laupäev, 31. märts 2018

Märtsi kokkuvõte

Eilne maailmavalu on veidi leevenenud ning olen suutnud oma kurvad mõtted hingesopis alla suruda ja mu väike must süda on jälle täitsa enda moodi. Tegin ära oma pika jooksu ning aeg on paslik kuu kokkuvõtte jaoks. 

Boom - ma jooksin kokku 117km! Ojee! (Polar ütleb isegi, et veits rohkem, kuid ma lühendan sisehallis joostud distantsi alati veidi, et olla nö kindlal poolel). Arvestades, et kuu esimesel nädalal tundsin ma end päris halvasti ja ei jooksnud üldse, on see tulemus ikka päris võimas. Superluks värk ühesõnaga. Kuusse jäi veel mitmeid lõigujookse ning Cooperi test, mis läks minu jaoks väga pingevabalt ja lõppes tulemusega 2350m. Täitsa okei tulemus, kuuldavasti saab varsti uuesti seda katsetada. 

See trennide paikaloksutamine läks ka suhteliselt edukalt ning praeguse plaani järgi hoian vabana kas reede või laupäeva (olenevalt nädalast) ning nädala sees teisipäeva. See teisipäev tuleb väga otseselt jitsi arvelt, sest ma ei saa osaleda edasijõudnute kimonotrennides, aga selline see elu on. Olen suutnud jätta nädalasse 2 jitsitrenni ning 3-4 jooksu. Tegelikult annab tunda, et pole liiga kaua jõusaali sattunud, aga eks see peab ka oma aega ootama. Jits on ka päris korraliku löögi saanud minu meelest, sest olenevalt keha väsimusastmest lähevad need trennid kas väga kehvasti (aju ei võta midagi vastu, keha sureb ning vaim on juba ammu surnud) või väga lõbusalt, aga mitte eriti midagi õppides (sest aju on ikka surnud, aga vaim on nii väsinud, et mul on juba lõbus). Õnneks olen ma harjunud aeglase jitsiprogressiga, nii et olen valmis ka selleks, et nüüd järgmised kuud üritan vaid taset hoida, mitte nii väga kuhugi areneda. 

Õnneks on tunda, et kui ühest poolest kaotan, tuleb see jooksudes edusammudena tagasi. Täna jooksin mõnusa enesetundega 14km ning Polari targad algoritmid ütlesid tulemuseks pärast 50 ja hinnanguks "Elite". No vägev, kuigi väga lahke, sest tegelikult 147 pulss 7:14 tempo juures ei ole väga elite tulemus, olgem ausad. Siiski ma tunnen, et see on päris hea edasiminek, sest vahepeal ma sellise pulsiga jookse sain teha ainult kõnnipausidega ning tempoga üle 8 minuti km kohta. Veits ikka liigume kuhugi ja loodetavasti ei tee endale liiga. 

Nagu aru võib saada, on trennikoormus tegelikult päris korralik, mistõttu panen rõhku unele väga tugevalt. Nädala sees lähen magama ikka korralikult enne keskööd ning nädalavahetusel teen uinakuid, kui keha ütleb, et tahab veel magada. Terve eilse päeva ma vedelesin ühes või teises asendis ning sõin šokolaadi. Täna on juba täitsa inimese tunne ja võib-olla saadan päeva isegi ilma uinakuta mööda. Lisan magamise stiilinäite oma kassi esituses, sest minust keegi väga pilte ei tee kahjuks või õnneks. 

Aprillis ootab väike väljamaa-sutsakas ning ... loodetavasti kevad? Et saaks mõnusalt jooksma hakata, nii et hommikul ei üllata mingi lumesadu ja külmakraadid ja tuul, mis paneb küsima, et "miks ma elan kohas, kus õhk teeb näole haiget?"

1 kommentaar:

Laura Croft ütles ...

Mul on tunne - et igasuguseid jitsiperioode on vaja. Ka selliseid, kus ongi vähem jitsi elus. JA siis see kõik kuidagi kinnistub.

Lahe lugemine, nagu alati :)