reede, 11. mai 2018

Raamat: J nagu Jemisin

Vahepeal lugesin veel ühe triloogia läbi - sel korral on tegu N.K.Jemisini "Broken Earth" seeriaga. Alguse sai see taaskord sellest, kui uudistasin, et kes hiljuti Hugo Awardi võitnud on - tema võitis sellesama triloogia eri osadega nii 2016 kui 2017 ning praegu kandideerib kolmanda osaga. 
Esimene osa meeldis mulle kõige rohkem, nagu tihtipeale triloogiatega ikka: tegelasi tutvustatakse, kõik on veel väikseplaaniline ja üksikisikute liinid huvitavad mind alati rohkem kui see "mässame süsteemi vastu" süžeeliin, kuhu suur osa triloogiaid välja kipuvad jõudma. 

Esimeses osas on kolm erinevat jutustajat erinevate tegelastega ning kahjuks kandub edasi sealt teises isikus jutustaja. Teises isikus. Mitte minu lemmik. 

Lugu ise on mõnus - vana hea apokalüpsis; üleloomulikud võimed; keskid tegelased, kes võiksid olla robotid, aga on palju rohkemat, vihane Isake Maa (huvitav, kas eesti keelde tõlgitakse see Emake Maaks, nagu me vist oleme rohkem harjunud ütlema), kes maksab inimkonnale kätte oma ainsa lapse tapmise eest (spoiler alert: see pole päris laps). Haarav lugu, väga hea maailma ehitamine ja avamine ning üsna unikaalne lahenemine. Raamatu erinevad osad meenutasid mulle nii Ender's Game'i (mis mulle ka meeldis) ning The Road'i, mis on vist siiani kõige kõledam raamat, mida ma kunagi lugenud olen. 

Teine osa meeldis mulle ka väga, kuid kolmas enam päris samamoodi ei kõnetanud. Minu jaoks jäi lihtsalt taustaloost veidi puudu ning mulle tundus, et see ei saavutanud oma lõplikku potentsiaali nii hästi kui esimesed raamatud. 

Muidu aga would recommend, kui tahta hästi läbimõeldud ja haaravat lugu, mis ei ole tingimata nii eepiline nagu "Troonide mäng" või Robin Hobbi teosed, vaid pigem lihtne lugemine. 

Kommentaare ei ole: