neljapäev, 2. august 2018

Juuli kokkuvõte

Juuli oli pagana palav, isegi kui plätud olid jalas. yea, I'm young and fresh, tsiteerin veel eelmise aasta lugusid. Aga sellest ma olen juba varemgi kirjutanud, et sel aastal ma jäin ootamatult vanaks ja ei suuda enam kõrget temperatuuri taluda ilma pärast voodis lamamata, et toibuda. 

Sellest hoolimata ma jooksin oma elu kõige mahukama jooksukuu - üle 160 km. Päris hull värk minu jaoks. Ma ühe korra isegi suutsin HOMMIKUL jooksma minna ja see oli täiesti õudne - päriselt ka, mismoodi inimesed käivad hommikul vara jooksmas ja siis elavad oma tavapärast elu edasi? Ma tahtsin terve ülejäänud päeva ainult magama minna ja süüa. Ei, aitäh, ma pigem jooksen öösel pimeduses, kui lähen veel korra hommikul enne kella kuut välja. Õnneks on nüüd lubadus, et kuumus annab veidi järele, nii et äkki saab mõistlikul ajal joosta. Jooksud olid jälle peamiselt aeglased ja pikad, sekka mõned lõigukesed, fartlekid ja üks poolmaraton maratonipulsiga. 

Nüüd aga olen selle kõigega jõudnud kohta, kus mu keha ja vaim on väsinud jooksmisest. Ma käisin vahepeal ka jitsis ja kuna me jätkame igavesti jalalukkudega, sai põlv vist liiga palju pinget ja see lisandus juba suurele koormale, nii et ... põlv hakkas valutama, sel korral andis see märku põlvekedras, kuid eile tundsin ka meniskis valu. Nii et selle käesoleva nädala ma pühendan tsillimisele ja vähesele jooksule. Kõik jooksud tulevad rahulikud ja lühikesed ja äkki jõuan tagasi kohta, kus ma tahan päriselt paelad kinni siduda ja jooksurajale astuda. 

Küll aga sellega seoses mul oli kuidagi piinlik kurta, eriti pärast seda, kui ma lugesin, kuidas Maris räägib jooksmise jaoks aja leidmisest. Ma olen sellele veidikene varem ka mõelnud, et tegelt on mul väga suur privileeg olla elus sellises kohas, et saan enda valitud ajal teha kõike, mida tahan. Ainsad, kellele ma pean mõtlema, on Kass (kellel on suva, kas ma olen kodus või mitte, kuniks tal toidu- ja veekauss täis on) ja peika (kes oskab ka üksi oma vaba aega täita paar tundi :D ), kellest kumbki ei vaja päriselt järelvalvet ega nõua, et ma kindlal ajal tagasi oleksin. Ma saan valida, kas ärkan hommikul hiiglama vara või hilisõhtul, kui tavainimesed juba voodile mõtlevad. Patt oleks kohe nuriseda, kui tegelikult on asi puhtas viitsimatuses. 

5 kommentaari:

Maris ütles ...

Ma ka vahel ikka heietan peas, et miks ma küll siis veel jooksmist ei armastanud, kui mul polnud veel sada asja, mis pidevalt plaanile kaikaid kodarasse viskavad :D :D

Aga kui vaadata su kilomeetreid, siis kuidagi laiskust ma küll ei näe! Väga muljetavaldav distants läbitud ju!

Kristel ütles ...

Jah, ma tihtipeale olen ka enda üle uhke, murekoht tuleb enamasti siis, kui ma loen, kui palju teised maratoniks valmistujad jooksevad - tundub, et lähen küll enamvähem mütsiga lööma, aga vast saan oma yolotamisega ka läbitud maratoni :D

Klari ütles ...

eee... mina näiteks jooksen veel vähem ja eks mul muidugi on sellest tulenevalt suht kabuhirm juba ka, nii et kohe kindlasti oled sa minust siinkohal ees :D

Kristel ütles ...

Klari, sa oled minust juba kahe kolmetunnise jooksuga ees :D
Ja kui see lohutab, siis eelmisel nädalal oli sinu pikk jooks pikem kui minu terve nädala kilometraaž, sest #puhkenädal :D

Klari ütles ...

Ja hommikused jooksud... jah, mina tahan ka pärast ainult terve päev magada ja süüa, aga seda ma tahan niikuinii igal muul suvalisel päeval ka, nii et see on mu jaoks normaalne igapäevane olukord :D Laupäeval tegin hommikul kolmetunnise jooksu ja pidin pealelõunal mingi 8 tundi sugulaste sünnipäeval olema. Süüa sai palju, aga ma reaalselt seisin pool aega kuskil püsti, sest istudes oleks raudselt tukkuma jäänud :D