laupäev, 16. detsember 2017

Blogijõul 16/24 - kirg

Kui ma olin väike tüdruk, tahtsin ma kirjanikuks saada. Ma isegi kirjutasin (ja "illustreerisin") paar lastejutukest. See oli täitsa kindel asi mu peas ... kuni ma sain veidi vanemaks ja mõistsin, et minus pole lugusid, mida kirjutada. Seega olen jäänud passiivseks lugejaks ja blogikritseldajaks. 

Kui ma lõpetasin põhi- ja keskkooli, ei olnud mul aimugi, mida ma tahan oma eluga teha. Läksin ülikooli õppima eriala, mis oli tore ja milles sain hästi hakkama (teadsin juba ette, et saan), aga millega tegelemiseks mul ei ole motivatsiooni, et sellest elukutset välja võluda. 

Ka pärast ülikooli lõppu ei teadnud ma, mida teha. Võtsin aasta puhkust ja õppisin sel ajal kondiitriks lihtsalt sel põhjusel, et mulle meeldib kooki süüa. Ma ei tea siiani, miks nad mu üldse vastu võtsid, ju ma oskasin siis paremini jama ajada. Kooli tähtsaim õppetund oli minu jaoks, et kutsekool on õudne (olen sellest kirjutanud siin) ning et ma ei tahaks elukutselt kondiitriks hakata. Tore teadmine, aga kahjuks pole mul terve elu aega igat ametit õppida ja katsetada. 

Ma olen pidevalt lootnud. et ajaga tuleb selgus, et see ongi see, mida ma tahan õppida ja millele tahan pühenduda ja päriselt 110% panustada. Ma olen nüüd lähemal kolmekümnele kui kahekümnele eluaastale ja mul pole ikka veel vähimatki aimu. Mu nimekirja on lisandunud asju, millega ma *ei taha* tegeleda, aga ... mis see võiks olla, mis paneb südame põksuma? 

Mulle tundub, et see apaatsus ja teadmatus kandub tervesse mu elusse edasi, sest ma ei ole kunagi millegi vastu sügavat kirge tundnud, ka juba enne seda, kui see aasta mu hinge koos emotsioonidega seest ära sõi. Muidugi on mul asju, mida mulle meeldib teha ja millesse ma saan vaevata süveneda, kuid ma ei vaimustu millestki. Miski ei pane mu silma särama niivõrd, et tekiks tunne, et selle nimel tahaksin öösiti üleval olla ja õppida, tahaksin oma elus kannapöörde teha, et just seda saavutada. 

Ma ei saa ju ainus olla, eks? Pls. 

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oo ei, sa pole sugugi ainuke. Mina näiteks olen 15 aastat töötanud ühes ja samas firmas suhteliselt ühe ja sama ameti peal puhtalt sellepärast, et mul pole õrna aimugi, mida muud ma oma elus võiksin teha. Ja sinna tööle läksin ma ka ainult selle tõttu, et nad lihtsalt võtsid mu tööle (pärast seda, kui ma olin kolm kuud järjest kõikidele Pärnus olemasolevatele vakantsetele töökohtadele kandideerinud).

Aga vähemalt oli sul lapsena idee, kelleks tahaks saada. Minul polnud sedagi. Ma valetasin alati, kui küsiti, et kelleks saada tahad, vastasin, et õpetajaks või lasteaiakasvatajaks. See oli selline turvaline vastus, mis alati sobis. Ma ausalt öeldes pigem näriks endal vasaku käe otsast, kui õpetajaks hakkasin...

Kristel ütles ...

Sa tõepoolest pole ainus. Mina olen ka kolmekümnele lähemal kui kahekümnele (26) ja vaevlen ko-hu-ta-valt elueesmärgi puudumise käes. Mul on noore ea kohta olnud muljetavaldav kogus töökohti, nii palju, et CV-sse kirjutan nendest enamasti ainult murdosa, sest üldiselt ei nähta selles mitte üüratut kogemustepagasit kümnes erinevas valdkonnas vaid rohkem nagu püsimatust ja ebalojaalsust ettevõttele. Mida ei saa ka pahaks panna, sest ega see täiesti vale polegi. Olengi püsimatu ja kahjuks kogun ka mina peamiselt ameteid, mida sinna "ei taha kindlasti eluaeg teha" nimekirja panna. Iseenda sundimine tegemaks midagi, mida ikka ÜLDSE ei taha teha, ei kuulu aga minu arusaama juurde normaalsest elust ja sellepärast kirjutangi motivatsioonikirju ja lahkumisavaldusi vaheldumisi ja natuke liiga tihti. :D

Mul tegeleikult on tilluke aimdus küll, milline mu elu võiks olla. Tegelikult tundub mulle, et mul oleks lausa mitut elu vaja, et kõik need erinevad unistuste elukutsed ära proovida, aga et ma ei tea, millisest neid alustada, siis istun jõuetuna käed rüpes ja ei püüdle nendest ühegi poole. Ja paljud nendest ametitest vajavad tuhandetesse eurodesse küündivat kooliraha ja ettevõtlus kui selline on hirmutav ja mitte kusagilt ei oska pihta hakata. Ühesõnaga - keeruline ja hästi rusuv, sest kogu aeg on kuklas tunne, et mul on absoluutselt kõige viimane aeg oma elueesmärk välja mõelda, sest olen ju juba piisavalt vana ja võiks ju. :D

Long story short - I feel ya!

Mari ütles ...

Ma mõtlesin enda jaoks välja, et pole ju oluline kogu elu mingit müstilist Mõtet taga ajada, vaid hoopis elamise protsessi nautida - nüüd ja praegu. Ma ise tunnen, et ma ei ole vist mitte kunagi mitte ühtegi asja elus mingi meeletu kirega teinud. Ma teen asju, mis mulle enamuse ajast meeldivad ja tänu millele saan olla koos väga ägedate inimestega. Sealjuures, need inimesed ja teemaga rohkem tegelemine võib seda meeldivust aja jooksul kasvatada. Aga kui ei ole proovinud, siis ei saagi teada.

Lähen tiksun nüüd rahus edasi seda kolmanda aastakümne lõppu :)

Kristel ütles ...

Oo, nii palju tagasisidet, jei!
Mul on endal pigem selline sellest aastast tulnud kriis, et kuna ma ei naudi eriti paljusid asju, mh ka mu eelmist tööd, siis nüüd ma ei teagi, kas hüpata taas mingisse suvalisse töösse, mis mu hinge augu sööb ja mõelda, et "oo, vabal ajal tegelen meeldivate asjadega" ... aga mis need on? :D

Pigem olen vist Klari ja teise Kristeli vahepealne, et võin suva-asju teha küll, aga ainult teatud piirini. Praegu see piir on ületatud ja fuck, nii raske on kuhugi edasi minna, kui tundub, et ees ainult samausugne must auk ootab. Õh.