kolmapäev, 18. aprill 2018

body y u fail me so?

Siit algab lühikokkuvõte, et miks ma pole tükk aega jitsi teinud - nimelt sain Amsterdamist tagasi tulles kaasa peale mõnusate trennikogemuste ka punaka lööbe, mis sai kiirelt diagnoosiks vana hea seenhaiguse. Et siis maadlemise asemel kasvatan keha peal puravikke, sest inimesed on rõvedad ja ei oska end pesta. Eks see oli aja küsimus, sest maadlusvärk on päris higine värk ja kõiksugu seened ja mustus õitsevad selles keskkonnas suurepäraselt. Selle paranoia tõttu on Cutasept minu parim sõber juba aastaid ning käis minuga ka sellel reisil kaasas. Küll aga ei osanud ma ette näha, et ma peaksin selles vist vanni võtma, sest nüüd on mu reie sisekülg selline nagu ... no see pole eriti ilus. 

Õnneks sain kohe jälile, et mis värk on ning ravimi peale, aga kuna mina ise olen normaalne vend ja ei taha teistele oma lööbeid peale hõõruda, siis paar nädalat olen kodus, kuni kõik on 100% kindlalt a-okay. Asja positiivne külg - saab sitaks joosta, miski ei valuta ning ego pole juba veidikest aega peksa saanud. Asja negatiivne külg - krt, jitsi ei saa teha. fuck. 

Ma tegelikult mõtlesin sellele kunagi varem ka, et jumal tänatud, et meil siin Tartus (loodetavasti üldse Eestis, aga ma kõigi eest sõna ei julge võtta ) inimesed on rohkem rilääks ja ei usu nt, et oma kimono vööd ei tohi pesta (link), sest siis kaob kõik su skill ära (saywhatnow?) või et iga kord matile astudes peab kummardama ja vahepeal peab paaniliselt OSS!!!! hüüdma ja kui sul sparri ajal kimono lahti tuleb, siis pead katkestama ja selle korda tegema, et mitte mingit jiujitsuvaimu pahandada. Kui sellised "traditsioonid" oleks siin ka levinud, siis ma läheks küll kohe teistpidi mingisse teise trenni :D

Vahepeal on aga Tartusse ka hakanud kevad jõudma ning muuhulgas sain täna esimesed trepijooksud teha. Tänane JJV oli üks selline trenn, kus sa tunned, et see on rõvedalt raske, aga sa tead, et see on arendav ja kasulik. Ei teinud seda küll otseselt lihtsamaks. Päeval sain vähemalt Botaanikaaias kevadet piilumas käia, nii et olge valmis selleks, et mu spordipostitusi illustreerivad edaspidi veits lillepildid. 

Ja ... vähem kui kuu aja pärast ootab mind maastikumaraton Otepäält Elvasse, mis tähistab taas ühte esimest võistlust ning kõige pikemat distantsi, mida ma kunagi jooksnud olen. Päris hirmus, aga päris äge ka. 

Kommentaare ei ole: