kolmapäev, 6. detsember 2017

Blogijõul 6/24 - Eesti lukumaadluse Meistrivõistlused 2017

Pildid jõudsid, nii et aeg on kokkuvõtteks! Jei! (vannun vaikselt omaette, et ma polnud piisavalt tubli, et kokkuvõtet kohe pärast võistlust)

See oli esimene võistlus, mille tarbeks ma kaalu ei võtnud ja täitsa mõnus oli, selles mõttes oli enne võistlust vaid üks stress - et ma saan piinlikult pähe, mitte et saan enne seda disklahvi, sest ma pole kaalus. See tähendas muuhulgas ka seda, et sel korral sain hommikuse autosõidu ajal ka kohvi juua - väga vajalik ost, sest Tallinnas võistlemine tähendab alati nii vara ärkamist, et võtab ropendama. 

Kohale jõudsime me moodsa hilinemisega - mind ennast paneb hilinemine alati närveerima, aga noh, meie autos oli võistluse peakohtunik, nii et nad poleks ilma meieta nagunii alustada saanud. Minu esimene matš oli kohe õetapp, kus mu vastaseks oli Anne-Mai, kellega ma pea iganädalaselt Tartus rullin. Tema on täpselt selline vastane, et ma olen tavaliselt temast üle, aga ta on kiire ja asjalik vastane ning kui mul on kehvem päev või närvid veavad alt, on võit kindlalt tema oma. Maadelda ma jätkuvalt ei oska ja seetõttu istusin kohe potsti pepuli, pühkisin ja sattusin triangli set-upi. Sellega mul õnneks muret pole, Hulk-smash peale ja pärast veitsat rabelemist sain Anne-Mai kaitsest mööda. Küll aga lasin ühel hetkel liiga lõdvaks ja pidin uuesti püsti tõusma - unustasin ära, et matši teises pooles saab istumise eest miinuspunkti, kuid õnneks selle tühistas kohe fakt, et ma suutsin alt kohe peale maadelda... mille pealt ma kohe giljotiini kukkusin. Seal oli patsutamine juba väga lähedal, aga ma olin väga kangekaelne (pun intended) ja Anne-Mai sattus segadusse ja kohendas end sentimeetrikese valele poole, mis tähendas, et ma lendasin kohe peale kontrollima. Seal hoidsin end matši lõpuni ja võitsin punktidega 7-0. Minu esimene võit - millest pole ilusat käetõstmispilti, goddammit. 

Tiim Võimla :)  Pilt: Mardo Männimägi
Teine matš oli pärast pisikest puhkust Jane Soodlaga,  kes on väga tugev sinivöö. Temaga olen ma juba oma esimesel võistlusel kokku sattunud ja sain insta pähe. Sel korral pidasin isegi veidi kauem vastu, kuid kurat, ta on väga tugev ja päris osav maadleja ... ma usun, ma ei ole tõesti õige inimene seda otsustama. Jäin alla ja Jane pani kohe väga hea surve peale, ma küll püüdsin väheke asjalik olla, kuid kaotasin lõpuks õlalukuga. Sellest hetkest on pärit ka minu meelest võistluse parim jäädvustus, mis pani mind kohe üle toa naerma ja taas mõtisklema, et "mis kuradi spordiga ma tegelen?"
Kehv oli see, et pärast treenerite tagasiside oli, et mul oli alguses maadluses refleksid õiged ja sain isegi giljotiini peale, aga siis lihtsalt jooksin kokku ja lasin kõik kaitse käest. Jäi kripeldama, aga õnneks eelmise matši võit veel kandis ning üldiselt ma ei uskunudki, et selle matši tulemus saaks midagi muud olla. 
Klassikaline "tagumik näos" laupäev. Pilt: Mardo Männimägi
Hõbemedal oli kindlustatud ning otsustasin vaatamata oma valusale seljalihasele ka absoluudis õnne proovida. Mu lootus täitus ning sain oma vastaseks Ksenija Grabova, Tallinnas treeniva sinivöö. Temaga polnud ma varem kokku sattunud, aga ma olin teda varem võistlemas näinud ja teadsin, et kerge see töö olema ei saa. Ei saanudki. Vähemalt ma sel korral proovisin natukenegi maadelda ... ja feilisin kohe imeliselt ja jäin all küljeltkägistusse kinni. Kägistus oli väga tihedalt peal ning taaskord oli patsutus lähedal, kuid mu kangekaelsus (pun still intended) jätkus ning ajasin vist ka Ksenija segadusse, sest ta lasi kägistuse lahti (jeee, väiksed võidud). Sealt edasi kaotasin ilma tseremooniata käelukuga. Millegipärast see kaotus jäi mul tugevamalt kummitama ning tol hetkel valasin mati ääres paar pisarat ka ja tahtsin lihtsalt koju ära minna. Õnneks soe dušš ja Uulitsa vegeburger parandasid meeleolu. Nom. 

Ühesõnaga võttis ainult kolm võistlust, et saada kätte oma esimene võit ja nüüd ma võin täitsa rahuliku südamega võistlemise terveks eluks kõrvale jätta. Tõenäoliselt küll ei jäta, tavaliselt tuleb ikka ootamatult mingi idee, et "aga võiks ju vaadata, kuidas läheb". 

Kommentaare ei ole: