neljapäev, 18. jaanuar 2018

Teed veel sporti ka või mis?

Teen muidugi, kus ma pääsen. Küll aga ma maadlen (hehhh-hee) veidi oma ajakavaga, et mida ja kuidas ja millal teha. Olen andnud endale aega uue tööga harjumiseks ning sellele lisandus ka vahepealne külmalaine, mis tähendas, et jooksma ma sel nädalal jõudnud pole. Loodetavasti nädalavahetusel veel veidi soojem ilm kestab, jalad sügelevad jooksuradadele, aga praegu saaksin sealt kopsu- ja põiepõletiku, sest mul tõesti pole selle ilma jaoks sobivaid riideid ning ma ei jookse talviti nii palju, et ma vaevuksin neid soetama. 

Pärast jitsilaagrit pean tunnistama, et mu trennimott on veidi alla läinud, kuidagi nagu kaikaga pähe lõi kõik see, mida ma ei oska (sh ka asjad, mida ma olen juba täiega harjutanud ja drillinud ja ... no ei oska noh). Aga ma ei vannu alla, vaid rühin edasi ja üritan igas trennis midagi lõbusat ka leida - kuigi seda on veidi keerulisem teha, kui sõrmed on kimonost valusad ja KÕIK kohad higistavad ja ühe trenni ajal patsutad kaheksa tuhat korda ja ei saa ühtegi edutunnet. Muidugi sellega seoses ma jätsin tänase trenni ära, aga mitte motipuudumise tõttu, vaid selle tõttu, et (kuna ma joosta ei saa) eile külastasin ma püstivõitluse trenni ... kus mul löödi esimest korda nina veriseks. Sekund pärast lõpukella. Ma olin juba selle sparri üle elanud ja siis sain korraliku litaka otse näkku. Kuulsin ja tundsin krõksatust ninas ning korraks tundus, et läks sama hästi, nagu eelnevatel kordadel. Jaaaaaa siis hakkas veri lahmama. See oli mu näos, suus, kopsus, kätel - IGAL POOL. Õnneks treener reageeris väga kiiresti külmakoti ning vetsupaberihunnikuga ning täna ärkasin õnneks täitsa tavalise näoga, mitte kõvera nina ja siniste silmaalustega. Küll aga oli tööl naljakas ja valus prille kanda, sest ninajuur on hell. Iga asja jaoks esimene kord, eksole? 

Vahepeal räägin sellest ka, et mul on tekkinud mu esimene murekoht taimesöömisega seoses. Mu töökoht tasub lõunate eest ning neid on võimalik saada ka ilma lihata (topeltvõit, kas pole), aga mul on täitsa reaalne tunne, et ma võin varsti valgupuudusesse surra, sest hommikuti ma eriti süüa ei taha ning lõuna on full süsivesikud ... õhtul üritan küll päris toitu süüa (kartulikrõpsudele ja küpsistele lisaks) ning topin sinna hoolsalt ube ja tofut, aga seda võib jääda väheks. Rasvu jääb ka ilmselt väheks. Toitu kaasa ma ei viitsi teha, hommikuti süüa ma ka ei taha ... kas peaks vahepalasid planeerima hakkama? Valgubatoone? Ma ei taha süüa ei muna ega kodujuustu, mis on küll imelised valguallikad, aga minu meelest maitsevad imelikult ja on kummalise tekstuuriga ... Peab mõtlema. 

Sellega seoses - jitsilaagris sain esmakordselt proovida neid proteiinikohukesi ja kui ma üllatunult leidsin, et need päriselt maitsevad mulle, siis mu peika vastaski, et "jep, peapõrutus confirmed", sest vahetult enne seda pausi lendasin ma omajagu kõvasti peaga vastu matti. :D 

Ma kohe tunnen, et pean ütlema ka, et ausalt, mina olen lihtsalt eriliselt koba ning tegelt MMA pole üldse nii ohtlik, kui minu juttudest mulje jääb. Peamiselt on ikka kihistamine ja superfun. 

2 kommentaari:

Andra ütles ...

löö kuhugi nutrition kalkulaatorisse enda päevane toit sisse ja vaata, kuidas su makrod jagunevad. mina olen kaks aastat juba suht high carb taimetoitlane olnud (valku max 30%? kui sedagi, you know me, elan pmst kartulist) ning senine enesetunne ega lugemismaterjal ei ole viidanud, et see kuidagi taunitav oleks, pigem vastupidi :)

Kristel ütles ...

30% valku on ju väga hästi, ma olen kindel, et ma nii palju ei söö :D
Küll aga mõtlesin ma, et kui ma joosta tahan, siis pigem ju rohkem süskareid on hea, jõuks peab lihtsalt oma aega ootama. Kui sa tuleksid mulle nt õhtusööke tegema, siis ma üldse ei muretseks, need on alati tasakaalustatud (ja nom obviously) D