pühapäev, 24. juuni 2018

Jooksmine on igav!

See pealkiri pole ausalt klikimeedialt šnitti võtnud - kui siis ainult natukene. Läksin ma eile oma rahulikult jooksuringile ning mu kõrvaklapid said teise kilomeetri alguseks tühjaks. See tähendas, et ma ei saanud rahumeeli oma taskuhäälinguid kuulata, vaid pidin mingi ... enda mõtetega üksi olema. 

Mingep*se, ma eiran oma mõtteid igapäevaselt väga edukalt, ma olen sellest juba väikse kunsti arendanud. Mu mõtted pole rõõmsad "oo, see pilv näeb välja nagu jänku" tüüpi, pigem sellised vastassuunas - ei, aitäh, ma ei vaja tervet tundi, kus ma saan kuulata vaid enda hingeldamist. Ilma kaaslasteta kõrvas jooksen ma ainult ühistrennides ja võistlustel, sest seal on piisavalt inimesi ja melu, mis aitab seda igavust eirata. 

Vanasti ma kuulasin kogu aeg muusikat joostes, kuid see segas mul õige tempo hoidmist, nii et lülitusin ümber erinevatele taskuhäälingutele, et teiste inimeste jutud viiksid mu mõtted mujale, kuid ei sunniks liiga kiiret sammu tegema. Ma loodan, et minusuguseid on mujalgi, nii et panen kirja enda paar lemmikut, äkki on kellelgi väga igav maratoniks valmistudes või niisama ... elades. Kui kellelgi on veel mingeid illusioone minust ja mu intelligentsetest eelistustest, siis need saavad nüüd purustatud :D 


  • Tussisööjad  - tru story. Olen nüüdseks mõlemat kutti ka laivis näinud, väga naljakas oli. Oma saates on selline pihta-või-mööda, olenevalt teemast ja minu enda tujust, kuid tihtipeale on neil saates tükk maad naljakam rääkida kui minul kuulata. Küll aga on see idekas kuulamine, sest sellele ei pea eriti tähelepanu pöörama, isegi kui sul läheb mõte rändama ja 10 minutit hiljem mõtled, et krt küll, siis ei ole tegelt midagi juhtunud. Asjalikke arutelusid pole mõtet oodata. 
  • Mõtteaine - alustasin kuulamist, sest üks vedajatest on meie treener ja naaber ja sõber, aga jäin kuulama, sest päriselt on ka huvitav. Teemadeks toitumine, popkultuur, üldine jaur ja pärast filosoofi lisandumist ka tõsisemad arutelud ühiskonnast ja muust. Viimase hetke rõõmsaim kuulamine oli see, kui Jorks refereeris mingit teadust, mis hakkab vaikselt jõudma arvamusele, et taimse toidu peal võib julgelt sportida ja ei pea nii palju muretsema, kui vanasti arvatud on. 
  • Guys We Fucked - kaks toredat koomikuneidu teevad taskuhäälingut, mis on minu silmaringi igatahes väga avardanud. Tahaksin kirjeldada seda eesti keeles, aga ma ei tea häid vasteid sõnadele sex-positive ja anti-slutshaming ja kõik muud toredad asjad, mis siia alles teel on. Räägivad väga palju seksist ja selle erinevatest aspektidest nagu nauding ja nõusolek ja erinevad meeldimised jm. Mõnus.
  • My Dad Wrote a Porno - seda ma olen varem ka maininud, et kuulasin seda eelmisel aastal ja olin nii vaimustuses, et ma ei saanud vahepeal naeru pärast isegi joosta, mingist jõutrennist rääkimata. Üks kord jäin ka kangi alla kinni, sest ma naersin nii kõvasti, et ei jõudnud kükist üles tulla enam. Ühe saatejuhi isa kirjutas pornoraamatu (tegelt kolm) ning tema ning ta kaks sõpra arvustavad seda ühe peatüki kaupa. See on imeline, ootan täiega juba uusi osasid. 
  • Talk Nerdy - saatejuhil on igas osas külaline, kellega nad mingist huvitavast teadusteemast räägivad, olgu selleks värskelt avaldatud raamat või üldine uurimistöö või lihtsalt huvitavad avastused teaduses. Huvitav kuulamine, aga selle eesmärk pole nalja teha, nii et ärge seda oodake. 
Eilne igavust täis jooks tõi mulle ka mõtte, et ma olen sel aastal nii hale vend olnud, et mul on juba omajagu piinlik mingit "spordi"blogi kirjutada - rühin ja rühin, aga ükski rekord ei kuku ja üldse kuidagi ei jaksa ja ei oska ja noh .. sakin noh :D Pls öelge, et see aitab veel kellelgi samastuda sellega, et sport on raske ja kõik ei lähe alati hästi, eksole? 



4 kommentaari:

Klari ütles ...

Sport on muidugi raske. Ma sain ka nüüd teada, et poolmaraton ei olegi lahe ja chill iga kord :D

Ma pole iialgi elus ühtegi podcasti kuulanud. Aga su postitus natuke inspireeris mind, sest nüüd ma arvan, et ma ikkagi ükskord proovin (kuigi ma muidu ei kannata inimeste rääkimist kuulata ja seetõttu ei mängi mul iialgi kuskil ei raadio ega telekas).

Kristel ütles ...

Kusjuures ma nt raadios vihkan ka seda, kui inimesed räägivad, aga seda peamiselt selle tõttu vist, et nende jutt on minu jaoks loll ja ärritav :D
Pigem on vist asi selles, et vaikus on õudne ja hirmutab mind, sest siis ma peaks enda mõtteid päriselt kuulama :D

Mari ütles ...

Uuu, Cara Santa Maria on mu lemparpodcastis, The Skeptic's Guide To The Universe ka :)

Anne-Mai ütles ...

Popkulturistid on ka äge, räägivad raamatutest, muusikast, filmidest jne, vahepeal filofoofilisemad teemad ka, siis saab ennast korra intelligendina tunda: http://popkulturistid.com