laupäev, 19. mai 2018

Taastumisest ja "täiega panemisest"

Et siis ... pühapäeval pärast Maastikujooksu ma magasin kaks tundi ja üles ärgates ma tundsin, nagu keegi oleks mind jalgadesse pussitanud. Mu sääred valutasid, mu põlved tegid häält, nagu kohe hakkaks rahet sadama ning ma tundsin, et davai, siia voodisse ma jäängi. Võin etteruttavalt öelda, et ei jäänud. 

Esmaspäeval olin ma korralikult lombakas ja valmistasin suurt nalja oma elukaaslasele ja meie sõpradele. Öösel isegi ärkasin valu peale paremas põlves, mis tegi mind kohe ääretult paranoiliseks, sest noh, ma oskan küll edukalt läbi valu treenida ja enda tervist nässu keerata, aga ega ma tegelikult seda ei naudi. Õnneks aga juba teisipäeval oli kõik enamvähem ok, jäänud oli ainult lihasvalu nelipealsetes ja ülaseljas ning õhtul läksin juba maadlema. Kolmapäeval tegin taastava sörgi ka ning siis vaatasin, et mu tark spordikell ütles, et pühapäevast pean kaheksa päeva taastuma. Kaheksa päeva. Jeah, päris nii ei läinud :D 
TYSKi tiim. Üks on rohkem maadleja kui teised. Pilt: Argo Park. 

Küll aga viskasime esmaspäeval üsna palju nalja selle üle, et mul tavaliselt lihasvalu kui sellist ei eksisteeri, mis tihtipeale toob kaasa märkused stiilis "ju sa ei pingutanud piisavalt". No nüüd ma võin öelda, et kui selline on nö. "päris pingutamine", siis ei, aitäh, pigem teen poole p*sega asju edasi ja naudin oma ülejäänud elukvaliteeti. Muide, viimasel ajal on isegi hakatud osades (mulle meeldivates ofc, #cherrypicking) uuringutes ka vihjama, et vb lihasvalu pole asi, mille poole püüelda, vaid ongi keha mehhanism, et sulle öelda, et ära rohkem peale tee, sul on juba valus. 

Aga tegelikult olen ma tõsiselt varem ka mõelnud, et ma vist ei oskagi nö täiega panna. No lihtsalt ei oska või ei taha, tehke või tina. Ma mäletan, et ükskord kehalise kasvatuse tunnis ma jooksin elu eest mingit sprindidistantsi ja tõmbasin nelipealihase ära. Teisel korral tegin kogu hingest tööd, et kitsest üle saada, kuni ma nutma hakkasin ja ära tegin. Selle peale õpetaja ütles, et "see katse ei loe, sest sa nutsid". Noh, võib öelda, et pärast seda sai otsa minu soov ja tahtmine üldse midagi päriselt teha. Ka jooksus on üks mu suurimaid hirme see, et ma lihtsalt raja kõrval pildi taskusse viskan, mistõttu pigem hoian alati tagasi. Ma pole kordagi olnud see inimene, kes pärast finišit peaks end kuskil varjus pikali koguma, sest ma lihtsalt ei näe vajadust endast 8000% anda. 
Kui muid pilte pole, siis lillepilte on ikka 

Jitsis on tegelikult sama lugu - ma lähenen oma sparringutele alati pigem mõttega, et slow and steady wins the race ja ma ei taha rapsida ja rabeleda ja teiseks minutiks juba täiesti surnud olla. Ma tahan, et mul oleks tore ja lõbus ja et ma kestaks vajadusel ka kolm tundi järjest. Muidugi nt võistlustel on see suhtumine mulle kätte maksnud, sest ma ei oska ka võistlustel õigesse meeleseisundisse jõuda ja mõtlen ka võistlusmatšile nagu tavalisele sparrile. Ja siis üllatun, et pagan küll, miks see teine vend nii agressiivne on. 

Päris ausalt on see suhtumine mind ka elus saatnud - kõik mu erialased ja elualased saavutused on kuidagi ise tulnud, ma ei ole iialgi pidanud terveid öid üleval olema ja õppima millekski või NII räigelt vaeva nägema, et ma ei söö, ei maga, misiganes. Miks ma peaksin, kui saab ka niisama täitsa okeilt hakkama? Ei ole minus vist seda perfektsionistijoont. Pealegi - kui sa teed asju poole pingutusega, on sul alati vabandus, et "oo, ma oleks alati võinud paremini, aga ma ei hoolinud nii väga" Enesekaitsemehhanism ftw. 

Ühesõnaga - ma taastun päris edukalt ja peaksin vist järgmisel nädalal Raplas "täiega panema", aga ma ei tea, kas ma oskan. 

Kommentaare ei ole: