pühapäev, 18. veebruar 2018

Staar-depressiiviku ülestähendused

* ilmselgelt staar-depressiivik on kirjanduslik liialdus, ei taha ma mingi staar ega depressiivik olla. Vähemalt ühega on mul endal suurem valik kui teisega. 

Mul on nüüd neljas trennivaba päev täna, sest enesetunne on kehhhhvvvvv. Täpselt selline, et pole nagu otseselt haige, aga köhin nagu tuberkuloosihaige ja nohu tahab ära tappa. Eile kukkusin kogemata ka kraadiklaasi otsa. Polnud meeldiv kohtumine, ütleme nii. Ma magasin täna siiski suurepäraselt hästi ning lootsin, et saan trennipaastu lõpetada väikse jooksuringiga. Köhides aga taaskord kopsutükke välja otsustasin, et see pole parim idee. Veel paar kuud tagasi oleks see mind saatnud korralikku eneseheletsuseauku, sest "kuidas ma olen nii mõttetu vend, et ma ei suuda isegi trenni teha ja nüüd ma lähen KOHE rämepaksuks ja kaotan kõik oma vormi" - mul võib vabalt olla mingi semi-trennisõltuvus, sest ma ei mäletagi ausalt, millal ma viimati neli päeva järjest puhkasin. 

Täna aga avastasin üllatusega, et kuigi ma korraks läksin pahuraks, siis ma sain aru, et tegelt ei juhtu ju midagi. Suva. Püha taevas, kui keha tahab puhata, siis on vaja puhata. ohnoes, mul jääb selle nädala pikk jooks tegemata - mis nüüd mu elust saab? Kuidas ma nüüd homme treenerile otsa vaatan? Pssshhhh, täiesti suva, sest see pole suures plaanis oluline. 

Oma viimasel teraapiakülastusel ma jõudsin ka rääkida, et selline mindset ongi mu elu valitsemas praegu. Et ma ei tunne ikka suurt midagi, aga ma olen endaga praegu rahu teinud. Ma tunnen, et ma elan veidi rohkem nii, nagu ma päriselt tahan elada ... või vähemalt liigun sinnapoole. On vähe asju elus, millest ma hoolin, aga nendest hoolin ma tugevalt. Kõik muu on minu jaoks selline võib-olla-aga-võib-ka-mitte, sinna hulka kuulub praegu ka suure plaani üle muretsemine, palju raha ja teiste inimeste arvamus. Ideaalne. Ma nüüd ei teagi, kas see on kõik hea märk või olen ma nüüd nii sügavas depressioonis, et mind enam kohe miski ei huvita. No loodame, et see esimene. 

Tahaks veel ka öelda, et ma olen teraapiast täiesti üleküllastunud ja väsinud. Ma tean, et see võib uskumatuna kõlada, eriti arvestades, et ma pean internetis blogi, aga mul on üsna raske ennast avada ja tunnistada, et miski on raske või et elus on keerulised ajad. Iga kord, kui ma psühholoogi juures käin ja olen sunnitud tund aega endast rääkima, tunnen ma pärast end nagu tühi nuustik. Minus pole pärast seda enam midagi anda. Tavaliselt on need ka päevad, kus ma õhtul trenni ei lähe, sest olen täiesti surnud. 

Samas ei ole ma kindel, kas ma ilma selleta oleksin oma depressiooniga hakanudki üldse toime tulema. Ehk oleksin, ehk mitte, aga midagi karta seal küll pole - pead ainult enda sisse väga sügavale vaatama ja end analüüsima, kõik vanad ja uued haavad lahti kiskuma ja proovima end koos täiesti võõra inimesega kiht-kihi haaval üles ehitada :) Lebo ots ju. 

Kommentaare ei ole: