neljapäev, 12. aprill 2018

Raamat: I nagu Ishiguro

Davai, ma siis olen kultuurne ja loen ka kirjanikke, kes on Nobeli kirjanduspreemia saanud. Paar kuud tagasi lugesin tema teost "Mägede kahvatu terendus", mille valisin puhtalt pealkirja põhjal. Lihtsalt vaadake, kui kenasti see kõlab. Terve raamatu tõlge voolas imeliselt hästi ning raamat läks kiiresti, kuid mu igavene mure Ishiguroga on see, et tema teosed on minu jaoks liiga ... abstraktsed? Mulle meeldib, kui lugudel on selge lõpp ja lahendus või kui ma vähemalt saan selle välja mõelda. Ishiguro lugudel pole aga tihtipeale lahendusi ega isegi keskpaika, vaid need nõuavad rohkem mõtlemist ja mul tihtipeale pole selleks tahtmist. Ühesõnaga olen vist liiga madalalaubaline selle jaoks. 

Hiljem aga avastasin, et Ishiguro viimane raamat (mida ta kirjutas üle kümne aasta) on fantaasialugu ning see sujus väga väga edukalt. Tervet maailma katab udu, mis röövib inimeste mälestusi, vohavad eelarvamused ning segadus. Raamat küsib kaudselt ka seda, kas on parem unustada minevik ning kuidas kollektiivselt toime tulla sõdade ning tapmiste järelkajaga, oled sa siis võitja või kaotaja.. Kas inimeste mälestused on väärtuslikumad kui üldine rahu? Ka selle raamatuga jäin igatsema lõpplahendust, sest mind jäi kummitama üks aspekt peategelaste kohta. Ma eelistan mõelda, et kõik läks nende jaoks positiivselt, kuid ... kes teab. 

Üldiselt mulle tundus, et see žanr nõuab veel harjutamist, sest see raamat oli nagu mitu erinevat pealiskaudset lugu, kuid potentsiaali üheks sügavamaks ja seotumaks raamatuks oleks olnud. Erinev tavalisest fantaasiakirjandusest samas ning see on alati tore. Ehk nagu Ishiguroga ikka - ma ei ole lõplikult otsustanud, kas tema stiil ja raamatud mulle meeldivad või mitte. Objektiivselt ma mõistan nende erilisust ja kvaliteeti, kuid ... midagi jääb mulle kaugeks ja närima, et "see oleks võinud veel parem olla". 

Kommentaare ei ole: