esmaspäev, 28. mai 2018

Rohkem ei nuta! #jooks

Valasin eile vist kõik oma emotsioonid kirjatükki välja ning täna kehitan juba tavapäraselt õlgu. Tegelt pole ju katki midagi - no ei tulnud reksi, mis sellest ikka. Veidi kiiremaks sain ikka ning samuti päris väärt õppetunde ka. 

Esiteks on mul vaja kaalust alla võtta. Viis kilo raskemana ei ole samm kaugeltki nii kerge kui ta sügisel oli. Õnneks algus on juba tehtud, suvel on omajagu kergem ka, sest maasikad ja arbuus jäätise asemel võtta on täitsa hea :) 

Teiseks on mul vaja harjuda mõttega, et joosta on tore, aga võistlused ONGI ebamugavad ja rõvedad. Kui ma tahaks minna võistlusele ka tsillima, siis ma võiks lihtsalt niisamagi joosta. Vaimu peab hoidma murdumast ... kuigi ma veel ei tea, kuidas. 

Kolmandaks - vähem kassimist. Kuidagimoodi on see värk jälle jube hingelähedaseks läinud. Ei ole vaja. Kassimine ei aita, eneses pettumine ei aita. Tegelt jooks on äge ja seda tuleb meeles hoida, miks üldse midagi teha. 

Et siis ei anna alla ja regasin täna end Narva poolmaratonile ära. 9. juuni. 21,1 km. Tõenäoliselt jälle sigapalav ilm. come at me, bro! 

3 kommentaari:

Margit Partei ütles ...

That’s my girl! :)

Klari ütles ...

Mul täpselt sama lugu, et joosta on ju lahe ja võistlused on lahedad ja rekordit teha oleks ka lahe, aga miks see kõik nii jube raske ja rõve ja ebameeldiv peab olema? Ma hakkan vist praegu alles vaikselt aru saama sellest, et nii ongi, muidu ma ikka ootasin kogu aeg mingit seda maagilist momenti, kus jooksmine imeliselt kergeks ja pingutust mittenõudvaks läheb ja ma ei saanud aru, miks ma ikka nii jubedat vaeva pean nägema kogu aeg.

Iseenesest muidugi jama, kui kogu aeg peabki raske olema, aga teisalt, noh, äkki teistel on ka ja see ongi normaalne...

Kristel ütles ...

Mina olen nüüdseks kindel, et need inimesed, kellel on võistlustel tore, kas valetavad või on mingid suurimad erandid reeglile.
Mind lohutab mõtlemine, et kõigil on rõve :D