pühapäev, 27. mai 2018

Rapla Suurjooks 2018 ehk nutt ja hala...

.. ja vana hea eksistentsiaalne kriis. Aga kõigest järgemööda. 

Rapla Selveri Suurjooks oli mu selle aasta (vist) ainus võimalus oma isiklik 10km rekord uuendada. Lisaks on tegu Eesti kõige kiirema rajaga. no pressure, eksole. Taaskord ei hakka ma pinget kerima - ma ei uuendanud oma rekordit. yaaay. 

Laupäeval ma valmistusin jooksuks sellega, et veetsin viis tundi jitsi meistrikaid pildistades. See omakorda viis selleni, et mul olid pühapäeva hommikul reied ja tuharad niiiiii kanged. Samuti ärkasin kurguvaluga. Paljutõotav algus. Küll aga läks kõik meie planeerimine väga edukalt ning Raplasse jõudsime poolteist tundi enne jooksu algust. Jõudis rahumeeli vetsus käia (absoluutselt liiga vähe tualette), materjalid välja võtta ning korralik soojendus teha. Jalad tundusid isegi üllatavalt okeid ja mõtlesin, et davai, äkki sel korral kuumus ei murra mind. Enne starti kastsin end korralikult märjast ja  stardikellaga panime uhama. 

Pärast seda põhimõtteliselt kohe algas üks õuduste rännak, mida selgitab väga lihtsalt minu enda süü - nimelt jooksin end lihtsalt kohe kinni. Pärast seda vaatasin lihtsalt õudusega, kuidas mu vaim murdub ja mu keha murdub järele ning kell loeb halastamatult sekundeid. 

Kilomeetrid 1-4 olid isegi täitsa okeid, lippasin ja mõtlesin, et oo, kohe saab vett juua, kõik on okei, see palavus saab leevendust. Joogipunktis aga tabas üllatusena see, et vett lihtsalt polnud. Joogipunkt oli liiga väike ja vabatahtlikke liiga vähe, mistõttu vett ei jagunud. Noh, viskasin siis veerand topsi spordijooki kurku ja nutsin edasi kibedaid pisaraid, sest mu higi oli mulle kuidagimoodi silma tilkunud ja ma ei saanud silmi lahti hoida. Super. 
Mõned inimesed võidavad. Minu lemmikpilt jitsi MV-st.

Kilomeetrid 4-8 oli üks pikk sirge. Tuul oli terve tee vastu ning ma sain esmakordselt nautida seda rõõmu, kuidas saab üksinda tuulega võidelda. Ma lihtsalt ei suutnud eesolevale grupile järele võtta ning minu taga oli samuti nii pikk vahe, et ma ei tahtnud neid ka järele oodata. Niisiis ma rühkisin seal üksinda nagu jäälõhkuja ning see oli päris ebaviisakalt öeldes shite. Selle sirge peal kadus ka mu lootus rekordit püüda, tahtsin vaid lõpuni jõuda ning et lõppeksid need igavesed kulmavärinad, mis mind saatsid. 

Viimased kaks kilti läksid õnneks juba kergema jalaga ning objektiivselt ma saan aru, et see rada on tõesti kiire. Lihtsalt ma ise ei suutnud täna toime tulla kuumava ning sulava asfaldiga, tolmava kruusaga ning lagipähe paistva päikesega. Muidu ehk oleks isegi jõudnud, aga kuna mul on praegu ka muidu emotsionaalselt üsna raske, siis see allaandmine tuli kiiremini, kui mulle oleks meeldinud. See omakorda muserdas mind veelgi ja tegi sammu veel aeglasemaks. Finišisse jõudes ma oleksin hea meelega lihtsalt nutma hakanud ja nurka mossitama läinud, aga õnneks selleni asi siiski ei läinud. 

Vabandan juba ette, et ma nii õnnetult kõlan, kuid mulle meenus elavalt, et mulle ei meeldi võistelda. Ma ei talu jätkuvalt ebameeldivust ning kui jitsis saab matši kaotada vähemalt võrdlemisi kiiresti, siis siin ma pidin pärast kaotuse mõistmist veel pool tundi kannatama ja edasi jooksma, et vähemalt igavesti piinlik poleks enda ees. Lihtsalt mul tekib võistluste ajal pidevalt küsimus, et miks ma seda teen? Kellele see korda läheb? Miks see mulle nii väga korda läheb? Kas millalgi hakkab mu panustatud töö ka vilja kandma? Miks ma arvan, et suudan üle oma varju hüpata ja maratoni joosta? Miks ma ei või lihtsalt halvas vormis paksuke edasi olla ja mitte pingutada? 

Aga ma võin öelda, et elu läks oluliselt paremaks, kui ma Statoilist tassi kohvi ja ühe kaneelikeeru sain. Tühja kõhuga olen ma kohe eriliselt dramaatiline tavapäraselt ning kuna kodus sain ka pastat ja pannkooki (Love Carbs High Five- LCHF), tunnen end praegu jälle ... tundetult. Raske jooks oli. Tehtud sai. Kehitame õlgu ja lähme eluga edasi, I guess. Selles mõttes ka totter loota, et ma igavesti nüüd igal võistlusel enda uusi rekse üle jooksen, aga .. võiks ju? :D

Aeg: 00:56:26 / neto 00:56:18
Keskmine tempo: 05:39 min/km
Kohad: 518/743 ; naistest 132/289 ; vanuseklassis 83/177 - holyshit, isegi esimeses pooles.
Keskmine pulss: 180 - ma ei vaadanud terve aja pulssi, aga nüüd huvi pärast vaatasin, et sügisel reksi joostes oli keskmine pulss 185. Aeg selle võrra ainult poolteist minutit aeglasem, nii et väikesed võidud? 

Kommentaare ei ole: