esmaspäev, 31. detsember 2018

2018 aasta kirjas ja pildis

Aeg on aasta mõne(saja) sõnaga kokku võtta ja mõelda, et mis kõik toimunud on.

 1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa varem teinud pole?
Alguses tundus, et ei teinudki nagu midagi, aga tegelt ju .. jooksin maratoni :D Maratoniks treenimine viis ka läbi aja kõrgeima aastate jooksukilometraažini - üle 1100 kilomeetri. Ma usun, et ma pole terve ülejäänud elu jooksul ka kokku nii palju jooksnud kui sel aastal. Tundub, et jõudsin isegi deemonite eest ära joosta, vähemalt veidikeseks ajaks. 
Muudest asjadest - ma sain esmakordselt elus koondatud ning käisin täitsa üksinda kontserdil. Tartu Ülikooli akadeemilist testi tegin ka esimest korda. 

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda? 
Mul oli tervelt kaks uusaasta..eesmärki - maratoni jooksin ära, sinist vööd sel aastal ei õnnestunud saada. 50% on parem kui null, tahaksin ma öelda, kuigi see ei takista mul enda üle nalja heitmast, et ma ei teagi vist kedagi teist, kes jitsis nii aeglaselt areneb. Muuhulgas tuleb osata ka enda üle nalja heita. Uueks aastaks ei oskagi öelda, vist ei luba otseselt midagi, aga eks ikka on asju, millega tahaks tegeleda ja üldiselt ka "korralikum" olla. 
Ahjaa, tatoveeringut ka ei teinud. Sest ma olen puss ja kardan valu. 
Veebruaris oli see mu marsruudil töö-trenn-kodu. 

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Vähemalt üks sõbranna. Suguvõsasse on ka varsti lisa oodata, aga rohkem ei meenugi. Üsna lapsevaene aasta, võiks arvata küll, et vanus on juba selline, et kõik hakkavad peret kasvatama. 

4Kas keegi su lähedastest suri?
Ühe nädala jooksul kaks vanaema. Polnud just kõige parem nädal, ütleme nii. 

5. Mida sa sooviksid, et sul 2019. aastal oleks, mida aastal 2018 ei olnud?
Hmm. Rohkem aega ja võimalust trennis käia? Meelekindlust, et mitte õhtusöögiks pakk küpsist süüa? Aega, et sõpru näha tihedamini kui kord kahe kuu jooksul? Aega ühesõnaga. Aega võiks olla. 

6Milliseid riike sa külastasid?
Sel aastal taas sai vähem reisitud, kui mulle meeldinud oleks. Aprillis käisin Amsterdamis ning septembris Londonis. Sellega sai vist ka täis minu Londoni-mõõt, see tundub iga korraga aina rahvarohkem, üksikum, väsitavam ning külmem linn olevat. 
Ühe korra käisime matkarajal ka. 

7. Mis 2017. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks? 
Jäin selle küsimuse juures kohe pikemaks mõtlema ja kuigi igasugu märkimisväärseid asju hujtus, siis kuupäevaliselt ei jää ilmselt miski meelde. Hea et varsti iseenda sünnipäevagi mäletan :) 

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus? 
Oiblinn. No ma jooksin selle maratoni, see vist on täitsa ok asi. Tagasi ülikooli läksin ka, kuigi ma vähe kartsin, et olen ikka liiga vana ja ei suuda noortega sammu pidada. Siiani tundub, et täitsa suudan, vb isegi rebin ette. 

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine? 
Samuti esimese hooga ei meenu midagi. Oleks vb võinud end kokku võtta ja mõne korra ka jitsis võistelda, aga muidu olen täitsa asjalik olnud. 

10. Kas põdesid mingit haigust või vigastasid ennast?
Ma lasin enda ühe tarkusehamba eemaldada oktoobris ja see võttis mu nädalaks täitsa outi. Pärast seda jäin kohe nädalaks haigeks ka. Vigastusi kui selliseid vist ei tulnudki, vähemalt mitte üle tavapäraste maadlusvalude, millest ma ilmselt iialgi ei pääse. 

11. Mis oli parim asi, mille ostsid? 
Kõik kontserdi- ja lennupiletid. Asjad on vahvad küll (nt see sülearvuti, mille ostsin, et kooliasju teha), aga elamused on paremad. 
Need püksid on ka päris hea ost, aga need olid kingitus. 

12Kelle teod väärivad tunnustust?
Kindlasti on neid inimesi küll ja veel, aga mulle ei meenu taas esimese hooga midagi ega kedagi suurepärast. Peika tõi Võimla "aasta treeneri" tiitli esmakordselt koju, see on vägev :) 

13. Kelle käitumine tekitas sinus tülgastust ja kurvastust? 
Mul on tunne, et kõik asjad, millest ma eelmisel aastal kirjutasin, on ka sel aastal alles ja vb isegi võimendunud - kliimasoojenemine on ikka pekkis, taimetoitluse üle naerdakse, hirm ja segadus laieneb ja seda viha õhutatakse pidevalt. Vahel on täitsa kurb elada. 

14.Millele kulus enamik su rahast?
Ikka ja alati toidule. Mulle meeldib süüa. Hästi ja palju. 

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas? 
Ma mäletan, et ma olin maratoniga tegeledes üsna elevil, eriti viimasel nädalal, kui ma juba tundsin, et kõik on pekkis ja eks peab hammastega üle finišijoone roomama. Samuti olin ma üsna elevil, kui me Londonis Harry Potteri etendusele ja tuurile läksime, see oli mõnus. 

16. Mis laul jääb sulle 2018. aastat meenutama?
See võib olla mõni laul kas Sofi Tukkerilt või Dessalt, kelle albumeid ma sel aastal väga hoogsalt kuulasin ning kelle kontserdid olid ühed mu aasta paremad hetked. Sofi Tukkeri kontserdilt oli mu käekotti jäänud hunnik lahtist glitterit, mille siis eilsel peol haldjatolmuna käiku lasin. 
Vahepeal tuli sügis ja kõik oli nagu Stephen Kingi romaanis.

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled ...
õnnelikum või kurvem? Jätkuvalt olen seest üsna surnud, aga viiiissssttt veidi rõõmsam.  
kõhnem või paksem? Kaal on ikka sama, mis ta on alati olnud, paar kilo siia-sinna. 
rikkam või vaesem? Kindlasti oluliselt vaesem. Mis teha, see on elu. 

18 Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud? 
Ma oleks tahtnud rohkem pildistada ja rohkem looduses olla. Ja loomulikult oleks võinud oluliselt rohkem jitsi teha, aga eks seda saab ka järgmisel aastal. Loengutesse oleks võinud ka rohkem jõuda. 

19. Mida sa soovid, et sa oleksid vähem teinud? 
Hmmmm... veidi vähem nutnud ehk? Tegelt sel aastal oli täitsa okei, ma ei oskakski midagi muuta. Tahaks öelda, et võiks vähem kohustusi olla, aga samas olen ma ise need valikud praegu teinud ja ma pole esimene ega viimane inimene, kes kooli kõrvalt ka tööl käib. 

20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?
Ei, vist mitte. 
Suvel loojus vähemalt korra ka päike väga kaunilt. 

21. Mis oli su lemmik telesaade? 
Mulle täitsa meeldis Unbreakable Kimmy Schmidt ja The Good Place. Ma ei ole väga saanud süveneda mingitesse sarjadesse ja filmidesse. Küll aga aitasid Tussisööjad oma taskuhäälinguga mul maratoniks treenida - tead, kui mõnus on minna pikale jooksule ja teada, et sa ei pea vahepeal moblaga jändama, sest see osa on nagunii pikem kui kolm tundi? Täiega mõnus. My Dad Wrote A Porno'l tuli ka uus hooaeg ning sain jälle tänaval naerda. 

22. Kas sa vihkad kedagi, keda eelmisel aastal ei vihanud? 
Ei, ma vihkan ikka täpselt samu inimesi. Tegelt I joke, I joke, I kid, I kid, mul mingi viha jaoks küll aega ja tahtmist pole. Pigem olen isegi mõned eelmised vihkamised andestanud ja selgeks mõelnud ja edasi liikunud. Väga zen. 

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid? 
Huhuhuuu, ma lugesin sel aastal vist 42-43 raamatut (oleneb, kas praeguse saan aasta lõpuks läbi, ilmselt saan), nii et võib üsna keeruliseks minna. Mulle meeldis väga Sylvain Neuveli triloogia Themis Files, mida ma tegelikult isegi audioraamatuna kuulasin. Mitte-ilukirjandusest oli huvitav lugeda USA president Trumpist rääkivat raamatut Fire and Fury (Michael Wolff) ning söömisest rääkivat The Hungry Brain (Stephan Guyenet). Aasta lõpus olen nüüd paar kuud lugenud eranditult põnevikke ja ma ei suuda enam vist midagi muud lugeda. Need lähevad nii kiiresti, neid on kerge lugeda ja kuigi ma nüüd ei saa öösiti eriti enam magada, siis noh, see on see hind, mida ma olen valmis maksma. 

24. Mida sa tahtsid ja said?
Asjadest uut telefoni ja sülearvutit - sain (ehk siis ostsin endale ). Tahtsin Dessa kontserdile minna, võtsin käsile ja käisin ära. Tahtsin oma sünnipäeva kõigi toredate sõpradega tähistada, tegin ära. Tahtsin uut hingamist ja mingit selgust tuleviku osas - ja see tuli. Sellel aastal oli väga selline ... äkki suur osa elust on tõesti kättevõtmise asi. 
Loomulikult kiusame ka kassi. Ta oksendas pärast selle mütsi kandmist meile voodisse. 

