esmaspäev, 30. juuli 2018

Depressiooni järelmõjud

Mida veel sooja suveõhtusse kui mitte veidi juttu vanast heast sõbrast - depressioonist! Woooo! 

Ma ei ole ei oma tavalises elus ega internetielus teinud saladust sellest, et depressioon on mu vana tuttav. Sellest on üks mu levinuim postitus, kus ma kirjeldasin, kuidas ma jõudsin kohta, kus ma ei tundnud enam midagi - link.  See on päris huvitav, et see on nii palju kuidagi levinud, sest ma ise seda reklaaminud pole. Depressioon ei ole miski, mida ma otseselt häbenen või millest rääkimist ma väldin, aga ma ei taha, et see on ainus asi, mis minust inimestele meelde jääb. #staardepressiivik. 

Mul on nüüd käes juba ... mitmes kuu ilma antidepressantideta. Kui välja jätta see, et ma kõndisin ca nädal aega vastu seinu ja pea käis kogu aeg ringi (ja päriselt KOGU AEG), läks see võõrutus täitsa okeilt ja ma tunnen, et vähemalt praegu saan ma hakkama ka niisama. Ma ei tunne ausalt öeldes, et need suurt midagi muutnud oleksid viimased paar kuud, kuid ma saan aru, et algul oli see väga oluline, et nad aitaksid mul üldse kuidagi funktsioneerida, et ma ei tahaks ainult kalapilguga seina vaadata ja mõelda, et "kõigil oleks lihtsam, kui mind ei oleks". Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid pigem sellest järelmõjust, et mida ma enda kohta õppinud olen. Need on nüüd asjad, mida ma vb kõige paremini väljendada ei oska, aga pidagem koos vastu, eksole. 

Ma tunnen, et pärast suurema musta õuduse seljatamist ma olen endaga veidi rohkem rahu teinud. Kui ma eelnevalt tundsin pidevalt mingit totrat survet olla kõige püüdlikum ja tublim ja võtsin ka kõige väiksemaid tagasilööke ja vigu nii tugevalt hinge, et ma võisin täiesti vabalt ennast inimesena maha kanda, siis praegu ... mul on suva :D Siin on oluline vahetegemise koht selles, et mul pole suva enda elust ja enda arendamisest inimesena (miks muidu roniksin pea kolmekümnesena tagasi ülikooli?), vaid mul on suva, mida teised mu valikutest ja käitumisest arvavad. Ma üritan pidevalt teha rahu sellega, et minu parim ei saa iialgi olla täiuslik ja et see on okei, et ma teengi lihtsalt nii palju, kui suudan, jättes ka endale mõne lusika varuks.  See, et mul praegu on neid lusikaid piisavalt ja jääb mõnikord ka üle, ei tähenda, et ma neid samamoodi elupõletajalikult saaksin üle õla pilduda, et kõike täiuslikult teha. 

Peika aitab lusikaid koguda õnneks. 
Teise tähtsa asjana olen hakanud end teistest tähtsamaks pidama. See samamoodi ei tähenda, et ma ei oleks jätkuvalt võimalikult abivalmis ja hooliv (enda meelest ikka olen :D ), aga see tähendab, et ma ei kuluta enda hinge ribadeks, et kedagi teist aidata, eriti, kui need on mured, millega tegelikult abi ei tahetagi.  Kui ma pean jätma vahele nt trenni või mõne sotsiaalse kohustuse, sest ma tunnen, et ma lihtsalt ei suuda sellega toime tulla, siis so be it. Ma ei karda enam nii väga, et inimesed haavuvad selle peale, sest kui mu põhjendus, et ma sel korral tõesti ei ole võimeline panustama sellesse, et olla hea kaaslane, pole piisav, siis ... mida ma ikka teha saan. 

Kolmas ja üsna huvitav asi on see, et mu emotsioonid pole jätkuvalt väga tagasi tulnud ja kes teab, äkki jääbki nii. Ma olen suurema osa ajast lihtsalt üldiselt okei, vahepeale satub ka suuremat rõõmu ja kurbust, aga enamasti lihtsalt selline ... aaight. Mille puhul on see näiteks täiega kasuks tulnud, on auto juhtimine. Ma tean, see kõlab täiega totralt, aga ma vanasti sain alati autorooli istudes semi-ärevushoo. Kui ma teadsin, et pean kuhugi ise sõitma, hakkasin juba eelmisel õhtul närveerima, ma magasin halvasti ja planeerisin peas ette kõikvõimalikud marsruudid ja olukorrad. Terve keha oli pinges, käed värisesid ning pärast sõitu tundsin alati, et ma pigem kõnniksin teise Eesti otsa kui veel autorooli istuks. Kõik see ei aidanud muidugi ka oskustele üldse kaasa, mis tähendas, et pea igal korral tegin midagi totrat ja tundsin end veel ebakindlamalt. Sel aastal aga olen üsna palju (enda kohta) ringi sõitnud mööda Eestit ja ühel hetkel taipasin, et ma ei muretse selle pärast enam üldse. Lihtsalt võtan võtmed ja istun ja lähen. No juhtub midagi, siis juhtub - kõik keeravad mõnikord käkke kokku (siinkohal täpsustan, et ma pole otseselt ohtlikke olukordi teistele põhjustanud iialgi, lihtsalt ei oska parkida ja sõidan veits äärekivisse ja olen muidu koba :D ) ja üldse ... miks muretseda, suva ju. 

Üldse see "suva ju" kannab praegu suhteliselt hästi, aga ma veidi kahtlen, kas sellega pikaajaliselt jätkata saab. Päris nii ei ole ka õige, et kõigest ükskõik on? Või on see okei? Näiteks selle maratoniga seoses ma olen ka jõudnud kohta, et nüüd olen ma nii palju panustanud, et ära teen selle vast ikka, aga mul on suhteliselt ükskõik, mis aeg tuleb. Kui keegi küsib, et mis aega ma loodan, siis ma tõesti ei hooli väga. No tore oleks, kui aeg tuleks alla viie tunni, mu Polar väidab, et 4:12 on reaalne, aga selles ma küll sügavalt kahtlen. Ma lihtsalt ei tea ju, mis seal tegelikult juhtuma hakkab, nii et miks veel suuremat pinget peale panna? Mu kõige pikem jooks siiani on olnud 24km ja pärast seda ma tundsin küll, et nüüd aitab, mitte sammugi enam ei jookse. See väga positiivset ettekujutust just ei anna, aga noh .. pole ju oluline, mis see aeg tuleb. Medali saan ikka kaela ja isegi mingi .. tund aega siia-sinna ei muuda mu ülejäänud elu miskisel määral. 

btw - mu tädi rääkis, et ta sel kevadel jooksis ka kogemata maratoni, sest ta jäi poolmaratoni starti hiljaks ja siis ta saadeti teisele rajale :D kuue tunniga tegi ära ja arvestades, et ta jäi starti 15 minutit hiljaks, on ju väga boss tulemus. 



Kommentaare ei ole: