reede, 1. juuni 2018

Mai kokkuvõte

Viis kuud sellest aastast on juba läbi. Õudne, aga samas ... võib öelda, et praegu juba ootan sügist, äkki tuleb midagi põnevamat elus. Ja noh, see maraton võiks ka nüüd tehtud saada :D 
Igatahes - jooksin 147 km! Juhhei, kilomeetrid kogunevad suhteliselt asjalikult, eriti arvestades, et veetsin omajagu aega ka võistluseks kas valmistudes või taastudes. 

Läbitud sai kaks võistlust - Tartu Maastikumaraton (muuhulgas ka minu elu kõige pikem jooks 24.1 km) ning Rapla Suurjooks. Võistlused läksid mõlemad nii, et praegu kehitan õlgu ja mõtlen, et päris metsa ikka ei kiskunud. Läbitud said mõlemad ning olen lihtsalt hellitatud oma eelmiste jooksuvõistlustega, kus pea igal korral on rekordid kukkunud. Kuum ilm tapab. Vorm nagu oleks kuskil olemas, aga ... ma ei tea, mis ta täpselt endast kujutab ja õnneks see pole ka nii oluline. Selle aasta suurim eesmärk ootab septembris lihtsalt läbimist ning praegu need eesolevad võistlused on lihtsalt enesekontrolliks, et mis seisus olen. 
kuhugi peavad lillepildid ju minema :D 

Selle jooksuga kaasneb muidugi vana hea no jiujitsu life - tegin jitsi täpselt kuus korda. Tegelt isegi suhteliselt okei, minu täielik miinimum oleks jõuda sinna trenni ühe korra nädalas ja kanda see jõutrenni arvele. Muidugi on näha, et teised on omajagu asjalikumalt trennis käinud ja asju harjutanud ja sain teisipäevases sparritrennis lihtsalt teiste põrandamatt olla ja patsutamiskäsi sai piisavalt tegevust. Ühest küljest on uhke vaadata, kuidas inimesed arenevad ja elan neile täiega kaasa, aga noh, teate küll mind, tahaks ikka ise olla see vend, kes on parem :D 

Muude asjade hulgas tegin mais ka Synlabis tervisesportlase paketi raames vereproovid ära - kõik on üllatavalt hästi, isegi D-vitamiin ja ferritiin on normis (vähem kui kaks aastat tagasi oli ferritiin nii madal, et ma ei suutnud hästi püsti seista), mis tähendab ainult ühte - minu igavene väsimus on lihtsalt puhastverd laiskus ja muud midagi. Või siis ma olengi salaja laiskloom ja vajangi igal öösel 9-10 tundi und. Kes teab. 

Mai viimane nädal möödus mul antidepressantidest loobumise tähe all - see tähendab, et mul käib pea ringi ja kõnnin veidi kõveralt ja pean pilku väga aeglaselt suunama. Kuuldavasti see läheb aga varsti üle ja saan katsetada, et mis nüüd saama hakkab. Nii palju uudiseid minult, rühkimine maratoni suunas jätkub ning parmupäevitus on korralik :D 

Kommentaare ei ole: