laupäev, 10. märts 2018

Ma vist olen mõrd.

Ausalt, see pole klikipeibutus. Ma olen päris palju viimasel ajal mõelnud, et maybe I'm not that depressed, maybe I'm just a bitch. Las ma selgitan. Mul on tunne, et ma olen oma sügavast depressioonist võib-olla enamvähem välja ronimas ning hakkan vaikselt aktsepteerima seda, et ma olengi olemuselt melanhoolne ja kriitiline ja ... pessimistlik? Ja üldiselt ma üritan asjadest mitte hoolida, aga viimased paar nädalat ma olen veidi õnnetu, et äkki ma polegi võimeline asjadest rõõmu tundma, kui teised minu ümber seda teevad. 

Seda on ajendanud osaliselt see, et veebruar-märts on täis "pühi", mis mind õnnetuks teevad - valentinipäev, EV100 ja naistepäev. Mis neid kõiki ühendab? Need on muudetud täielikeks prügiostmise tähtpäevadeks. Sõbrapäev on seda alati olnud ja see läheb igal aastal minust üsna mööda, sest me peikaga ostame üksteisele ka muidu šokolaadi ja ütleme ilusaid asju. Sel aastal me vist kohtusime sõbrapäeval täpselt viieks minutiks hommikul :D Hoidsin lihtsalt sotsiaalmeediast eemale ja kõik oli ok. EV100 mõjutas mind sel aastal negatiivsemalt just selle tõttu, et selle logo igale poole topiti ning patriotismi turustamine uuele tasemele viidi. Et kui ma ei osta õige logoga juustu/piima/rinnmärki/lippu/kohvitopsi, siis ma peaksin end süüdi tundma ja pole piisavalt eestlane. Ei. See pole minu jaoks õige asi. 

Nüüd aga naistepäeva juurde, mis mulle juba aastaid täiesti vastukarva on olnud. yay, tähistame seda, et mul on vagiina! Tähistame seda mitte sellega, et maksame õiglast palka või austame mind nagu inimest, vaid faking närtsinud lilleõiega. Käigeperse, päriselt ka. 

Isegi kui ma pole otseselt kokku puutunud sellega, et mees saaks minuga samal kohal rohkem palka ning mul on olnud väga jõustavaid naisülemusi, kes mulle väga suureks eeskujuks on olnud ning loodetvasti olin ka ma ise okei-ish ülemus, siis ma ei ole nii naiivne, et ütleksin, et "mina pole sellega kokku puutunud, järelikult seda probleemi pole olemas".  Küll aga olen ma kokku puutunud keskealiste meeste patroniseerimisega, et "meie oleme piisavalt targad, sa võid niisama ilus olla" (päris lause, mida mulle on öeldud) või et "kuule, neiuke, kutsu nüüd mõni mees, kes päriselt ülemus on" või ka värdjatega, kes arvavad, et on täiega okei bussis või rahvarohkes kohas mu tagumikku katsuda... Samuti olen ma lugenud arvamusi, kus vanamehed ütlevad, mida mina võiksin oma kehaga ette võtta (SÜNNITADA!!!) ja et minu ainus väärtus peitubki mu emakas. Andke andeks, aga sellist paska üks lilleõis nüüd küll ei paranda. 

Novot, ma tunnengi, et ma tegelikult ei tahaks olla kogu aeg negatiivne, aga ma ei oska enam teistmoodi, sest maailmas on nii palju asju, mis mulle pisara silma toovad ja hinge alt õõnsaks tõmbavad, sest ma tunnen end täiesti jõuetu ja väsinuna, sest mulle tundub, et palju lihtsam oleks elada veidi vähem kriitilise ja rumalamana ja öelda, et need pole päris mured ja tegelikult ma tahakski ainult emaks saada ja ma olen oma eluga rahul, järelikult kõikidel naistel igal pool on hästi. Teeksin instagrami pilte oma roosikuhilatest (see on nüüd vb uus info, aga mulle ei meeldi, kui mulle lilli kingitakse, sest need on surnud ja tapavad keskkkonda) ja teemantidest ja šokolaadist ... kui see kõlab, nagu ma oleks kade, siis absoluutselt, jep. Tahaks ka lihtsamalt elada, aga ma ei oska. sorry, guys, aga tundub, et ma olengi vist mõrd. Peame kuidagi hakkama saama sellega. 

3 kommentaari:

Kristel ütles ...

Mina olen alles (st jälle, pärast pikka jooksupausi) nii algaja, et ma ei julge isegi JooksJõudVenitus algajate gruppi veel minna! :D Samas olen ka pigem seda tüüpi, kes hädasti vajab väliseid motiveerijaid, no ei ole seda enesedistsipliini nii palju, et endast viimnegi jõuraas välja pigistada. Ikka kipun pigem selline olema, et kui väga raskeks läheb, siis otsustan, et ah, aitab ka tänaseks, on tehtud küll juba. :D Mistõttu vean ennast ikka erinevatesse rühmatrennidese ja kutsun jooksule mõne endast kiirema ja osavama sõbranna kaasa. Nii et tegelikult armastan üksinda jooksmist ka väga, aga need on lihtsalt sellised aeglasemad ja lühemad trennid mul tihtipeale - nimetame seda siis taastavaks jooksuks. :D

Kristel ütles ...

Tähendab...ILMSELGELT oli mu kommentaar mõeldud teise postituse alla - ikka sinna, kus see natukenegi loogiliselt kõlab :D

Kristel ütles ...

Ma umbes sekundiks olin segaduses küll, aga all good :) mul hea meel ikkagi :D

Ma ei usu, et algajate grupis midagi karta on - lihtne ei saa kindlasti olema, aga ma usun, et seda väärt, eriti kui sa tahad just rohkem pingutada. Ma ise olen sellele mõelnud ka, et ma ei oskagi nö "sajaga panna" ja vist ei hakkagi oskama, nii et minust poleks sul kahjuks mingit kasu jooksu- ega muu motivaatorina :D