25. Mis oli selle aasta parim film?
Huhuhuhuuuuh. Jälle keeruline küsimus. Ma ei tea, kui palju filme ma sel aastal vaadata jõudsin. Paarkümmend ehk. Animatsioonidest olid mu lemmikud Coco ja Isle of Dogs. Mulle meeldis ka Marveli eepiliste mõõtmetega Infinity War ja suurim kinoelamus oli Hereditary. 

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said? 
Oma päris sünnipäeval ma käisin tööl ja õhtul tähistasin trennisõpradega tordi ja gintoonikuga. Aga nädalavahetusel tegin üle tüki aja korralikuma peo ka - tegin muuhulgas viktoriini, kus keegi ei teadnud midagi ning eraldi muusikaviktoriini, kus ma sain täpselt nii palju piinlikku muusikat küsida, kui tahtsin. See oli väga tore ja mul oli hea meel, et peaaegu kõik tulla said - ja ma sain nii palju head kohvi. Super. 

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta nauditavamaks muutnud? 
Pikemad ööpäevad :D ajast jäi sel aastal kuidagi puudu. 

28. Mis sind mõistuse juures hoidis? 
Teadlik tegutsemine, et mõistuse juures püsida. Piisavalt und ja kaisutusi. 

29. Kes oli parim inimene, kellega tuttavaks said? 
No tehniliselt tutvusime küll eelmise aasta lõpus, aga kuidagi sai üks trennikaaslane selle aastaga esmalt lihtsalt sõbralikuks ja nüüdseks juba heaks sõbraks. See on päris mõnus. 

30. Milline kuulsus/avaliku elu tegelane sulle kõige rohkem meeldis? 
Jään vist vastuse võlgu. Ei tea kuulsustest suurt midagi. 

31. Pane kirja üks oluline õppetund sellest aastast. 
See oli aasta, kus tundub, et suudan tegelt oluliselt rohkem kui ise alguses usun. 

32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad. 
But I’m willing to work for this
Just show me where to dig
And I’m ready to hurt for this
I know exactly what this is

Mõnusat aasta lõppu ja paremat järgmist! 

esmaspäev, 24. detsember 2018

Lõpp hiilib ligi

No esialgu siis aasta lõpp, aga ei saa ka öelda, et ei ole mõelnud blogi kinnipanemisele. Eks ole näha, mulle endale meeldib ka vanu postitusi üle lugeda. 

Põhimõtteliselt võin spordiaasta kokkuvõtte ka kohe ära teha - jooksin maratoni ja see läks ootamatult/oodatult edukalt. Sinist vööd ei saanud. Aasta lõpuni on küll veel nädal, aga see on mu uus reaalsus, sest töögraafik sõidb räigelt trennigraafikule sisse. Kehitan õlgu - uue vöö asemel on trennis vähemalt hiiglama palju nalja saanud ja ma ise tunnen küll, et veits on mingit arengu moodi asja ka toimunud. Viimasel ajal olen küll jäänud väga kinni sinna "ära lihtsalt esimese 20 sekundiga alistust saa" ja "proovi vähemalt mingigi konks sisse surada" rutiini, edasiminekuks pean ise ka rohkem ründama hakkama ja mingeid asju katsetama. Ühesõnaga aasta eesmärkidest 50% täidetud. Täitsa okei sellise tempo kohta, millega ma sel aastal ringi lasin. 


Palju toredama asjana tuli aga see, et täna hommikul elasin poolunes läbi oma maratoni lõpumeetreid ja tundsin väga elavalt seda saavutusetunnet, elevust ja puhast rõõmu, mis mind seal lõpus (ja tegelt üldse maratoni ajal) valdas. Ärkasin hommikul ja esimest korda pärast septembrit tundsin, et ma tahan jooksma minna. Nii ma siis läksin. Neli rahulikku kilomeetrit. Vaikus. Lumi langes, kõik oli pehme ja hall ja monokroomne. Imeline algus jõuludele. Täna õhtul tunnen, et võiks täitsa homme ka minna ja paar kilomeetrit sörkida. 

reede, 23. november 2018

Mis siis nüüd peale hakata?

Üle kahe kuu on möödunud maratoni lõpetamisest. Üle kahe kuu ka viimasest postitusest. Mis ma vahepeal teinud olen? 

Noh. Läksin jälle ülikooli. Praegu ei oska veel öelda, kas läheb hästi või halvasti, aga ausalt öeldes on tegu ikka üsna keerulise olukorraga. Suures pildis tean, et see on õige tee, sest ma vähemalt umbkaudu tean, et SEE on see, mida tahaksin oma eluga peale hakata - kui isegi minust ei saa kliinilist psühholoogi, saab minust keegi teine, kes loodetavasti suudab maailma ikkagi vähekenegi paremaks muuta. Aga ma ei saa öelda, et see on kerge olnud. Raske on kooli oma juba enamvähem väljakujunenud eluga sobitada ning hakata äkitselt jälle hoolima viitamistest ja matemaatikast ja jagada ruumi inimestega, kes on sinust nii palju nooremad ja sinisilmsemad ja ma täitsa imestan vahepeal, et mul silmade pööritamisest tõsist tervisehäda pole tekkinud. 

Muuhulgas käin ikka ka poole kohaga tööl, õnneks on see praegu võimalik - müts maha nende ees, kes kuidagimoodi täiskohaga tööl käivad kooli kõrvalt, mina vist ei suudaks. Muidugi elasin ise enda elu keerulisemaks ka sellega, et võtsin septembrist tõlkida ka ühe seebika, sest tore on ju midagi hispaania keele haridusega seotut ka teha (and also I like money :D ). Nüüdseks on see aga läbi ning jälle 10 tundi nädalas nagu maast leitud. 

Mida kõike see trenni jaoks on tähendanud? Jooksmas olen käinud kahe kuu jooksul kolm korda ja need kõik on olnud ... pehmelt öeldes kohutavad. Pulss on juba alustades liiga kõrgel ning kiirus on olematu. Eks seda oli ka oodata, sest maratoniks treenimine väsitab ikka omajagu, lisada sinna kõik muu elutempo ning see, et käisin vahepeal planeeritud tarkusehamba opil, mis kahjuks ei läinud üldse nii kergesti kui Kristinal, siis ei tohiks endaga ju eriti karm olla. Ausalt öeldes see külm ilm ei kutsu mind absoluutselt jooksurajale. Mul on isegi kodus villastes sokkides tihti jahe, sest mul on kerged vereringehäired ja ma ei suuda lihtsalt pärast jooksmist üles soojeneda, olenemata sellest, kui kihiliselt ja oskuslikult ma end riietan. Teate küll, kärss on kärnas ja maa on külmunud. 
Ega Pärnu suvi ka taeva ei jää. Laseb end veidi lihtsalt oodata.

Võimalusel käin ikka maadlemas ning olen sel sügisel isegi mõned korrad päris MMA-trenni sattunud, kuid sealt sain ka mingi eriti totaka jalavigastuse ning lisaks olen avastanud, et tegelt ma eriti ei naudi seda, kui mulle rusikaga näkku lüüakse, nii et ma pole kindel, kas seda MMA-asja jätkan. Ma olen pigem ikka selline maadleja-kallistaja, rusikad võiksid jääda neile, kes nendega midagi teha oskavad :D 

Kõige paremini olen suutnud oma graafiku vahele sokutada jõusaalis käimist, kuid ka see on nii ... meh. Okei, ma lähen ja tõstan seal kangi ja kõik on ok, aga ma ei viitsi seda teha süstemaatiliselt ja planeeritult, nii et ma ei näe ka mingeid tulemusi. Mis need tulemused üldse olema peaksid, kui mu eesmärk on lihtsalt terve olla ja mitte katki minna, kui teist inimest üle enda heidan? 

Mul on hetkel ühesõnaga veidi keeruline sisseelamisperiood, kus ma ühest küljest ei taha endale liiga kõrgeid nõudmisi seada, sest põhiaur läheb ikkagi koolile ja täiskasvanuelule, aga teisest küljest tunnen, et mingit süsteemi oleks vaja, et treenida. Kindlatel aegadel toimuvate trennidega on raske, sest leiva peab lauale teenima ka kummalisematel aegadel ja ma ausalt öeldes ei tea, mida peale hakata. Selles mõttes oli maratoniks treenimine ikka imeline, sest mingit valikut ei olnud - sa läksid ja jooksid ja teadsid, mis on su lõppeesmärk ja millal see toimub. Praegu ma ei teagi, mis järgmine eesmärk võiks olla või kuhu suunda üldse vaatama peaks. 

Mis teil selle kaamose-aja eesmärgid on? Suurem osa mu tuttavatest on küll jooksjad, nii et ma eeldan, et käib mingi suurem põhjaladumine ja valmistumine järgmisteks hooaegadeks, aga mis muidu? :D 

kolmapäev, 19. september 2018

Heietus maratonist ja muust.

Maratoni läbimisest on nüüd möödas poolteist nädalat ja tunne on selline tavapärane "meh". Ausalt öeldes enam ei mäletagi, mis tunne oli maratoni joosta - eredamalt mäletan ainult eufooriat 35 km peal, kui sain aru, et surema ei hakka ning seda väsimust, mis finišis tabas. Kõik muu on ühtlane hägu, aga eks ma ka teadsin, et mu null-emotsiooni kannab mind elus edasi ning füüsiliseks meenutuseks jääb üks lillat tooni varvas. 

Ma ausalt öeldes lootsin midagi ... suurejoonelisemat. Et mu esimene maraton tõesti liigutab mind või et pärast on kuidagi teistsugune tunne. Et midagi on nüüd tehtud. Pigem oli selline tunne, millest ka Klari kirjutas, et oleme end ümbritsenud virtuaalmaailmas inimestega, kelle jaoks maratoni jooksmine pole mingi imeasi, vaid pigem on küsimus ettevalmistuse timmimises ja selles, et mis aja nüüd saavutame. Me kipume unustama, et nö tavainimese jaoks maraton on ikka puhta hulludele ja see on ka peamine tagasiside, mida mina sain nii maratoniks treenides kui pärast maratoni sotsiaalmeedias kuulutamist, et selline asi tehtud sai. 

Küll aga on mul mõned õppetunnid maratonist, mida võin täitsa vist ka teistega jagada - 

Esiteks ei tasu ennast alahinnata. Mina olen klassikaline "looda parimat, valmistu halvimaks" vend, kes oli vaimselt valmis igaks stsenaariumiks, alustades sellest, et pean vigastuse tõttu katkestama kui ka selleks et ma lihtsalt ei jõua enam ühel hetkel kuhugi minna ja vajun vaikselt kuhugi kraavi surema. Vb ootamatuks asteroidirünnakuks või apokalüpsiseks ma polnud päris valmis, aga tollel hetkel oleks see maraton nagunii üsna tähtsusetuna tundunud :) Samas ei tasu end ka ülehinnata - kui ikka pole väga jooksnud või piisavalt trenni teinud või kui jääd päev enne maratoni haigeks, no see pole mingi selline asi, et peab ära tegema, surm silme ees. Maraton ei ole jänes, et eest ära jookseks (hehehehe), aga rikutud tervisega pead edaspidi ka hakkama saama. 

Teiseks see, et esimesele maratonile minnes võib asjad küll ilusti läbi mõelda, aga hulluks ei tasu minna. Sa ei pea tegema mingit süsivesikute mahalaadimist ja massif carboloadingut, kui sa oled inimene, kes veidigi sellele mõtleb. Teadus kaldub viimasel ajal pigem sinnapoole, et see pole vajalik, vaid sama või isegi parema tulemuse tagab see, kui sööd mõõdukalt süsivesikuid terve treenimise aja. Muidugi on ka uuringuid, mis väidavad, et madalate süsivesikutega jooksed sa üldse kõige paremini, aga igaüks on erinev - mina nt ei saaks low-carbiga suurt midagi süüa, sest ma ei ohverda oma eetilisi põhimõtteid mingi paari minuti pärast maratonitulemuse kohta (mis pole isegi kindel) ja ma jälestan südamest rasvaseid toite. LCHF  - love carbs high five on minu metoodika. Aga kui sina oled see vend, kes tahabki süüa mune ja avokaadot ja peekonit ja tunned end selle juures hästi - sa ei pea seda muutma. Sa tead ise täpselt, mida su keha tahab ja talub ja mis talle parim on. Sul ei pea maratoni jooksmiseks olema maailma parimad tossud ega kaheksa tuhat kofeiini ja alkoholiga geeli. 

Mis sul PEAB olema, on treeningplaan ja valmidus seda järgida. Sa peaksid kasvõi umbkaudu teadma, mida sa teed, eriti hea on see, kui saad ühineda mõne jooksugrupiga või saada abi mõnelt treenerilt või maratonijooksjalt. Aga taaskord - rakenda common sense'i. Kuula oma keha signaale - kui pulss ei tee enam absoluutselt koostööd või kui sa ootamatult haigestud, siis on okei veidi aeg maha võtta. Aruta see targematega läbi ja ära treeni läbi valu ega läbi kuhjunud suure väsimuse. Muidugi võib noore ja uljana see olla mingi vanainimese hala, et "cmon, ma tean küll, mida teha, see on fine", aga meenutagem, et spordiradadel on harrastussportlastel südameid üles öelnud küll ning me kõik tahaks ju pigem vanaks elada kui oma esimesel maratonil püssi põõsasse visada. 
Sama rõõmsat maratonilõpetamist kõigile! Hea eesmärk, mida seada. 

Kolmandaks sa peaksid olema valmis selleks, et treening on aeganõudev. Päris ausalt - ma olin juba augusti alguseks jooksmisest ikka üsna tüdinenud, eriti kuna augustis jätsin teised trennid üldse ära, vb ühe korra käisin jõusaalis, aga ega seal väga midagi ju teha ei anna jalgadele, kui järgmisel päeval veidikenegi reibast sammu tahad teha. Maadlusmatte ma ei näinud nii pikka aega, et isegi nende värvi unustasin ära. Sa kas jooksed pidevalt, planeerid, et millal saad joosta (kuumalaine õudused) või et millal peaksid sööma ja jooma ja magama, et jooksutrenn optimaalselt hästi õnnestuks. Jooksmine peab ikka meeldima, et sellist asja ette võtta. 

Neljandaks (ja see, mis mulle vist edu tõi) see, et sa pead olema valmis valu ja ebamugavust tundma, sest ükskõik kui rõõmus su maraton on, nii trennides kui võistlusel endal TULEB ebamugavus ja valu ette. Mina sain ennast alati lohutada sellega, et vähemalt saan niisama joosta ja keegi ei ürita kägistada, aga igaühel arenevad ilmselt omad toimemehhanismid välja, mis aitavad valust vaimselt üle olla. Ma ise olen viimased neli aastat teadlikult enda vaimu ja keha ebamugavatesse olukordadesse seadnud ning oskan kõigega üsna edukalt toime tulla, sest ma tean, et kõik õudus saab ühel hetkel läbi. :) 

Selline positiivsusenurgake siis siia. Minult on uuritud ka tulevikuplaanide kohta - ja ärge pls küsige värskelt esimese maratoni lõpetanult, et "Noh, mis järgmine eesmärk on?", sest tra, ta just lõpetas maratoni, laske inimesel korra hinge tõmmata, enne kui mingit uut mäge peab vallutama hakkama. 

Igatahes ma olen üsna kindel, et lähiajal ma enam maratone ei jookse - peamiselt selle tõttu, et selleks treenimine on niiiii nüri tegevus ja ma ei taha, et ma jooksmist vihkama hakkaksin. Ma tahan tegeleda kõikide aladega, mis mulle huvi pakuvad ning see närib mu hinge, kui ma ei saa igal nädalal jitsi teha. Nüüd üritan kõiki trenne sobitada oma naeruväärselt kiire graafikuga ja püüan keskenduda maas- ja püstivõitlusele. Esimene MMA-trenn on juba tehtud ja võin öelda, et võhma oleks veel mitmeks tunniks jagunud, nii et midagi on kõigest sellest jooksmisest kasu ka olnud. 

Järgmine eesmärk on ikka ... kunagi oma sinine vöö kätte saada. Mõtlen mingitele jooksuüritustele ka, aga pigem tahaksin vist joosta kas väiksemaid võistlusi, kus ei pea kogu aeg küünarnukkidega teed rajama või mingeid elamusjookse. See aga eeldab seda, et ma hakkan jõusaali külastama, et jõuaksin nt köit ronida või mõnest seinast omal jõul üle saada. Hetkel on prioriteedid spordist üsna kaugel ja seetõttu ma pole ka kindel, et millest ma siin nüüd blogima peaksin. Kui kellelgi on mingeid asju, mille kohta ta tahab, et ma heietaksin, siis andke teada :D 

neljapäev, 13. september 2018

Tallinna MARATON!

Ehk thanks to all the Nordic Gods, ma tegin selle ära!

Nädal enne maratoni ma kõikusin pidevalt ärevuse ja ükskõiksuse vahel. Õnneks oli tegu ka üsna kiire töönädala ja esimese koolinädalaga (!), kus ma muuhulgas käisin jälle matemaatikas. Üle 9 aasta on viimasest matemaatikast möödas ja see annab tunda, ütleme nii. Küll aga iga lähenev päev vähendas mu keskendumisvõimet omajagu ja laupäeval olin ma juba tööl küll võrdlemisi kasutu, sorry guys.  Pärast tööd tulin kohe pealinna ja juba kella kümnest olin voodis, kus ma kutsusin und raamatuga. Raamat sai enne läbi, kui uni tuli 😀 kokkuvõttes magasin ma siiski üsna hästi - ei mingeid õudukaid ega ärevust. Ärevus tuli siis, kui kell 7 oma stardimaterjalid välja võtsin ja sain aru, et nüüd ongi see. See, mille jaoks 9 kuud treeninud olen. Tõehetk. Mõtlesin küll sinnasamma sekretariaadi kõrvale oksendada, aga mõtlesin, et toitu on vaja ikka sees hoida.

Kell 8 tegime TYSKi omadega koos sooja, meeleolu oli kõigil üsna ärev, et mis ilm tuleb, mis rada on, kas isiklik saab tehtud. Kuna minul oli isiklik rekord garanteeritud, oli mõnevõrra pingevabam, pigem oli mul veel kahtlus, et kas ja kuidas lõpetan, kas murdun, kas lähen katki. Juba mitu nädalat varem olin otsustanud, et pulsivööd ma kaasa ei võta - esiteks selle tõttu, et ma ei vaja seda stressi oma ellu ja teiseks ma teadsin, et see hõõrub mu underboobi täiesti veriseks ja ma eelistan oma jookse ja elu verevabana hoida. Raiskasin viimased hetked tobeda süsteemiga pakihoius ja vetsujärjekorras ja leidsin stardikoha 4:30 tempomeistri selja taga 4 minutit enne stardipauku. Hümn võttis meele härdaks, aga lubasin endale, et vajadusel nutan katkestades või finišeerides. Stardijoonest üle saamine võttis täpselt kaks minutit.

Esimesed 10 km läks väga edukalt. Kaasaelajaid oli palju, tunne oli hea, higi voolas mõnuga, raske ei olnud ... Kui välja jätta mu täiesti krampis ülaselg. See on mu krooniline mure, mis on krooniline peamiselt mu enda tegevusetuse tõttu. Kuna oskasin seda ette näha, võtsin 8km peal valuvaigisti sisse. You can judge me, aga ma ei kahetse seda otsust. Murelikuks tegi tempomeistri otsus mitte vaadata üksikuid km aegu, vaid jagada rada 5km pikkusteks lõikudeks. See tähendas, et km ajad olid üsna kõikuvad, mis mulle ei klappinud. Samuti olen ma alati joogipunktides kõige aeglasem inimene, mis grupimentaliteediga eriti ei klapi. 10 km sai täis ajaga 1:05 ja võtsin tunni peal ka esimese SIS geeli. Geelid olid head, paksud ja kleepuvad ja magusad. Mulle magus meeldib. Süsteem oli võtta geel iga tunni peal ja teistes joogipunktides vett ja spordijooki vaheldumisi.
Tiim TYSK. Foto: Margit Partei

Mu hirm sai tõeks juba 14-15 km peal, kui tempomeister pani järgmise käigu sisse ning ka 5:53 tempoga jäin grupist maha. No head teed teil minna, jäin maha. See murdis natukenw mu vaimu, sest ma lootsin nendega vähemalt pool teed vastu pidada. Kaasa ei aidanud ka algav metsatee lõik, mis võttis tempo oluliselt maha ja oli NII kuradi nüri, et mõtlesin püssi põõsasse visata - põõsaid seal jagus. Järgnes mingi iiveldamaajav laudtee ja kõrkjad, no ikka üsna halb oli. Eriti muserdas see, et isegi pool ei olnud veel läbi. Mitte nagu sein, aga selline väike kivimüürike, millest üle pidin ronima. Poolmaraton sai täis 2:16 peal. 

Õnneks aitasid üle ronida poolmaratoonarid, kellega meie rada kuskil 20km peal ühines. Paljudele nad käisid vist närvidele, aga mitte minule - mind aitas see väga, et oli rohkem rahvast ja melu ja see edasi-tagasi osa oli ka okei, sest muusika möllas ja kõik oli parem. Samuti oli pool juba tehtud ning alanud oli ka tundmatu maa, sest eelnevalt olin ma jooksnud kõige rohkem 24 km. Ma ei nautinud seda, et poolmaratoonarid kõik apelsini ära sõid, aga see mind ei seganud, et geelipunkt tühi oli, sest kõik väärivad toredat jooksu, mitte ainult maratonivennad. Kui miski saab otsa, on see korraldajate süü, mitte osalejate. Pealegi mul oli geele küll ja veel, üks jäi isegi alles.
28 km peal võtsin teise valuvaigisti samal seljavalu põhjusel ja oli ainult üks kolmandik jäänud. Ausalt öeldes ootasin kogu aeg, et millal see raske osa tuleb, sest ma olin veendunud, et see ei jää tulemata. Jõudsin 30 km peale ja aeg oli 3:15. Arvutasin kiiresti, et isegi kõnnin, jõuan tõenäoliselt ikka alla viie tunni.

Ja siis see tuli - uuestisünd. Samm oli kerge, hingamine korras, kõik klappis, nagu oleksin alles jooksu alustanud. Ei tulnud seina, vaid runner's high. Viskasin Icepoweri vendadega nalja ja sain korraliku jahutuse, sest ma olin piisavalt aeglane, et suurem osa pooliku jooksjaid olid juba oma teed läinud ja ei hoardinud kõike endale 😁 minna oli veel ala 12 km, see on ju mu tavaline keskmise jooksu distants. Kinnitasin endale, et iga tempo alla 7min/km on okei ja üle selle pole ka hullu, aga keskmiselt nägin kellal ikka 6:30-6:40 tempot, millega olin juba täiesti harjunud - veidi nagu igiliikur, ikka üks jalge teise ette.

Mind ei murdnud isegi see pikk edasi-tagasi lõik, milletaoline Narvas mu eluisu ära oli võtnud. Pigem oli hea meel tuttavaid näha ning enne tagasipööret möödusin ka ühest TYSKi jooksukaaslasest, kellel tundus oluliselt raskem olevat kui mul. Samas võis sellel hetkel seda öelda ilmselt 90% osalejate kohta, sest ka 35 km peal oli mul h aruldaselt hea olla. Nägin sel ajal ka Klarit, keda olin pilguga juba tükk aega otsinud, aga ilma tema hüüatuseta oleksin ikka maha maganud 😁 tänks, see maailma kõige kobam käeplaks kandis tükk aega edasi.
Foto: Mait Marttila

Ei saa öelda, et viimased 5 km oleks kerge olnud, peamiselt selle tõttu, et mu eelneval nädalal väljaväänatud jalg (koperdasin Võimla saali remontides kuhugi taaskord) tuikas iga sammuga korralikult, aga see ei takistanud mind enam. Aina rohkem möödusin kõndivatest inimestest, kuid ma teadsin, et mina nende hulka sellel korral ei lähe - ma tulin maratoni JOOKSMA, mitte kõndima. Viimased kilomeetrid muidugi venisid nagu kaameli ila, aga samas ma ka ei tahtnud, et see lõppeks, pigem oleksin tahtnud vahepeal hapukurki süüa ja oleks võinud edasi joosta. Üllatuslikult olin juba kesklinnas tagasi ja isegi lõputõus ja munakivitee ei murdnud mind. Lõpus ka kerge kiirendus ja rusikas võidukalt püsti - ma tegingi selle ära! Keegi, kes veel viis aastat tagasi ei jõudnud kõndimata 4km joosta, ületas selle nüüd kümnekordselt. Btw, viimasel 12km möödusin 120 inimesest.

Finišile järgnev oli muidugi väga ebaglamuurne, sest mind ei olnud keegi toetama tulnud ja ausalt öeldes ma seda kelleltki ka ei oodanud. Tegime TYSKilastega mõned pildid, vaatasin üle maratoonarite puhkeala - kui sa oled taimetoitlane, on see üsna mõttetu, sest midagi magusat mul enam alla ei läinud, kuid lihavaba soolast kraami ma tuvastada ei suutnud. Võtsin hoopis Balti Jaama turult vegeburksi ja magasin rahulikult pool teed Tartusse. 

Kuidas taastumine läheb? Suurepäraselt, juba teisipäeval oli maratoni meenutamas vaid kerge lihasvalu ja tänaseks on jäänud üks õnnetu sinist tooni varvas, ma pole kindel, miks ta selline on 😁 ja kaelavalu muidugi ka. 

Niisiis - maraton on tehtud. Pisaraid sel päeval ei valanud, kuid eks neid sai treenides juba piisavalt nähtud. Uuele maratonile ei mõtle, kuid mingi heietusjutt tuleb sellest veel, kui oma puhkusereisilt tagasi olen. Keep it real ja puhake jalga, mina plaanin seda igatahes teha 😊 btw, pilte pole rohkem, sest tabletiga piltide saamine on suurem kadalipp kui maratoni läbimine.

teisipäev, 11. september 2018

Tehnilised raskused.

Kirjutasin maratonipostituse valmis. Hakkas vaikselt eepose mõõtu võtma.  Blogger ei salvestanud.

Ma pigem puhkan päriselt ja viitsimise korral kirjutan kunagi pikemalt, aga - maraton on tehtud. Aeg tuli alla viie tunni. Neto isegi 4:36:41. Ehk siis tempogrupis ei püsinud, aga seina ei saanud, vaid jooksin terve maratoni suhteliselt rõõmsa meele ja värske jalaga läbi. Teisipäevaks (tänaseks) on vaid kerge lihasvalu jäänud. Pikem heietus võib oodata, aga ma olen nädala lõpuni rahul oma saavutusega ja siis mõtleme, et mis edasi.

Aitäh kaasaelajatele julgustavate sõnade eest, aitäh toetavatele tiimikaaslastele. Aitäh, keha ja vaim, et te ei murdunud.

pühapäev, 2. september 2018

Augusti kokkuvõte ja maratonieelne heietus

Milline üllatus - augustis ma jooksin. Jooksin kiiremini ja aeglasemalt. Jooksin hommikul ja õhtul. 
Jooksin hea meeleoluga ja mustas masenduses. Veidi tekib tunne, et midagi muud ei teinudki, kui kas jooksin või mõtlesin jooksmisele. Kokku selle kohta üsna hädised 160km, tundus küll, et elasin jooksuradadel. 

Järgmisel nädalal sellel ajal on maraton igatahes seljataga ja kuna ees ootab üks ... päris hullumeelne nädal, siis ilmselt siia kirjutama ma ei jõua. Sellisel puhul veidi heietust, mis on olnud ja mis tuleb. 

Kuna mina olen selline inimene, kes ei oska mütsiga lööma minna, olen lugenud ka mitmeid internetipostitusi, et "millele mõelda enne esimest maratoni" ja mu masterplan on valmis. Enamvähem.

Mõtle välja, kuidas, kuhu ja millal lähed - mina lähen Tallinnasse laupäeva õhtul ning pühapäeva hommikul plaanin kella 7 ajal liikvel olla, stardinumber ära võtta ja ilmselt 8000 korda vetsus käia. Tagasituleku osas ma pole veel otsustanud, aga tundub, et igal juhul peaksin jõudma rongile, mis kella nelja paiku Tartusse tuleb (et esmaspäeva hommikul tagasi Tallinnasse sõita :D ). Kes mind hommikul enne maratoni trehvab, siis ma ausalt püüan sõbralik inimene olla, aga ma ei saa garanteerida, et ärevus ei tapa ja ma ei suuda ühtegi sõna välja pigistada. Ärge siis isiklikult võtke. 

Mõtle välja riietus ja jalanõud - jalanõud on ilmselgelt mu sirelilillad Saucony'd, riiete osas veidi veel kahtlen ja vaatan ilmateadet. Kindlasti lühkarid ja säärised, aga särgi osas on mul selline totakas mure, et kõige mugavam jooksumaika on Võimla logoga. Ma armastan Võimlat, aga samas ma ei tea, kas on kohatu see särk maratonile selga panna, kui neil pole midagi (peale vaimse toetamise!) mu jooksueluga pistmist. Kui ma seda ikka otsustan, siis no disrespect TYSKile, see teie särk, mis mul on, on lihtsalt niiiiii ebamugav ja näitab iga viimsegi higitilga ära :D ma ei taha sellega joosta rajal, kus on suur tõenäosus fotosilma ette jääda. 

Mõtle välja tempogrupp - Siin on nüüd see, et algul lähen 4:30 gruppi. Selle tempoga olen mugavalt ära jooksnud poolmaratoni ja ka selle nädala treeningjooksud (v.a. laupäeva hommikune õudus) läksid mõnusalt. Võib vabalt olla, et kahetsen ja põlen, aga ma tahan uskuda enda võimetesse. Kui ma jään sellest grupist maha, siis ei ole midagi katki, aga ma loodan, et nad aitavad vähemalt esimese poole tempot hoida ja noh .. mitte ära surra :D 

Mõtle välja, mis tingimusel oled nõus katkestama - muidugi ma võin öelda, et ou, ei katkesta, AGA tervis tuleb esimesena. Mina olen selle taluvuspiiri enda kehas ära tabanud, et mis hetkel ma jätan pooleli, kuigi igaks juhuks pakin ka paar valuvaigistit kaasa. 

Ühesõnaga nüüd algab viimane nädal ja ma loodan südamest, et korra enne ikka soojendusjooksule ka jõuan - s.t. jõuan, kasvõi öösel pimedas. Kõiges muus püüan vaid ellu jääda, ei tekita lisapinget ühegi teiperiga (kuidas üldse teiperdada, kui liha ei söö ja muna ei taha? :D ) ja täiega üritan vabalt võtta nii koolis kui tööl. Ma olen suutnud teha rahu sellega, et enam mingit vormiparandust ei tule - kõik otsused, mis ma siiani olen teinud, annavad pühapäeval tunda. Ma olen andnud endast kõik, mis ma olen suutnud, ning ma loodan, et see on piisav, et jõuda maratoniraja lõpuni. 

Eesmärk number üks - lõpetada ja naeratada lõpus (ma ei välista, et hakkan ka pillima, kes seda õrna hinge teab mul). Eesmärk kaks boonusena on lõpetada nii, et kõnnisammu ei tee. Eesmärk kolm superboonusena on lõpetada alla viie tunni. Ma ise pakun, et see aeg tuleb 4:30 ja 5 tunni vahele, aga ausalt öeldes ... nagu esimene sünnitus - ega pole aimugi, mis tegelt juhtuma hakkab, vahet pole, kui palju ma valmistun ja selle kohta loen. Sünnituse kohta ei saa ma kunagi teada, mis tunne on, aga maratoni jooksmise tunde saan juba nädala pärast kätte. 

Ma olen jõudnud sellesse mõnusasse kohta, kus kõik endale seatud pinge on kontrolli all ja sees on pigem ootusärevus/elevus, et mis siis ikka saab, kuidas kõik välja kukub. 

Ma loodan, et järgmisel korral saan kirjutada juba maratoonarina! 

kolmapäev, 22. august 2018

Kõik on nässus?

Loen siin, kuidas kõigil läheb maratoniks valmistumine väga hästi - kes jookseb ühel päeval mitu 10km võistlust, kes teeb poolmaratonis rekordeid ja kes viskab niisama hiiglama pikki madalapulsilisi jookse, like is no big thing. Ärge muretsege, siit sellist juttu ei tule. 

Eelmisel nädalal oli mu sünnipäev ja selle tähistamine + veidi nõudlikum töögraafik viis selleni, et mul oli laupäeval kolmetunnine jooks, mille keskmine tempo tuli 7:50. Ma pärast 35 minutit isegi korraks jäin seisma, pühkisin mõne pisara ja mõtlesin, et jätan selle jama üldse ära, aga kuna seda jooksu ei anna mul kuhugi enam mahutada, siis rühkisin ikkagi lõpuni, mõeldes tihtipeale, et fuck me, ma ohverdaks kuskil teeristil hunniku porgandeid, et see pulss alla läheks. Ausalt, see "jooks" tõmbas moti korralikult alla. Muidu jooks ise oli ok, kolmandal tunnil hakkas turi valutama, sest ilmselt hoian end liiga krampis ning järgmisel päeval olid nelipealihased kanged, sest keha pole tükk aega jõutrenni näinud, aga üldiselt a-okay. Kuna pühapäeval pidasin sõpradega päriselt sünnipäevapidu, tähendas see, et nii pühapäev kui esmaspäev olid vabad, puhkus, mõnus. 

Eile hommikul läksin uue hurraaga kerget lühikest jooksu tegema ... ja pulss ei läinud jälle alla 150. Davai. Ma nüüd ei teagi, mida täpselt teha edasi, aga täna teen vaba päeva ja homme lähen jooksma õhtul, sest praegu ei anna midagi enam eriti ümber mängida ajaliselt. 

Kui aus olla, olen juba tükk aega mõelnud, et võiks selle maratoni edasi lükata, sest ma ei tunne ÜLDSE, et ma oleks selleks valmis. 42 kilomeetrit. See on raudselt korralikult üle nelja tunni. Jooksmist. Mina ja neli tundi jooksmist. Mõned targad on öelnud, et võid maratonile mõtlema hakata, kui oled pooliku alla kahe tunni jooksnud. Jeaa, seda pole juhtunud. Ma lootsin, et see saab sel aastal ületatud, aga ei läinud nii. 

Küll aga on mul üsna mitu põhjust, miks ma EI LÜKKA maratoni edasi - esiteks on see vana hea sunk cost fallacy ehk ma olen praegu niiiii palju juba vaeva näinud, et ma tunnen, et peaks selle asja ikka lõpuni viima. Teiseks ei kujuta ma ette, et tuleb paremat jooksuüritust kui Eesti100 maraton, see tundub üsna eepiline tulevat. Tallinnas on asjad alati olnud hästi korraldatud mu meelest, on piisavalt joogipunkte ja jooksutrass tundub äge olevat ja ikkagi riigi sünnipäev. Kolmandaks julgustab mind see, et üsna mitmed inimesed on jooksnud ära maratoni minuga enamvähem samal tasemel olles ja noh .. midagimidagi eneseületus on äge? 

Kas keegi veel kardab või mäletab, et tal oli kahtlusi enne esimest maratoni? Pls. Halp. Hirmus on :D 

neljapäev, 9. august 2018

Naised? Maadlemas? MIDA?

Ehk siis ma tahaks teha väikse tiraadi nende tavapäraste eelarvamuste kohta, mida ilmselt kõik jitsi/MMA-d/muid võitluskunste tegevad naised on kohanud, eriti inimestelt, kellel pole aimugi, mis see üldse täpselt on. Sellest on kirjutanud põgusalt ka Laura (link siin). 

Esimene ja väga levinud on see, et "seda sporti teevad ainult väga hardcore mehelikud tšikid, ega seda üks õige naine küll ei tee" või et "maadlus on küll ainult meeste ala, miks naised peavad kõike järele tegema" (vana hea Pullerits) või midagi sama lolli. 

Päris ausalt - sa ei pea olema mingi pügatud juustega amatsoon, kes vabal ajal sõidab mootorrattaga ja joob mehi laua alla; kuigi sa VÕID vabalt ka see tüdruk olla, sest see on täiega ok. See on väga loll eelarvamus, et naissoost isikud on kindlasti kuidagi teistest mehelikumad või agressiivsemad või nende emakatega on midagi valesti, et me valime laste sünnitamise asemel matil aelemise. See on rumal arvata, et sa saad kellelegi peale vaadates aru, kas ta tegeleb võitlusaladega või mitte, sest meil on Tartus üsna väike klubi ja meil on ikka palju erinevaid naisi, sest päris ausalt - matil on kõigil suva. 



Las ma kordan seda veel - meil on suva, milline sa väljaspool matti oled. Kui sa tuled trenni ja oled sõbralik, tahad õppida ja oled üldiselt tšill, oled sa alati teretulnud. Meil on täiesti ükskõik, kas sa vabal ajal kannad printsessikleiti, lihtsalt teksaseid või tanksaapaid. Olgu sul poisipea või tagumikuni ulatuvad kiharad. Tahtsin juba ka kirjutada, et ka küüned jm pole oluline, aga ära tule pikkade küüntega jitsitrenni, pls. Ehted võta ka trenni ajaks ära. 

Küll aga ma möönan, et trennis jäävad püsima peamiselt inimesed, kes on natuke ... erilised? Heas mõttes muidugi - inimesed, kellel pole muret sellega, et pärast trenni on ta kaetud nelja erineva inimese higiga; inimesed, kes aktsepteerivad seda, et nad ei saa instagrami-kuulsusteks oma tagumike ja kõhulihastega (võib ka seda, aga enamasti see higine või keskendunud jitsinägu rikub asja ära :D ), sest see sport ei ole glamuurne. Praegu tundub meil naistega väga vedanud olevat, üsna sarnane huumor ja trennitahe tagab selle, et tahaks hängida ka trenniväliselt ja see sõprus on üsna unikaalne - kui paljud sõbrad on sul muuhulgas ka tagumikuga näos istunud ja sind igatpidi läbi katsunud, et sind jooga-asenditesse sundida? :D 

Postituse kinnitamiseks jagan pilti kahest trennikaaslasest, kes vabal ajal teevad tähtsat tööd, kannavad kleite, kuulavad head muusikat, hindavad külma gintonicut ja viskavad palju nalja. Ka nende kohta on öeldud, et "nemad küll ei saa jitsis võistelda, nad näevad liiga toredad välja" (see oli paraphrasing, ma ei mäleta täpset omadussõna). Trennis on nad aga sellised murdjad, et voldivad su väikseks karbikeseks kokku ja naeratavad pärast sõbralikult. 


Kui sul tekkis nüüd tunne, et hm, äkki võiks sellele kaklus-asjale isegi mõelda, siis Võimla baaskursused algavad juba septembris ning muudes linnades on samuti klubid olemas (info bjj.ee lehelt). Tulge trenni, see on äge! 

neljapäev, 2. august 2018

Juuli kokkuvõte

Juuli oli pagana palav, isegi kui plätud olid jalas. yea, I'm young and fresh, tsiteerin veel eelmise aasta lugusid. Aga sellest ma olen juba varemgi kirjutanud, et sel aastal ma jäin ootamatult vanaks ja ei suuda enam kõrget temperatuuri taluda ilma pärast voodis lamamata, et toibuda. 

Sellest hoolimata ma jooksin oma elu kõige mahukama jooksukuu - üle 160 km. Päris hull värk minu jaoks. Ma ühe korra isegi suutsin HOMMIKUL jooksma minna ja see oli täiesti õudne - päriselt ka, mismoodi inimesed käivad hommikul vara jooksmas ja siis elavad oma tavapärast elu edasi? Ma tahtsin terve ülejäänud päeva ainult magama minna ja süüa. Ei, aitäh, ma pigem jooksen öösel pimeduses, kui lähen veel korra hommikul enne kella kuut välja. Õnneks on nüüd lubadus, et kuumus annab veidi järele, nii et äkki saab mõistlikul ajal joosta. Jooksud olid jälle peamiselt aeglased ja pikad, sekka mõned lõigukesed, fartlekid ja üks poolmaraton maratonipulsiga. 

Nüüd aga olen selle kõigega jõudnud kohta, kus mu keha ja vaim on väsinud jooksmisest. Ma käisin vahepeal ka jitsis ja kuna me jätkame igavesti jalalukkudega, sai põlv vist liiga palju pinget ja see lisandus juba suurele koormale, nii et ... põlv hakkas valutama, sel korral andis see märku põlvekedras, kuid eile tundsin ka meniskis valu. Nii et selle käesoleva nädala ma pühendan tsillimisele ja vähesele jooksule. Kõik jooksud tulevad rahulikud ja lühikesed ja äkki jõuan tagasi kohta, kus ma tahan päriselt paelad kinni siduda ja jooksurajale astuda. 

Küll aga sellega seoses mul oli kuidagi piinlik kurta, eriti pärast seda, kui ma lugesin, kuidas Maris räägib jooksmise jaoks aja leidmisest. Ma olen sellele veidikene varem ka mõelnud, et tegelt on mul väga suur privileeg olla elus sellises kohas, et saan enda valitud ajal teha kõike, mida tahan. Ainsad, kellele ma pean mõtlema, on Kass (kellel on suva, kas ma olen kodus või mitte, kuniks tal toidu- ja veekauss täis on) ja peika (kes oskab ka üksi oma vaba aega täita paar tundi :D ), kellest kumbki ei vaja päriselt järelvalvet ega nõua, et ma kindlal ajal tagasi oleksin. Ma saan valida, kas ärkan hommikul hiiglama vara või hilisõhtul, kui tavainimesed juba voodile mõtlevad. Patt oleks kohe nuriseda, kui tegelikult on asi puhtas viitsimatuses. 

esmaspäev, 30. juuli 2018

Depressiooni järelmõjud

Mida veel sooja suveõhtusse kui mitte veidi juttu vanast heast sõbrast - depressioonist! Woooo! 

Ma ei ole ei oma tavalises elus ega internetielus teinud saladust sellest, et depressioon on mu vana tuttav. Sellest on üks mu levinuim postitus, kus ma kirjeldasin, kuidas ma jõudsin kohta, kus ma ei tundnud enam midagi - link.  See on päris huvitav, et see on nii palju kuidagi levinud, sest ma ise seda reklaaminud pole. Depressioon ei ole miski, mida ma otseselt häbenen või millest rääkimist ma väldin, aga ma ei taha, et see on ainus asi, mis minust inimestele meelde jääb. #staardepressiivik. 

Mul on nüüd käes juba ... mitmes kuu ilma antidepressantideta. Kui välja jätta see, et ma kõndisin ca nädal aega vastu seinu ja pea käis kogu aeg ringi (ja päriselt KOGU AEG), läks see võõrutus täitsa okeilt ja ma tunnen, et vähemalt praegu saan ma hakkama ka niisama. Ma ei tunne ausalt öeldes, et need suurt midagi muutnud oleksid viimased paar kuud, kuid ma saan aru, et algul oli see väga oluline, et nad aitaksid mul üldse kuidagi funktsioneerida, et ma ei tahaks ainult kalapilguga seina vaadata ja mõelda, et "kõigil oleks lihtsam, kui mind ei oleks". Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid pigem sellest järelmõjust, et mida ma enda kohta õppinud olen. Need on nüüd asjad, mida ma vb kõige paremini väljendada ei oska, aga pidagem koos vastu, eksole. 

Ma tunnen, et pärast suurema musta õuduse seljatamist ma olen endaga veidi rohkem rahu teinud. Kui ma eelnevalt tundsin pidevalt mingit totrat survet olla kõige püüdlikum ja tublim ja võtsin ka kõige väiksemaid tagasilööke ja vigu nii tugevalt hinge, et ma võisin täiesti vabalt ennast inimesena maha kanda, siis praegu ... mul on suva :D Siin on oluline vahetegemise koht selles, et mul pole suva enda elust ja enda arendamisest inimesena (miks muidu roniksin pea kolmekümnesena tagasi ülikooli?), vaid mul on suva, mida teised mu valikutest ja käitumisest arvavad. Ma üritan pidevalt teha rahu sellega, et minu parim ei saa iialgi olla täiuslik ja et see on okei, et ma teengi lihtsalt nii palju, kui suudan, jättes ka endale mõne lusika varuks.  See, et mul praegu on neid lusikaid piisavalt ja jääb mõnikord ka üle, ei tähenda, et ma neid samamoodi elupõletajalikult saaksin üle õla pilduda, et kõike täiuslikult teha. 

Peika aitab lusikaid koguda õnneks. 
Teise tähtsa asjana olen hakanud end teistest tähtsamaks pidama. See samamoodi ei tähenda, et ma ei oleks jätkuvalt võimalikult abivalmis ja hooliv (enda meelest ikka olen :D ), aga see tähendab, et ma ei kuluta enda hinge ribadeks, et kedagi teist aidata, eriti, kui need on mured, millega tegelikult abi ei tahetagi.  Kui ma pean jätma vahele nt trenni või mõne sotsiaalse kohustuse, sest ma tunnen, et ma lihtsalt ei suuda sellega toime tulla, siis so be it. Ma ei karda enam nii väga, et inimesed haavuvad selle peale, sest kui mu põhjendus, et ma sel korral tõesti ei ole võimeline panustama sellesse, et olla hea kaaslane, pole piisav, siis ... mida ma ikka teha saan. 

Kolmas ja üsna huvitav asi on see, et mu emotsioonid pole jätkuvalt väga tagasi tulnud ja kes teab, äkki jääbki nii. Ma olen suurema osa ajast lihtsalt üldiselt okei, vahepeale satub ka suuremat rõõmu ja kurbust, aga enamasti lihtsalt selline ... aaight. Mille puhul on see näiteks täiega kasuks tulnud, on auto juhtimine. Ma tean, see kõlab täiega totralt, aga ma vanasti sain alati autorooli istudes semi-ärevushoo. Kui ma teadsin, et pean kuhugi ise sõitma, hakkasin juba eelmisel õhtul närveerima, ma magasin halvasti ja planeerisin peas ette kõikvõimalikud marsruudid ja olukorrad. Terve keha oli pinges, käed värisesid ning pärast sõitu tundsin alati, et ma pigem kõnniksin teise Eesti otsa kui veel autorooli istuks. Kõik see ei aidanud muidugi ka oskustele üldse kaasa, mis tähendas, et pea igal korral tegin midagi totrat ja tundsin end veel ebakindlamalt. Sel aastal aga olen üsna palju (enda kohta) ringi sõitnud mööda Eestit ja ühel hetkel taipasin, et ma ei muretse selle pärast enam üldse. Lihtsalt võtan võtmed ja istun ja lähen. No juhtub midagi, siis juhtub - kõik keeravad mõnikord käkke kokku (siinkohal täpsustan, et ma pole otseselt ohtlikke olukordi teistele põhjustanud iialgi, lihtsalt ei oska parkida ja sõidan veits äärekivisse ja olen muidu koba :D ) ja üldse ... miks muretseda, suva ju. 

