esmaspäev, 18. detsember 2017

Blogijõul 18/24 - sry, jälle depressioonist

Tänane päev on olnud täidetud kõiksugu kuradi emotsioonidega ja kuigi ma ei taha siin üksikasjalikult oma vaimsest tervisest (või selle puudumisest) jahuda, siis ma panen paar asja kirja. 

1) - see koomiks võtab kokku kõik tundetuse, mis mul olnud on. Nüüd need tunded on tagasi ja see on minu meelest jätkuvalt tüütum kui apaatia. 

See on väga rets, kui palju minu sisse mahub negatiivsust, peamiselt minu enda suhtes. Täiesti surnud ring on saada enda peale vihaseks, sest sa oled õnnetu ja siis minna veel kurvemaks, sest sa oled enda peale vihane ja ei suuda sellest üle saada. Kustkohast selline jama tuleb? Misasi see on? Miks? See on nii kuradi ebaõiglane, et ma ei oska isegi kohe reageerida. Ma ei suuda lugeda ega kuulda enam sõnagi enesearmastusest, sest tuleb välja, et ma oskan hoolida vaid teistest, mitte endast. Aju, y u do dis? 

Ma tean, et homme on jälle veidi parem ja loodetavasti kunagi saan mingitsorti selguse majja, aga praegu on veidi selline aeg, et ma ei taha ja ei suuda head nägu teha. See näitab juba mu next level kurnatust, sest ma olen juba väga pikka aega teeselnud, et kõik on korras. Täna mitte. 

Andestage mu jaur, homme püüan midagi vähe rõõmsamat kirja saada. See pole siin täna mingi appikutse ega midagi, lihtsalt .... raske on. 

3 kommentaari:

Mari ütles ...

Üks mu bestikaid tavatseb ikka lohutuseks kenasti positiivselt öelda, et elu on karm... aga see-eest ebaõiglane.

Ma nüüd ei teagi, mida ma täpsemalt öelda tahtsin, aga igatahes ruudin kaasa, et homne sakiks veits vähem.

(Õõ, estonglish näeb kirjalpildis päris rõve välja)

Anonüümne ütles ...

Ma tahtsin sulle kommentaari kirjutada, sest kaua ma ikka «salaja» loen. Noh, mul on ka depressioon ja see on paha. Osalt just seepärast, et sellest on nii ekstreemselt raske rääkida ja ma lükkasin abi otsimist liiga kaua edasi, aga nüüd tegelen asjaga. Seepärast oled sa minu meelest nii vapper, et sellest kirjutad, sest see lohutab minusugust väga palju. Ma tean, kuidas need oma mõtted on kõige suurem vaenlane üldse, nagu mingi parasiit on ajus, kes ei lase normaalselt inimese kombel elada ja olla. Kritiseerib kõike ja hoiab negatiivset filtrit ees. Mitte midagi ei tundu hästi. Seda enam ma tahtsin öelda, et olen su blogi lugenud juba pikka aega ja mulle see väga meeldib. Su blogis on mõnus vaib ja sul on hea huumorimeel. Olen püsilugeja ja see jõuluteema on tore, sest siis sa kirjutad rohkem. Mulle meeldib see, kuidas sa kirjutad, ja kuidas sa mõtled trennist, motivatsioonist, toidust ja raamatutest/filmidest. Nii et vaata, et sa siis jätkad! :)

Kristel ütles ...

Aitäh, Mari, et sa alati virtuaalselt seljale patsutad ja meelde tuletad, et elu on kõigil ebaõiglane :D

Anonüümne - suur tänu selle kommentaari eest, ma jagasin seda insta peikale, kes nüüd arvab, et ma olen "staar-depressiooniblogija". Ole vapper, tubli, et asjaga tegeled!
Ma üritan samuti meeles pidada, et mu mõtted pole faktid, vaid lihtsalt asjad, mida mu aju usub ja KÕIK ei saa ju nii õudne olla. Õh.