laupäev, 24. veebruar 2018

Raamat: M nagu Murad nagu mmm, see on depressiivne

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tegelt on mul pooleli praegu kõmuline raamat president Trumpi (ikka veel uskumatu sõnakombinatsioon) senisest valitsusajast ja see oli nii õudne, et ma mõtlesin, et "okei, teen pausi ja loen pigem sellest, kuidas ISIS selle tüdruku röövis ja vägistas". Nagu internetis öeldakse ggwp. idioot. 

Raamat oli väga väga depresiivne, kuid seda samal moel nagu ahelavariid - sa tead, et see, mida sa vaatad, on õudne, aga samas ei suuda ka eemale vaadata. Tegu on päris sündmustel põhineva raamatuga, kuidas ISIS Iraagis võimule tulles jeziitide (krt, ma ei tea, kas see on õige kirjapilt eesti keeles, ÕS ei aidanud mind hädast välja sel korral) genotsiidi korraldama asus - kõikide muude õuduste kõrval. Täitsa ausalt ma polnud isegi kursis, et Iraagis on selline usulahk, kes palvetab paabulinnu poole ja et neid niimoodi rõhutud on. Aga nüüd ma tean ja seda oli kurb lugeda. Islamiriik peab neid hullemaks kui kristlasi ning on võtnud enda eesmärgiks nad kas tappa, enda usust võõrutada või vastasel juhul kasutada naisi seksorjadena. Sõda on kole asi. 

Ma ütlen ausalt, et seda raamatut oli raske lugeda ning ma pidin vahepeal pause tegema, sest ma olen ise ka piisavalt naiivne, et ma lihtsalt ei mõista, miks on vaja kogu aeg kedagi taga kiusata ja tahaks karjuda väga ropult, et laske elada. Ma ei pea end usklikuks ning ma ei suuda mõista sellist maailmavallutamise kirge ja vajadust. Samuti oli mul raske end peategelasega samastada ka selle tõttu, et ta on nii sügavalt usklik ning ka pärast kõiki tema läbielamisi ei ole tema usk vankunud. Mina oleks vahepeal küll küsima hakanud, et kas see paabulinnu-ingel on tõesti legit, kui ta laseb tuhandeid oma järgijaid hukata ja kannatada, eriti arvestades, et neid on niigi maailmas vähe? 

Tegelikult õuduste kirjeldamist on raamatus ainult umbes kolmandik, sellele eelneb päris põhjalik jeziitide kirjeldamine ning üldiselt Iraagi ajaloo tutvustamine. Minu jaoks väga huvitav ning haaravalt kirjutatud. Ma täitsa mõistan seda, kui autor Nadia Murad ütleb, et ta ei taha rääkida ainult vägistamistest, kuigi kõik tahavad vaid sellest kuulda. Ta tahab, et me mõistaksime suuremat pilti ning et meie tunded oleksid sügavamad kui "õh, jälle sõjakoledused". 

Praeguse EV100 valguses on minu meelest ka paslik sellist raamatut lugeda ja sellele mõelda, et kuidas meie end vabaks võitlesime ning et ka Eesti naised ei ole pääsenud sellisest minevikust. Meie kõigi minevikud on vereplekkidega kaetud. Hirmus on aga mõelda, et me tihtipeale jaurame ikka veel okupatsioonidest ja sellest, kuidas me oleme ikka rahvana kannatanud läbi aja, kui just praegu toimuvad sellised koledused maailmas edasi. Praegu vägistatakse lapsi ja noori naisi, sest neid ei nähta täisväärtuslike inimestena. Praegugi tapetakse mehi ja vanureid, sest nad on kas koormaks või ohuks. Minu jaoks tundub selle kõrval eriti näotu halada, et meil alkohol maksab liiga palju (minu jaoks on ta luksuskaubale kohase hinnaga) ja et me peaks "protestiks" Lätti sõitma. Õh. 

Kaldusin kuidagi kõrvale, aga võib öelda, et see raamat jääb minu hingele veel pikaks ajaks mitmel eri põhjusel. 

Kommentaare ei ole: