna MARATON!

Ehk thanks to all the Nordic Gods, ma tegin selle ära!

Nädal enne maratoni ma kõikusin pidevalt ärevuse ja ükskõiksuse vahel. Õnneks oli tegu ka üsna kiire töönädala ja esimese koolinädalaga (!), kus ma muuhulgas käisin jälle matemaatikas. Üle 9 aasta on viimasest matemaatikast möödas ja see annab tunda, ütleme nii. Küll aga iga lähenev päev vähendas mu keskendumisvõimet omajagu ja laupäeval olin ma juba tööl küll võrdlemisi kasutu, sorry guys.  Pärast tööd tulin kohe pealinna ja juba kella kümnest olin voodis, kus ma kutsusin und raamatuga. Raamat sai enne läbi, kui uni tuli 😀 kokkuvõttes magasin ma siiski üsna hästi - ei mingeid õudukaid ega ärevust. Ärevus tuli siis, kui kell 7 oma stardimaterjalid välja võtsin ja sain aru, et nüüd ongi see. See, mille jaoks 9 kuud treeninud olen. Tõehetk. Mõtlesin küll sinnasamma sekretariaadi kõrvale oksendada, aga mõtlesin, et toitu on vaja ikka sees hoida.

Kell 8 tegime TYSKi omadega koos sooja, meeleolu oli kõigil üsna ärev, et mis ilm tuleb, mis rada on, kas isiklik saab tehtud. Kuna minul oli isiklik rekord garanteeritud, oli mõnevõrra pingevabam, pigem oli mul veel kahtlus, et kas ja kuidas lõpetan, kas murdun, kas lähen katki. Juba mitu nädalat varem olin otsustanud, et pulsivööd ma kaasa ei võta - esiteks selle tõttu, et ma ei vaja seda stressi oma ellu ja teiseks ma teadsin, et see hõõrub mu underboobi täiesti veriseks ja ma eelistan oma jookse ja elu verevabana hoida. Raiskasin viimased hetked tobeda süsteemiga pakihoius ja vetsujärjekorras ja leidsin stardikoha 4:30 tempomeistri selja taga 4 minutit enne stardipauku. Hümn võttis meele härdaks, aga lubasin endale, et vajadusel nutan katkestades või finišeerides. Stardijoonest üle saamine võttis täpselt kaks minutit.

Esimesed 10 km läks väga edukalt. Kaasaelajaid oli palju, tunne oli hea, higi voolas mõnuga, raske ei olnud ... Kui välja jätta mu täiesti krampis ülaselg. See on mu krooniline mure, mis on krooniline peamiselt mu enda tegevusetuse tõttu. Kuna oskasin seda ette näha, võtsin 8km peal valuvaigisti sisse. You can judge me, aga ma ei kahetse seda otsust. Murelikuks tegi tempomeistri otsus mitte vaadata üksikuid km aegu, vaid jagada rada 5km pikkusteks lõikudeks. See tähendas, et km ajad olid üsna kõikuvad, mis mulle ei klappinud. Samuti olen ma alati joogipunktides kõige aeglasem inimene, mis grupimentaliteediga eriti ei klapi. 10 km sai täis ajaga 1:05 ja võtsin tunni peal ka esimese SIS geeli. Geelid olid head, paksud ja kleepuvad ja magusad. Mulle magus meeldib. Süsteem oli võtta geel iga tunni peal ja teistes joogipunktides vett ja spordijooki vaheldumisi.
Tiim TYSK. Foto: Margit Partei

Mu hirm sai tõeks juba 14-15 km peal, kui tempomeister pani järgmise käigu sisse ning ka 5:53 tempoga jäin grupist maha. No head teed teil minna, jäin maha. See murdis natukenw mu vaimu, sest ma lootsin nendega vähemalt pool teed vastu pidada. Kaasa ei aidanud ka algav metsatee lõik, mis võttis tempo oluliselt maha ja oli NII kuradi nüri, et mõtlesin püssi põõsasse visata - põõsaid seal jagus. Järgnes mingi iiveldamaajav laudtee ja kõrkjad, no ikka üsna halb oli. Eriti muserdas see, et isegi pool ei olnud veel läbi. Mitte nagu sein, aga selline väike kivimüürike, millest üle pidin ronima. Poolmaraton sai täis 2:16 peal. 