Üldse see "suva ju" kannab praegu suhteliselt hästi, aga ma veidi kahtlen, kas sellega pikaajaliselt jätkata saab. Päris nii ei ole ka õige, et kõigest ükskõik on? Või on see okei? Näiteks selle maratoniga seoses ma olen ka jõudnud kohta, et nüüd olen ma nii palju panustanud, et ära teen selle vast ikka, aga mul on suhteliselt ükskõik, mis aeg tuleb. Kui keegi küsib, et mis aega ma loodan, siis ma tõesti ei hooli väga. No tore oleks, kui aeg tuleks alla viie tunni, mu Polar väidab, et 4:12 on reaalne, aga selles ma küll sügavalt kahtlen. Ma lihtsalt ei tea ju, mis seal tegelikult juhtuma hakkab, nii et miks veel suuremat pinget peale panna? Mu kõige pikem jooks siiani on olnud 24km ja pärast seda ma tundsin küll, et nüüd aitab, mitte sammugi enam ei jookse. See väga positiivset ettekujutust just ei anna, aga noh .. pole ju oluline, mis see aeg tuleb. Medali saan ikka kaela ja isegi mingi .. tund aega siia-sinna ei muuda mu ülejäänud elu miskisel määral. 

btw - mu tädi rääkis, et ta sel kevadel jooksis ka kogemata maratoni, sest ta jäi poolmaratoni starti hiljaks ja siis ta saadeti teisele rajale :D kuue tunniga tegi ära ja arvestades, et ta jäi starti 15 minutit hiljaks, on ju väga boss tulemus. 



pühapäev, 22. juuli 2018

Casual poolmaraton

Ehk lugu sellest, kuidas ma oma elu kõige kergema poolmaratoni jooksin. 

Mul on tükk aega olnud tahtmine veidi kiiremini oma jalgu liigutada ja harjutada keha sellega, et tegelikult ei saa kogu aeg 7:20 tempos ringi tiksuda. Ma plaanisin muidu minna poolmaratoni jooksma võistlusele, mis läks Valgast Lätti, aga kuna täpselt samal päeval toimus mu selle aasta ainus pulm, langes see variant ära. 

Mis sellest ikka, on aeg ise endale poolmaraton korraldada. Kuna pulmaskäik hõlmas sel korral ka seda, et ma melust ja inimestest mõned pildiklõpsud teeksin, oli teada, et laupäeval seda teha ei saa. Pühapäeval (ehk siis täna) lubas jälle 30 kraadi kuuma ja kuna ma jätkuvalt ignoreerin hommikujookse, jäi üle ainult reede. Reede hommik algas mul juba kella kuuest ning pärast tööpäeva vajusin kohe uinakuks pikali, sest see kuumus ja õhuniiskus tappis ikka korralikult. Õnneks päästis mind ootamatu vihmahoog, mis õhu maha jahutas - super. 
Vihmapiisad männiokastel, higipiisad minu näos. 

Raja planeerisin nii, et vahepeatusi oleks kaks ja need oleks minu maja juures. Viskasin põõsasse peitu liitrise veepudeli - ilma siltideta, et kellelgi ei tekiks tahtmist seda ära võtta - ja kaks energiageeli. Ei lasknud endal pikemalt järele mõelda, vaid panin kohe ajama, soojenduseks tegin kaks õlaringi. Eesmärk oli hoida pulssi alla 175 ja tempot mitte vaadata. Väga hästi tuli välja. Esimene lõik kestis 9km ning pärast seda võtsin oma viimase High5 geeli, mis maitses NII halvasti, et mul on hea meel, et need otsas on. Teine lõik tuli 8km ja viimaseks "koera saba" jooksmiseks oli abiks SISi greibimaitseline geel. See oli ka suhteliselt kehv, ananassi oma oli oluliselt maitsev. 

Üldiselt oli joosta nii kerge ja hea, et ma mõtlesin pidevalt, et "kas tõesti võib asi nii lihtne olla?". Hakka või arvama, et kui joosta pulsi järgi, läheb elu kergemalt ja ei pea juba 15. km peal suremas olema. Super. Lõpp oli muidugi raske juba selle tõttu, et õhuniiskus oli nii räige, et ma olin ise juba suur loik vett, mu nokamütsist tilkus vett, pulsivöö oli nii vett täis, et see lakkas vahepeal töötamast ... 
Muuhulgas saatsime pulmas pruudi neiupõlvenime taevasse. 

Küll aga oli päris äge vaadata, et lõpptulemus koos kahe joogipausiga (kus ma ainult seisin), pulsivöö kuivatamise pausidega ja ühe pildistamispeatusega tuli aeg siiski 2:13. Ma olen sellest isegi ühe "päris" võistluse aeglasemalt jooksnud ja seda oluliselt kõrgema pulsiga. Sel korral oli pulsi keskmine 170 ja keskmine tempo oli 6:16. Kui mõelda, et paar aastat tagasi ma veel närveerisin, et kas ma üldse kunagi-kuidagi poolmaratoni läbin, siis nüüd see on lihtsalt kättevõtmise asi mõnel mõnusal reede õhtul, vaatamata sellele, kui aju ütleb, et "kle, mine ja istu nüüd maha nagu normaalne inimene" ja putukad lendavad silma ja inimesed mõtlevad, et sa oled veidi totakas. 

Maraton hakkab juba hirmsa hooga lähenema ja see on mu viimane pikk tempojooks. Edaspidi tiksun ikka rahulikult edasi, vahele pikime targa treeneriga lõigutrenne ja püüan mitte katki minna :) 

teisipäev, 17. juuli 2018

Enesekahtlused

self-doubt is not your friend. Ta võib olla aeg-ajalt mõistlik kaaslane, aga ta ei tohi saada sinu parimaks sõbraks, keda sa kuulad ja kelle nõuandeid usaldad. 

Mul on viimasel ajal raskusi endasse uskumisega eriti selle tõttu, et miskipärast see viimane suve-moodi-asi on mu täiesti maha murdnud. Ma tunnen end pidevalt nagu suremise äärel olevat, mu pea käib ringi, ma ei jaksa hingata, kõndida, rääkida ega eksisteerida. Kui ma vahepeal väljas käin selle kuumusega, pean ma pärast lamama, et toibuda. Ma ei kujuta ette, mis podagra või katk või ishias see on, sest mäletagem, et ma olen elanud rõõmsalt nii Hispaanias kui töötanud Küprosel terve eriti palava suve. Parem oleks, et see pole miskine vanaduse ilming, sest ma plaanin veel omajagu aega soojas kliimas veeta ja mitte rannas vedeledes. 


Igatahes, kuna ma tunnen end tihtipeale füüsiliselt halvasti, ei ole ma saanud trenni tavapärase entusiasmiga kütta - ja mu tavapärane entusiasm on juba teiste inimeste "meh"-reaktsioon. Ma üritasin eile käia üle nädala ajal semi-maadlustrennis ja ma ei suutnud. Iga veidi järsem liigutus tekitas mulle nii suure peavalu, et tahtsin sinnasamma nurka maha visata... ja seda ma pärast 40 minutit ka tegin. Istumine oli nii mõnus, et kuulamise asemel kiskus pigem silma kinni ja ma mõtlesin, et veidi piinlik oleks trennis magama jääda, nii et tulin parem koju. Täna ei olnud parem, nii et ei hakanud saali isegi kohale minema. See muidugi on täitsa okei, sest praegu ma keskendungi ju jooksule. Kuigi ei, ma ei saa isegi sellega hästi hakkama, sest ... ma kogu aeg suren, vaata eelmist lõiku. Pähe tükib ikka vana hea, et miks ma seda maratonijama üldse teen ja miks ma arvasin, et ma sellega hakkama saan?
Kiisutatoveering, sest kassipilte pole kunagi liiast. 

Aga täna tuli mulle motivatsioon täitsa ootamatust kohast. Nimelt loen praegu Kevin Harti biograafiat ja kuigi ta ei kirjuta absoluutselt spordist (kuigi ta teeb seda, look at the guy, he's yoked), siis tema püsivus ja põikpäine edasisurumine kõnetas mind veidikene küll: 

"to commit successfully, you don't always have to believe in yourself - because we all have our doubts at times. But you do have to believe in something higher than yourself: your purpose. " 

"The unsuccessful get halfway, then turn around. The successful get halfway, then keep going. Both run the same distance, but only one makes it to the finish line." 

Ehk siis kui ma praegu lõpetaksin ja kõik oma mõtted kõrvale viskaksin lihtsalt selle tõttu, et ma ei oska endasse uskuda, siis jääksin ma kogu aeg mõtlema, et "oleks ju võinud ära teha". Kõik need pikad jooksud, varased hommikud ja nädalavahetused, kus olen valinud jooksmise nii enda peika kui voodi asemel, oleksid asjata. Vahepeal lähebki hiiglama raskeks (ja vahel mitte isegi raskeks, vaid omajagu tüütuks), aga ma proovin nüüd seda uut asja, kus ma ei anna alla. 

neljapäev, 5. juuli 2018

Juuni kokkuvõte

Piinlik lugu, et juulist juba mitu päeva läinud, aga ma pole ikka jõudnud arvuti taha istuda. Asi pole mitte selles, et ma oleks juunis nii vähe trenni teinud, et millestki kirjutada poleks, absoluutselt mitte. 
Jooksin jälle 120+ km. Päris hea on endale neid numbreid üles kirjutada ja vaadata, et okei, ma ise ei taju mitte mingitki progressi ÜLDSE, aga kui ma mõtlen, et ma olen sel aastal juba jooksnud (vigastusevabalt ptuiptuiptui ja jätkuva motivatsiooniga) rohkem kui eelmisel kolmel aastal kokku ... asi pole üldse nii hull, kui mu viimased jooksud on üritanud mulle kinnitada :D Juunisse jäi ka mu Narva poolmaraton, mis võib veel mingiks ajaks kripeldama jääda, aga ma ei viitsi enam endas pettunud olla. Annan endast parima, no mida veel loota saaks? 

Aga ma olen ka kuulnud paarist nurgast nurinat, et miks ma ainult jooksmisest kirjutan? No tihtipeale see võtab 80% mu trennidest, aga not to worry! ma tegin juunis omajagu jitsi ka, seda nii juhendatud trennide kui avatud mati näol. Juhendatud trennides tegelesime terve juuni ainult sellega, kuidas teisel inimesel jalgu küljest murda ja ma pean ausalt ütlema, et need trennid ei ole mu lemmikud. Esiteks tohin ma oma noob-levelil ainult ühte jalalukku kasutada ning need teised ... need on minu meelest päris ohtlikud, mistõttu ma ise neid eriti agaralt rullides ei jahi/kasuta ning ma räigelt kardan, et keegi teeb mõnd lukku liiga hoogsalt või ma üritan valele poole pöörata ja olen oma põlve ristatsidemetest ilma. Ilma nende sidemeteta oleks omajagu raske maratoni joosta. Ja elada. Samuti viib see jalalukuvärk selleni, et ma unustan jooksvalt ära kõik ülejäänud jitsi :D mu ajusse mahub nähtavasti ainult väga limiteeritud hulk infot. Õnneks avatud mattidel olen saanud veidi neid lõbusamaid rulle ja drille ka teha, kuid see kolmetriibuvöö on mul päris huvitav tase, et mõnel päeval oman kõiki - saan suurema vaevata jalgadest mööda, kõik detailid on meeles, baas on hea, kõik on aaaight... ja siis järgmisel kukun kolm korda järjest trianglisse, sest ma jätsin käe vedelema või ei suuda oma avatud kaitset isegi kahte sekundit hoida. Ühesõnaga seis on sama, nagu ta viimased neli aastat on olnud :D 
Kassil on ka mu jitsi vaadates veits piinlik

Tuleviku osas aga nii palju, et otsustasin mitte Rakvere ööjooksule minna. Sel aastal olen juba tegutsenud mitmel korral oma "ei raiska enam tervet päeva, et kuhugi pärapõrgusse sõita ja joosta" reeglit ja need pole midagi suurepärast kaasa toonud. Plaanin juuli lõpus teha ise ühe poolmaratoni, kus katsetan päriselt seda formaati, et ei jookse üle 175 pulsiga, aga et oleks ikkagi pingutust ka. Hiljem see jääb juba liiga hiliseks, arvestades, et praegu on rõhk ainult kümne nädalaga mitte asju väga pekki keerata ületreeningu või liigse laiskusega. Asja ei tee oluliselt lihtsamaks see, et kuna ma olen taas eluga sellises kohas, et teen graafikuga tööd (ma olen nüüd sel aastal kaks korda töötu olnud, there will not be a third), ei jõua ma alati JJV trenni, mis tähendab, et motivatsiooni on vähem ja oma peaga tehtud lollust võib rohkem tulla. 

Juulis tahaksin taas veidi tasakaalu leida oma elus, saada lõpule ühe suure asjaga, mis tegelikult alustab ühte veel suuremat asja (väga salajane, ma tean) ja joosta, joosta, joosta. Vahepeal ka hästi magada, peikat kallistada, kassi paitada ja palju maitsvaid taimi munchida. Teeme ära? Muidugi teeme! 

pühapäev, 24. juuni 2018

Jooksmine on igav!

See pealkiri pole ausalt klikimeedialt šnitti võtnud - kui siis ainult natukene. Läksin ma eile oma rahulikult jooksuringile ning mu kõrvaklapid said teise kilomeetri alguseks tühjaks. See tähendas, et ma ei saanud rahumeeli oma taskuhäälinguid kuulata, vaid pidin mingi ... enda mõtetega üksi olema. 

Mingep*se, ma eiran oma mõtteid igapäevaselt väga edukalt, ma olen sellest juba väikse kunsti arendanud. Mu mõtted pole rõõmsad "oo, see pilv näeb välja nagu jänku" tüüpi, pigem sellised vastassuunas - ei, aitäh, ma ei vaja tervet tundi, kus ma saan kuulata vaid enda hingeldamist. Ilma kaaslasteta kõrvas jooksen ma ainult ühistrennides ja võistlustel, sest seal on piisavalt inimesi ja melu, mis aitab seda igavust eirata. 

Vanasti ma kuulasin kogu aeg muusikat joostes, kuid see segas mul õige tempo hoidmist, nii et lülitusin ümber erinevatele taskuhäälingutele, et teiste inimeste jutud viiksid mu mõtted mujale, kuid ei sunniks liiga kiiret sammu tegema. Ma loodan, et minusuguseid on mujalgi, nii et panen kirja enda paar lemmikut, äkki on kellelgi väga igav maratoniks valmistudes või niisama ... elades. Kui kellelgi on veel mingeid illusioone minust ja mu intelligentsetest eelistustest, siis need saavad nüüd purustatud :D 


  • Tussisööjad  - tru story. Olen nüüdseks mõlemat kutti ka laivis näinud, väga naljakas oli. Oma saates on selline pihta-või-mööda, olenevalt teemast ja minu enda tujust, kuid tihtipeale on neil saates tükk maad naljakam rääkida kui minul kuulata. Küll aga on see idekas kuulamine, sest sellele ei pea eriti tähelepanu pöörama, isegi kui sul läheb mõte rändama ja 10 minutit hiljem mõtled, et krt küll, siis ei ole tegelt midagi juhtunud. Asjalikke arutelusid pole mõtet oodata. 
  • Mõtteaine - alustasin kuulamist, sest üks vedajatest on meie treener ja naaber ja sõber, aga jäin kuulama, sest päriselt on ka huvitav. Teemadeks toitumine, popkultuur, üldine jaur ja pärast filosoofi lisandumist ka tõsisemad arutelud ühiskonnast ja muust. Viimase hetke rõõmsaim kuulamine oli see, kui Jorks refereeris mingit teadust, mis hakkab vaikselt jõudma arvamusele, et taimse toidu peal võib julgelt sportida ja ei pea nii palju muretsema, kui vanasti arvatud on. 
  • Guys We Fucked - kaks toredat koomikuneidu teevad taskuhäälingut, mis on minu silmaringi igatahes väga avardanud. Tahaksin kirjeldada seda eesti keeles, aga ma ei tea häid vasteid sõnadele sex-positive ja anti-slutshaming ja kõik muud toredad asjad, mis siia alles teel on. Räägivad väga palju seksist ja selle erinevatest aspektidest nagu nauding ja nõusolek ja erinevad meeldimised jm. Mõnus.
  • My Dad Wrote a Porno - seda ma olen varem ka maininud, et kuulasin seda eelmisel aastal ja olin nii vaimustuses, et ma ei saanud vahepeal naeru pärast isegi joosta, mingist jõutrennist rääkimata. Üks kord jäin ka kangi alla kinni, sest ma naersin nii kõvasti, et ei jõudnud kükist üles tulla enam. Ühe saatejuhi isa kirjutas pornoraamatu (tegelt kolm) ning tema ning ta kaks sõpra arvustavad seda ühe peatüki kaupa. See on imeline, ootan täiega juba uusi osasid. 
  • Talk Nerdy - saatejuhil on igas osas külaline, kellega nad mingist huvitavast teadusteemast räägivad, olgu selleks värskelt avaldatud raamat või üldine uurimistöö või lihtsalt huvitavad avastused teaduses. Huvitav kuulamine, aga selle eesmärk pole nalja teha, nii et ärge seda oodake. 
Eilne igavust täis jooks tõi mulle ka mõtte, et ma olen sel aastal nii hale vend olnud, et mul on juba omajagu piinlik mingit "spordi"blogi kirjutada - rühin ja rühin, aga ükski rekord ei kuku ja üldse kuidagi ei jaksa ja ei oska ja noh .. sakin noh :D Pls öelge, et see aitab veel kellelgi samastuda sellega, et sport on raske ja kõik ei lähe alati hästi, eksole? 



teisipäev, 19. juuni 2018

Raamat: O nagu Oksanen.

Andestage, kõik mu nohiksõbrad, ma olen nii palju raamatuid vahepeal lugenud, aga pole kirja jõudnud midagi panna. Kunagi ammu juba oli mul väga suur kurbus, et uskumatu, kui raske on leida autorit, kelle perenimi algaks O-tähega ja kes poleks Orwell. I dare you, öelge mulle keegi. Lõpuks läksin lihtsalt raamatukokku ja seisin veidi aega riiulite ees ja lootsin, et midagigi hakkab silma. Õnneks sain taas tänu põhjanaabritele päästetud ja mulle meenus, et ma olen aastaid tahtnud Sofia Oksaneni raamatuid lugeda, aga mul on selline loll eelarvamus, et kui miski kõigile meeldib, ei saa see väga hea olla :D 

Noh, ma eksisin, oli küll hea. Alustasin raamatuga "Stalini lehmad", millest Nõukogude aja (huvitav, kas see peaks olema nüüd väikse tähega täiend või võib veel suurega olla, pls help, targad filoloogisõbrad) heietustest oli mulle huvitavam buliimiatüdruku kõrvalliin. See kajas väga sarnaselt Portia de Rossi raamatule Unbearable Lightness, kus ta kõneles enda maadlusest toitumishäirega. Kui teile selline teema peale läheb (sest miks mitte... it's totally normal), siis soovitan ka seda raamatut lugeda. Oksaneni teise ja kuulsama teose "Puhastus" jätsin nö magustoiduks ja see oli ... vau. Ma lugesin selle lõpuks pooleteise päevaga läbi. Osaliselt juhtus see seetõttu, et raamat pole kuigi pikk, kuid see on hästi kirjutatud ja üles ehitatud, saad väikseid süžeepöördeid ette arvata ja end intelligentsena tunda. 

Raamatu sisu vist kellelegi spoilida pole enam võimalik, sest ma olen üks viimastest inimestest, kes seda lugema hakkas, kuid see on siiski üsna sünge ja tume teos, võttes ette nii põlvkondadevahelise vägivalla ja saladused kui ka rahvusvahelise inimkaubanuduse pahupoole (kas sellel on üldse valgem pool? ). Väga kainestav lugemine, kuna ma muidu ju loen sellist suhkruvatist kirjandust, mis südame all sooja ja helge tunde tekitab.