esmaspäev, 5. märts 2018

Veebruari kokkuvõte ja tasakaalu leidmine

Nagu ma ükspäev oma sõbrannadele hõiskasin - guys, guys, guys! Ma jooksin veebruaris kokku 90 kilomeetrit! Juhhei! Väga edukas jooksukuu, kuhu mahtus omajagu pikki ja rahulikke jookse, mille ajal sain elu üle mõtiskleda; lisaks nendele sain lobiseda TÜSKi jooksugrupi liikmetega ning osaleda ka päris retsides lõigutrennides, kus võtsin jalad tagumiku alt välja ja tuletasin kehale meelde, et ta oskab ka kiiremini sibada. Enesetunne oli terve kuu jooksul hea ning hõlmas ka omajagu bussipeatustes tantsimist pärast jooksutrenne osaliselt endorfiinide tõttu ja osaliselt selle pakase tõttu, mis vahepeal meie kodumaale jõudis. 

Loomulikult tähendas jooksule keskendumine seda, et jitsi jõudsin ainult mõnel korral ning püstivõitlusesse julgesin ka minna esimesel korral pärast seda, kui viimasel korral sealt verejooksuga lahkusin. Sel korral läks edukamalt ning sain tulema ainult valusa lõua ning tuldlöövate säärtega. Väga mõnus trenn oli ühesõnaga :) 

Küll aga olen juba paar nädalat maadelnud tüütu köha ja nohu ja kehva enesetundega. Väga raske on leida seda mõnusat tasakaalu trennide ja vaba aja vahel, sest mul on tunne, et tahan teha palju rohkemat, kui mu keha taluda tahaks. Kui ma tahaksin jätkata samal koormusel jooksmist JA maasvõitlust, tähendaks see mulle nädalas ühte puhkepäeva, mis on ilmselgelt liiga vähe. Ma olen end ise oma eesmärkidega kuidagi nurka tagurdanud, sest ma tahaksin saada nii maratoni kui sinise vöö sel aastal oma saavutuste hulka lugeda. Samuti olen ma nii püsimatu vend, et ma ei saa kogu aeg ainult joosta ega jitsida - i want to have my cake and eat it too!! õõõ-õõõ-õõõõõ. 



Aga ma olen veendunud, et märtsis ma loksutan selle asja paremini paika ja kui lõpuks ometi lähevad ilmad ka ilusamaks ja saab jooksud edukamalt ajakavva mahutada. 

Heade mõtete koha pealt jätkates ma tahaks rääkida kiirelt sellest, et me tähistasime eelmisel nädalavahetusel oma kassi esimese aasta sünnipäeva! Juhhei! Tahtsime peikaga seda tähistada sellega, et kutsume külla kõik oma sõbrad, keda me liiga harva näeme. Alustasime kell 12 pannkoogikuhjaga ning 7 inimest sõid KÕIK need pannukad ära! Õhtusele veidi lärmakamale pitsa-ja rummipeole tuli suurem hunnik inimesi ning KASSiviktoriini ajal lugesime kokku 25 inimest! Tundus, et kõigil oli päris mugav, kaasa arvatud Kassil endal (ausalt, tal oli oma vaikne koht, kuhu pugeda, kuid ta eelistas inimesi sooja radika pealt piidelda) ning öörahu ajaks olin suutnud kõik linna peksta. Väga viisakas täiskasvanud inimeste pidu, mul on kohe kahju kõigist, kes ei saanud kohale tulla (khm,khm, Margiiiiitttt). 

Korra aastas ma tahan ka meelde tuletada endale, et mulle meeldib meisterdada ning sel korral said kõik kassiteemaliselt riietunud meeneks väikse järjehoidja (sest meile kõigile meeldib lugeda), kus on peal kiisujoonistus ning tsitaadid minu lemmik-kirjanikelt. Ja hästi tore asi KASSIpeo juures oli see, et me kogusime sellega Tartu Loomade Varjupaigale pea 300€! :) 

Nüüd pärast seda pidu ma olen küll täiesti surnud. Tagasi on mu pingepeavalu ja joodikuna ringikõndimine, sest pea käib nii tugevalt ringi. Uute külalistena on lisandunud valutavad põlved, eriti valutav emakas ning üldine surm ja katk. Lõbus. Täna jäi samuti trenn vahele, sest kuigi mulle meeldib mõelda, et ma oskan läbipõlemist nüüd varakult ära tunda, siis see ei pruugi tegelikult midagi tähendada selle vältimise osas. Tervis kõigepealt, küll siis tulevad sporditulemused ka. Eks? Tulevad ju? 


1 kommentaar:

Margit Partei ütles ...

Mul on ka nii kahju, et ei saanud end mohale veetud, remont tahtis seekord oma. :/ Aga kiisudele panen omalt poolt ikka mingi toetuse teele. :) Ja trenni kohapealt õige otsus: täna oli meil rets NATO test, haigusevimm kehas ei oleks see olnud tark tegu.