Õnneks aitasid üle ronida poolmaratoonarid, kellega meie rada kuskil 20km peal ühines. Paljudele nad käisid vist närvidele, aga mitte minule - mind aitas see väga, et oli rohkem rahvast ja melu ja see edasi-tagasi osa oli ka okei, sest muusika möllas ja kõik oli parem. Samuti oli pool juba tehtud ning alanud oli ka tundmatu maa, sest eelnevalt olin ma jooksnud kõige rohkem 24 km. Ma ei nautinud seda, et poolmaratoonarid kõik apelsini ära sõid, aga see mind ei seganud, et geelipunkt tühi oli, sest kõik väärivad toredat jooksu, mitte ainult maratonivennad. Kui miski saab otsa, on see korraldajate süü, mitte osalejate. Pealegi mul oli geele küll ja veel, üks jäi isegi alles.
28 km peal võtsin teise valuvaigisti samal seljavalu põhjusel ja oli ainult üks kolmandik jäänud. Ausalt öeldes ootasin kogu aeg, et millal see raske osa tuleb, sest ma olin veendunud, et see ei jää tulemata. Jõudsin 30 km peale ja aeg oli 3:15. Arvutasin kiiresti, et isegi kõnnin, jõuan tõenäoliselt ikka alla viie tunni.

Ja siis see tuli - uuestisünd. Samm oli kerge, hingamine korras, kõik klappis, nagu oleksin alles jooksu alustanud. Ei tulnud seina, vaid runner's high. Viskasin Icepoweri vendadega nalja ja sain korraliku jahutuse, sest ma olin piisavalt aeglane, et suurem osa pooliku jooksjaid olid juba oma teed läinud ja ei hoardinud kõike endale 😁 minna oli veel ala 12 km, see on ju mu tavaline keskmise jooksu distants. Kinnitasin endale, et iga tempo alla 7min/km on okei ja üle selle pole ka hullu, aga keskmiselt nägin kellal ikka 6:30-6:40 tempot, millega olin juba täiesti harjunud - veidi nagu igiliikur, ikka üks jalge teise ette.

Mind ei murdnud isegi see pikk edasi-tagasi lõik, milletaoline Narvas mu eluisu ära oli võtnud. Pigem oli hea meel tuttavaid näha ning enne tagasipööret möödusin ka ühest TYSKi jooksukaaslasest, kellel tundus oluliselt raskem olevat kui mul. Samas võis sellel hetkel seda öelda ilmselt 90% osalejate kohta, sest ka 35 km peal oli mul h aruldaselt hea olla. Nägin sel ajal ka Klarit, keda olin pilguga juba tükk aega otsinud, aga ilma tema hüüatuseta oleksin ikka maha maganud 😁 tänks, see maailma kõige kobam käeplaks kandis tükk aega edasi.
Foto: Mait Marttila

Ei saa öelda, et viimased 5 km oleks kerge olnud, peamiselt selle tõttu, et mu eelneval nädalal väljaväänatud jalg (koperdasin Võimla saali remontides kuhugi taaskord) tuikas iga sammuga korralikult, aga see ei takistanud mind enam. Aina rohkem möödusin kõndivatest inimestest, kuid ma teadsin, et mina nende hulka sellel korral ei lähe - ma tulin maratoni JOOKSMA, mitte kõndima. Viimased kilomeetrid muidugi venisid nagu kaameli ila, aga samas ma ka ei tahtnud, et see lõppeks, pigem oleksin tahtnud vahepeal hapukurki süüa ja oleks võinud edasi joosta. Üllatuslikult olin juba kesklinnas tagasi ja isegi lõputõus ja munakivitee ei murdnud mind. Lõpus ka kerge kiirendus ja rusikas võidukalt püsti - ma tegingi selle ära! Keegi, kes veel viis aastat tagasi ei jõudnud kõndimata 4km joosta, ületas selle nüüd kümnekordselt. Btw, viimasel 12km möödusin 120 inimesest.

Finišile järgnev oli muidugi väga ebaglamuurne, sest mind ei olnud keegi toetama tulnud ja ausalt öeldes ma seda kelleltki ka ei oodanud. Tegime TYSKilastega mõned pildid, vaatasin üle maratoonarite puhkeala - kui sa oled taimetoitlane, on see üsna mõttetu, sest midagi magusat mul enam alla ei läinud, kuid lihavaba soolast kraami ma tuvastada ei suutnud. Võtsin hoopis Balti Jaama turult vegeburksi ja magasin rahulikult pool teed Tartusse. 

Kuidas taastumine läheb? Suurepäraselt, juba teisipäeval oli maratoni meenutamas vaid kerge lihasvalu ja tänaseks on jäänud üks õnnetu sinist tooni varvas, ma pole kindel, miks ta selline on 😁 ja kaelavalu muidugi ka. 

Niisiis - maraton on tehtud. Pisaraid sel päeval ei valanud, kuid eks neid sai treenides juba piisavalt nähtud. Uuele maratonile ei mõtle, kuid mingi heietusjutt tuleb sellest veel, kui oma puhkusereisilt tagasi olen. Keep it real ja puhake jalga, mina plaanin seda igatahes teha 😊 btw, pilte pole rohkem, sest tabletiga piltide saamine on suurem kadalipp kui maratoni läbimine.

Kommentaare ei ole: