teisipäev, 19. juuni 2018

Raamat: O nagu Oksanen.

Andestage, kõik mu nohiksõbrad, ma olen nii palju raamatuid vahepeal lugenud, aga pole kirja jõudnud midagi panna. Kunagi ammu juba oli mul väga suur kurbus, et uskumatu, kui raske on leida autorit, kelle perenimi algaks O-tähega ja kes poleks Orwell. I dare you, öelge mulle keegi. Lõpuks läksin lihtsalt raamatukokku ja seisin veidi aega riiulite ees ja lootsin, et midagigi hakkab silma. Õnneks sain taas tänu põhjanaabritele päästetud ja mulle meenus, et ma olen aastaid tahtnud Sofia Oksaneni raamatuid lugeda, aga mul on selline loll eelarvamus, et kui miski kõigile meeldib, ei saa see väga hea olla :D 

Noh, ma eksisin, oli küll hea. Alustasin raamatuga "Stalini lehmad", millest Nõukogude aja (huvitav, kas see peaks olema nüüd väikse tähega täiend või võib veel suurega olla, pls help, targad filoloogisõbrad) heietustest oli mulle huvitavam buliimiatüdruku kõrvalliin. See kajas väga sarnaselt Portia de Rossi raamatule Unbearable Lightness, kus ta kõneles enda maadlusest toitumishäirega. Kui teile selline teema peale läheb (sest miks mitte... it's totally normal), siis soovitan ka seda raamatut lugeda. Oksaneni teise ja kuulsama teose "Puhastus" jätsin nö magustoiduks ja see oli ... vau. Ma lugesin selle lõpuks pooleteise päevaga läbi. Osaliselt juhtus see seetõttu, et raamat pole kuigi pikk, kuid see on hästi kirjutatud ja üles ehitatud, saad väikseid süžeepöördeid ette arvata ja end intelligentsena tunda. 

Raamatu sisu vist kellelegi spoilida pole enam võimalik, sest ma olen üks viimastest inimestest, kes seda lugema hakkas, kuid see on siiski üsna sünge ja tume teos, võttes ette nii põlvkondadevahelise vägivalla ja saladused kui ka rahvusvahelise inimkaubanuduse pahupoole (kas sellel on üldse valgem pool? ). Väga kainestav lugemine, kuna ma muidu ju loen sellist suhkruvatist kirjandust, mis südame all sooja ja helge tunde tekitab. 

Kommentaare ei ole: