pühapäev, 22. aprill 2018

Unistame! (spordist seekord)

Täna käisin JooksJõudVenitus tiimiga Vooremäe terviserajal jooksmas ning esmakordselt sel aastal said mu õrnad jalakesed maastikukogemuse kätte. See oli päris õudne ning alates esimesest tõusumeetrist (ehk siis kohe) unistasin sellest, kuidas ma koju jõudes kõik Värska-kaevud tühjaks joon. Seda ma ka tegin, aga küll pani see mind mõtlema unistamisele üldiselt.

Nimelt on minu mõõdukasraskest depressioonist vahepeal saanud kerge depressioon (suur tänu, meditsiin, tabletid ja teraapia ja rõve enese kallal töötamine!) ning ma olen hakanud vaikselt jälle ... asju tundma oma hinges. Kogu eksistentsiaalse ängi kõrval tuleb paar positiivsemat laksu ka ning panen siinkohal kirja mõned eesmärgid spordivaldkonnast, millega tahaksin kunagi tegeleda. Ideaalis enne kolmekümnendat eluaastat, aga kes teab.


  • maraton - ei ole mõtet seda vist enam eitada: minu selle aasta treeningute eesmärk on läbida sügisel Tallinnas täispikk maraton. 42.2 km. Aega ma jooksma ei plaani minna, pigem lähen kogemust saama ning vaatama, et what the fuss is about
  • (vähemalt) sinine vöö bjj-s. See pole nüüd enam isegi see eesmärk, mida ma loodaksin tõsimeeli sel aastal ära täita, võtan selle pinge maha ning üritan pärast puravikumetsa väljakasvatamist (khm, nahaseen) lihtsalt trenni jõuda ja nii palju teha, kui jaksan. See kõik aga tuleb maratoni kõrvalt, mis tähendab, et prioriteete saab olla korraga vaid üks. Jits tuleb selline .. lõbutsemine ja sotsialiseerumine. See pole muidugi see, et saan sinise vöö ja tulen trennist ära. Lilla on ka päris äge värv. Ja no muidugi - miks kanda midagi muud, kui saad kanda musta (vööd). 
  • proovida kunagi kätt trenni juhendamisel. Ma olen nimelt ajaga aru saanud, et mulle päris meeldib enda hääle kõla. Samuti ma tunnen, et mul on omajagu tahtmist teisi motiveerida ja õpetada. Kes teab, kas ja kuidas see kunagi teoks saab, praegu mõtlen, et see võiks ikkagi olla miskine võitluskunsti värk ... äkki bodycombat? Kas seda veel arendatakse? See oleks päris äge. 
  • minna postitantsu proovima. Ma olen enda meelest umbes nii ebaseksikas inimene kui vähegi olla saab, aga see postitants tundub fun, arendab tugevust, painduvust ning üldist graatsilisust mu meelest. Siinkohal on paslik lisada see video, kui kaks Võimla kutti käisid postitantsu proovimas - link
  • Ma pole kindel, kas see on täpselt spordieesmärk, aga ma tahaksin langevarjuhüpet sooritada. Juba paar aastakest vist. Mis teha, kui uimasteid ei tarbi ja muu elu on nii igav, siis tuleb adrenaliini otsida inimeste kägistamisest ja aina kõrgemale ronida, et sealt alla hüpata. 

  • Ma tahan kunagi osaleda mõnel ekstreemjooksul ja seda selle eesmärgiga, et ma ei viiliks ühegi harjutusega. Eelmisel aastal sattusin pealtvaatajaks sellele, kuidas naistel lasti ühe taolise jooksu ajal viilida ülakehajõudu nõudvate harjutustega a la rippeskõnd (üleval on redel ning sa käte abil kõnnid ühest otsast teise), mis tegelikult peaksid olema jõukohased? Ei? 
  • Ma tahan arendada enda kerelihaseid ja üldist jõudu/tasakaalu nii heaks, et oleksin võimeline pidevalt sooritama nii peapealseisu kui kätelseisu. Hetkel pea peal seisan ... kehvasti ja kõverate jalgadega, kätel üldse mitte, sest apparently minuga on midagi valesti ja ma ei saa lihtsalt aru, mismoodi see käib. Seda on raske seletada, aga kui ma nt seina toel kätelseisu üritan minna, siis ma ei saa lihtsalt aru, mis tegema peab ja üks käsi vajub alt ALATI ära :D 
  • Kindlasti tahan proovida tõsisemalt ka ronimist. Mitte seda alpinismi, vaid just oma lõbuks seintel ja väljas kividel ronimist-turnimist. Bouldering on see õige termin vist. 
  • Taas üks asi, mida ma ei tea, kas saab otseselt spordi alla liigitada, aga mu vist kõige pikaajalisem soov on olnud läbida Camino de Santiago ja võtta paar kuud, et kõndida läbi Hispaania. Ühel päeval ehk. 
  • Mõnes soojemas riigis liivarannal tahaksin kindlasti mõne kiirkorras surfikursuse võtta. Ja sellega seoses meenus mulle, et ma tahan päriselt ujuma ka õppida. Õigus jah :D 
Kümnest esialgu vast piisab. Pildi lisan selle tõttu, et esiteks ma olen selle üle uhke, ma oma väikeste kätega tegin selle ja teiseks, tahaks ka end kunagi enda kehas nii mugavalt tunda kui mu suurepärane modell. Goddamn. 

A rääkige oma unistustest ka - mida tahaks teha, mille nimel praegu vaeva näed, qué pasa ühesõnaga? 

2 kommentaari:

Mari ütles ...

Mulle tundub, et sul on trenni andmiseks väga hea hääl - selline pigem madal ja hea kõlaga. Ja kusjuures ma olen täheldanud, et kui on tarvis trennis teiste motiveerimisega tegelda, siis kuidagi möödaminnes läheb endal ka olemine paremaks. Maailma päästmine väikeste tibusammudega :)

ps: Mu tantsijad kinkisid mulle peale eelmist tantsupidu langevarjuhüppe, mille ma enne juuni lõppu ära pean kasutama - lähme koos? :D

Kristel ütles ...

Jah, sul on ju trenniandmiskogemust kamaluga, ma juba unustasin :D
Ma juunis võiksin hüppama tulla vast küll, maikuus ma ei julge jalga murda, liiga palju võistlusi on ees ootamas :D