neljapäev, 3. mai 2018

Aprilli kokkuvõte

Saan taas rõõmsalt hõisata, et ou,ou,ou - ma jooksin JÄLLE palju (enda jaoks palju). Aprillis kogusin 120 jooksukilomeetrit! Juhhei! See on väga mõnus tulemus, eriti arvestades, et mu Amsterdami-reis hõlmas ka nädal aega mittejooksmist. Üritan kogu hingest nädalaplaanis leida ka kohta, et teha neli jooksu, sest kolm ei pruugi piisavat arengut tagada. Seda on väga lihtne teha, kui ma jitsi ei tee ja jooksule keskendun, aga .. süda kutsub ikka mattidele ka tagasi. No vaatame, ma olen kindel, et kõik laabub. 

Jooksutrennidest nii palju, et sai tehtud jälle igasugu hullusi - kõige rohkem pikki ja/või rahulikke tiksumisi, sekka lõigujookse, vallutatud sai treppe ja mägesid, samuti esimene metsajooks pehmel pinnasel ja hirmuäratavate tõusudega sai vallutatud. Nägin Polari kellal juba ka numbrit levelil 52, aga see kadus juba järgmise trenniga tagasi põhjatusse tühjusesse. 

Muidugi kõige selle koormuse juures juhtus selline "lõbus" asi, et kogesin ka esimest jooksu, kus ma pidin katkestama ja peika endale autoga järele kutsuma. Nimelt hakkas mu jalg täiesti tühjast kohast valutama ja see ei kadunud ka venitamise, kõndimispausidega ega ühegi palve ega ropu sõnaga. Tundus totter seda edasi sundida ja juba järgmisel päeval sain edasi silgata. Küll aga tegin eile päris korraliku lõigutrenni ning täna tunnen, et see labajalg on imelik. Ma ei oska kohe midagi tehagi, sest see on nii suvaline koht, mis pole iialgi varem tunda andnud. Oeh. Mõne eesmärgi võiks ikka enne nimekirjast maha kriipsutada, kui tunnistada endale, et vb ma pole loodud suure koormusega treenima :D 


Kommentaare ei ole: