kolmapäev, 14. märts 2018

Joosta üksi või grupiga?

Jaanuari keskel ühinesin taaskord TYSKi JooksJõudVenitus grupiga, millega ma olen juba aastaid tagasi tuttavaks saanud ning mille abil ma sain oma esimesed võistlusedki vöö alla.  Aastad on küll möödunud, kuid nimi, kellaaeg ning treener on samad ning ka paljud näod on tuttavad. Küll aga on vahepeal saanud sellest "edasijõudnute" grupp, kuhu mind õnneks siiski veel vastu võeti, kuigi ma pole kindel, kui edasijõudnu ma nüüd olen :) kuna aga T ja N on jitsipäevad, siis oleks võrdlemisi raske olnud samal ajal ka jooksutrennis käia. 

Ma mäletan, kuidas esimesel korral oli trenniminek minu jaoks väga raske. Ma ei olnud eriti heas vormis ning kartsin iga kord, et just sel korral on see trenn, kus ma murdun, sest ma ei jaksa seda viimast lõiku joosta. Seda ei juhtunud muidugi kunagi, aga midagi oli minu jaoks paigast ära. Tundub, et nüüd olen ajaga jõudnud õigesse kohta nii kehaliselt kui vaimselt, sest praegune kogemus on olnud palju parem. See "paremus" pole tulnud sellest, et trennis endas midagi väga muutunud oleks (why fix something that's not broken), vaid ma ise olen 1) palju paremas vormis, sest okei - see trenn on täiega rets, aga vähemalt keegi ei püüa su kätt küljest ära murda, eks? ja 2) ma olen vaimselt jõudnud kohta, kus vana hea idgaf toimib. Näide: igal kolmapäeval on tegu lõigutrenniga, kus ma olen tavaliselt kõige aeglasem. Paar aastat tagasi see rõhus mind täiega, aga nüüd ... mul on suva. Ma ei saa oodata, et ma oleksin samal tasemel inimestega, kes on kas väga talendikad või aastaid ränka tööd teinud või eriti õnnelikult mõlemat :) ma hakkan vaikselt mõistma seda klišeed, et "sa pead olema ainult parem, kui sa eile olid" või misiganes see jura on. 

Grupis jooksmisel on paar väga tugevat eelist, minu jaoks peamine neist on motivatsioooooon - kaks korda nädalas ma tean, kuhu ma lähen ning ma ei pea mõtlema, kui palju ma jooksen või mida juurde teen. See teeb minu jaoks palju lihtsamaks lihtsalt minna ja joosta võrreldes oma tavapärase "tegelt päev on päris pikk olnud, ega midagi ei juhtu, kui ma tänase jooksu vahele jätan" vestlusega enda peas. See grupp motiveerib mind koos nendega treenima kerelihaseid ning tegema jooksuharjutusi ning samuti aitab mul pingutada see, kui ma näen, kui kõvasti kõik teised tööd teevad. Kõik inimesed trennis on seal, sest nad tahavad paremaks saada, mitte selleks, et viilida ja loota, et "Äkki treener ei näe". 
Kui sa jooksed üksi, saad pilte ainult tossudest (uusi jooksutosse on ka vaja, fuk)

Treenerist rääkides - ei oskaks paremat treenerit tahtagi. Mul on mõlema oma armastatud spordialaga vedanud, et treenerid on kogenud ning usaldusväärsed ning ma tean, et nad oskavad vastata ka mu keerulisematele küsimustele tehnika, koormuse ning ettetulevate lihaspingete kohta (mul on neid pingeid ikka faking omajagu, olete ilmselt märganud :D ). 

Mündi teine külg on aga see, et ma käin nüüd 90% ajast trennides, kus on teised inimesed ka. Joostes nad on vähemalt viisakal inimese kaugusel, mitte ei ürita sind mingi pidžaamaga ära kägistada või sulle kannaga näkku lüüa (kuigi nad sparrivad parasjagu hoopis kellegi teisega), aga lõpuks viib see ikkagi selleni, et mu sisemine introvert nutab ja ootab nädalavahetust, et saaks üksinda jooksma minna. Jitsi ja maadlust väga üksinda ei tee, aga need pikad mõnusad tiirud, kus olen kas täitsa oma mõtetega või kuulan mõnda taskuhäälingut, mille jaoks mul muidu aega pole. Ükskord ma nt mõtlesin, et oo, davai, peaks vahelduseks midagi hispaania keeles kuulama, et passiivne keeleoskus ja whatnot. Leidsin siis ühe populaarteadusliku taskuhäälingu ja laadisin alla osa, milles arutati viimast "Tähesõdade" filmi. See kestis kuus tundi. KUUS TUNDI. Ma tüdinesin umbes kolmandal tunnil ära, kui nad olid poolteist tundi muusikalisest taustast rääkinud. Siiski, ma väärtustan väga oma üksiolemise aega ja praegu tundub, et jooks on selleks parim variant.

Igatahes (ilmselgelt on mul vaja rohkem inimestega rääkida, aga ma tunnen, et ma tüütan neid oma spordiheietustega veits, nii et jesssssblogii!) - minu jaoks (praegune) võidukombinatsioon on see, kui gruppides teen asju, mille jaoks on endal raske motti leida, aga vähemalt veidikeseks ajaks tahan hoida oma pikad jooksud endale, et veidikenegi vaikust kogeda. Kuidas sul? 

Kommentaare ei ole: