pühapäev, 13. mai 2018

Tartu Maastikumaraton 2018

Sel ajal, kui mõistlikud inimesed emadega kooki sõid ja nartsisse vaatasid, said hullukesed kokku, et põrgupalavuses 23.3 24.1km joosta. 

Mul oli see esmakordselt joosta distantsi, mis on poolmaratonist pikem ja mul oli kolm erineva taseme eesmärki: 

1) Jääda ellu ja lõpetada omal jalal, mitte kiirabiautos. 
2) Jälgida pulssi, et mitte punases joosta. 
3) Lõpetada ajaga alla 2:30. 

Ma täitsin nendest eesmärkidest vaid ühe, kõige esimese. Mis ikka, võiks siin kokkuvõtte ära lõpetada ja öelda, et I failed, aga ma ei näe seda üldse nii. Aga asume kokkuvõtte juurde. 
Ma magasin 5 tundi, sest Eurovisioon + võistlusärevus + kassi tagumik minu padjal. Juba Tehvandi staadionile jõudes  oli liiga palav, et end hästi tunda. Küll aga soojendus läks väga mõnusalt - jalad olid kerged, pulss oli kõrge. Täpselt nii, nagu arvasin. 
Kohustuslik kassipilt

Ajastusega oli sel korral kõik väga hästi minu meelest, igav ei hakanud enne starti ning kuhugi kiirustama ka ei pidanud. Ka kilomeetrid linnas sees läksid väga edukalt, pulss oli okei ning tempo oli plaanikohane, et jõuda mõnusa varuga alla 2:30. Kilomeetripostid liikusid hea kiirusega ning mulle jätkuvalt meeldib, kui postid kilomeetreid alla loevad, see tekitab veidi võistluslikuma tunde minus :D 

Raskeks läks tegelikult alles 8. kilomeetri peal, kui läbitud oli esimene teeninduspunkt. Igas teeninduspunktis ma tõmbasin hinge ning kallasin vett pähe ja mütsi peale ja kehasse sisse, aga ... see ei aidanud. Viis minutit oli teeninduspunktist möödas, kui ma olin taas sama kuiv nagu see tolmav kruusatee, mille peal me jooksime. Kümme km sai täis täpselt tunni ajaga, enamvähem mõnus tegelt. 

Teises teeininduspunktis võtsin ka SISi ananassigeeli sisse ning see andis järgmised kolm-neli km täitsa reipa sammu sisse. Ja siis tegin ma selle vea, et võtsin ka järgmises teeninduspunktis geeli. Kõik mu otsused viisid selleni, et kilomeetril 18 olid kõik mu varud otsas. Praegu räägin nii geelivarudest kui minu füüsilistest ja vaimsetest varudest. 

Kui lõpuni oli jäänud 5.5km, tundsin ma esimest korda vist üldse elus, et ma ei TAHA enam joosta. Ma jõuan küll ja asi polegi nii hull, aga mul oli lihtsalt nii kõrini. Terve aeg oli täpselt sama pläust - kruusatee, metsatee, lõõmav päike, väga lühikesed varjud, mis ei aidanud, tuul ei liikunud, jalad olid tühjad ja KÕIK inimesed jooksid minust mööda. Kes need imeinimesed on? Ma ootasin terve võistluse, et millal tuleb see hetk, kus inimesed hakkavad ära vajuma ja ma selgi hakkan korjama, aga seda ei tulnudki, sest ma ise vajusin ära :D 

Viimased kolm km ma olin täiesti tühi, minus ei olnud isegi enam aure, mille peal joosta. Iga samm tuli ainult tahtejõu pealt. Ma motiveerisin end kõigega, millega suutsin - "sa oled jooksnud ka pikemaid lõike, kui see lõpudistants"; "see on ainult Anne kanali ring"; "Sa saad kohe vett juua"; "Kohe jõuab koht, kus sa EI PEA enam jooksma"; "üks jalg teise ette". Lihtsalt ... ma olin tühi. Ma ei oska seda isegi sõnadega edasi anda, kui vähe ma hoolisin selle võistluse lõpetamisest. Ma lihtsalt pigem juba mõtlesin, et noh ... finišisse pean ikka kuidagi saama, võib siis juba reipama sammuga minna kui lonkimine. 

Küll aga ootas finišisirgel mõnus üllatus - meie TYSKi treener ootas viimased tulijad järele ning lõpetasime viiekesi kõik koos uhkelt jooksusammuga ning finišijoonel tegime veel 10 kätekõverdust. Sest kuidas veel teistele öelda, et "ma teen asju nii poole persega, et ma jõuan praegu kätekõverdusi teha" :D 

Niisiis. Faktid. Andmed. 

Aeg: 2:36:28 (enda kella panin kinni 2:33 peal, sest distants oli mul täis ja ma ootasin teisi veel järele)
Keskmine tempo: 6:28 min/km (ideaalis oleksin tahtnud minuti kuni 30 sekundit kiiremini joosta km kohta)
Kohad: 850/1121 üldarvestuses; 174/328 naistest; 79/150 vanuseklassis
Keskmine pulss: 178 - mitte küll parim, aga minu võistluste kohta siiski kõige madalam

Kehalised mured: pulsivöö hõõrdumine ja sellega kaasnev ebamugavus; kõhuvalu pärast seda, kui ma eriti ahnelt RC Colat jõin; põlvevalu vasakus põlves esimesel pikemal metsalõigul; luuümbriste pinge võistluse lõpus. Pulss oli vist ka kehaline mure - ma oleks pidanud oma pulsi hoidmiseks vist lihtsalt roomama, sest isegi kõndides ei läinud pulss alla. Ja kõige hullem - mothafaking hõõrdunud reite siseküljed, sest ma olen vist liiga paks. Kui peenikeseks peab saama, et reied kokku ei käiks enam? Vereni asi õnneks ei läinud, aga maratonil kindlasti läheks. 

Ehk siis kui vaadata numbreid ja kokkuvõtet, võiks arvata, et asi oli hirmus pettumus. Aga ma ei näe seda üldse niimoodi, vaid olen enda üle ikka päris uhke.
Esiteks - on tore joosta sellist ebatraditsioonilist distantsi ja see läbida ilma suuremate muredeta. Teiseks - see ilm oli väga väga raske. See oli nii vaimne kui füüsiline eneseületus. Suruda edasi, kui terve su keha on tühi ja tahab alla anda; kui su vaim küsib, et kas see kruusatee üldse kunagi lõppeb ja miks sa seda endaga teed. 
Kolmandaks - vorm on tegelt minu kohta täitsa okei ja annab lootust, et äkki ma saan selle maratoniasja ikka tehtud. 

Ühesõnaga ma võin seda asja positiivsest valgusest näha, aga ma ei ole kindel, kas ma sellele jooksule enam kunagi lähen. Vaatame. 

Kommentaare ei ole: