reede, 30. märts 2018

Depressiivikust hellikuks?

Ohsa püha püss, kuidas viimased paar nädalat on olnud emotsionaalsed. Tundub, et see igavene aeg täis apaatiat ja suva-ismi (ikka tahaksin vähem ropendada) on praegu digimuutumas millekski muuks ning üsna tavaline on see, et esimesena naasevad just hästi tugevalt negatiivsed emotsioonid. Ei pea vist selgitama, kui lõbus see on, aga veits teen ikka, sest vaimsest tervisest on vaja rääkida ... eksole. 

Oma ülimast tüdimusest ja kergest vihast tarbimiskultuuri ja üldise rumaluse vastu olen ma ilmselt ka varem rääkinud, aga seoses selle Viimsi kooli vaktsineerimisskandaaliga tabas mind täna kohe suurem kurbus, kui ma sain tänu sotsiaalmeediale taas aru, kui palju inimesi meie ümber on hirmunud ja paranolised ja ei oska orienteeruda selles elus. Varem oleksin ma mõelnud lihtsalt, et hahah, hea idioot, aga praegu ma olen kuidagi nii empaatiline, et ma saan osaliselt aru, miks inimesed ei taha usaldada arste ja miks nad ei taha vaktsineerida ja miks aina rohkem kogub jõudu mingi uuhhhuuu-teadus ja kristalliravi. Minu osaline mõistmine ei tee aga olematuks mu kurbust ja isegi veidikest viha selle suhtes. Viimasel ajal ma olengi nii hellik, et ma tunnen, et kõik need kommentaarid kuidagi isiklikult solvavad mind, sest ma ei taha tunnistada sellist reaalsust, mis tundub valitsevat. Ma ei taha. 

Sellele valitseva reaalsuse jätkuks - kuidas on see võimalik, et inimesed ikka veel annavad oma finantse ja raha loomapiinamise toetamiseks? Täna jäi mulle silma mingi täiesti suvaline blogipostitus, et "käisime väljamaal perega delfiinipargis ja saime kõik koos delfiinidega ujuda, imeline mälestus terveks eluks" - jeah, imeline mälestus sellest, kuidas loomad on meie lõbustamiseks ja me võime selle tarbeks neid alandada ja piinata ja tappa. Juhhei! 

Jaaa sellesama jutu jätkuks veel hakkasin pmtst nutma selle tõttu, et lihavõtete ajaks tuuakse Eesti turule miljoneid mune. MILJONEID. Kui palju mune sa sööd, ffs? See on klassikaline ületarbimine, kus me värvime 80 muna (mis on äge, perega koosveedetud aeg ja whatnot, mulle ka lapsena meeldis) ja siis sööme ära 5tk ja ülejäänud viskame minema. Ma ei ole ise ka sellest patust muidugi puhas - praadisin endale üks õhtu muna (sest dat sweet sweet protein) ja pannile lüües oli see munavalge täiesti roosa ja seal olid nagu verised klimbid sees. Mulle lõi kuidagi taas kaikaga pähe, et see on tegelikult asi, mida ma ei taha süüa ja tööstus, mida ma ei taha toetada, nii et viskasin samuti selle muna minema. 

Ja kõige tipuks hakkasin eile peaaegu ka trennis töinama, sest meil toimus vöötamine, kus minu nime taaskord polnud ja kuigi ma tean, et ma pole nii hea, et järgmist vööd ära teenida, siis ma ei oska praegu kõigi nende tunnetega toime tulla ja endale kinnitada, et see pole ju tegelikult suur asi, kamoon. Päris ausalt, see apaatia oli palju parem. 

Kommentaare ei ole: