neljapäev, 14. detsember 2017

Blogijõul 14/12 - kajapark

Ei heieta täna Reketi 2008. aastal ilmunud albumist (aga see oli mu meelest päris hea, toorem ja ehtsam kui see hilisem), vaid pigem metafoorsest kajapargist, millest ma üritan vahepeal ikka kõrvale vaadata ja üle aia kiigata. 

Mida ma mõtlen, on see, et õnneks (või kahjuks) olen ma end ümbritsenud päris vahva seltskonnaga, kes üldjuhul on keskmisest tolereerivamad ja abivalmid ja ... minu meelest mõistlikud inimesed. See tähendab, et kui saan nt tagasisidet, et "ma mõtlen jõuluasjade ostmisest täpselt" samamoodi, siis see ei üllata mind eriti, sest ma kuidagi eeldan, et mu ümber on inimesed, kes ongi minusugused ja teevad kingitusi ainult läbimõeldult ning heast tahtest. Aga siis meenub, kuidas detsembris eelmisel aastal nt Smartpostil Tartus ei mahtunud kingitused hoiukappidesse, sest neid oli lihtsalt niivõrd palju. Meenub, kuidas praegusest tasub juba hakata kaubanduskeskuseid vältima, sest neid jõulukingituse ostjaid on lihtsalt niivõrd palju, et ma ei suuda nende keskel hingata, rääkimata sellest kullakarva tilulilu-õudusest, mis poodides igal pool peale surub. Taaskord, ma ei taha öelda, et keegi elab kuidagi valesti - võib lihtsalt olla, et ma olen kitsi ja õel inimene, kes ei tunne ise jõulurõõmu ja ei saa aru, miks keegi teine peaks tundma. Kes teab. 

Tegelikult see kajakambri teema on eriti terav just internetis, ka minu sotsiaalmeedia on selline, et suvalised inimesed minu sõbralisti teed ei leia ning teen seal ka vajaduse korral puhastust just selle tõttu, et mitte mingite jagamismängude ja video-tagimiste voolu alla uppuda. Selle tulemusena on mu sein nt Facebookis päris mõnusalt draamavaba, gruppides jagatakse nippe pakendivabaks poodlemiseks, taimetoitudest, kehvasid (ja häid) jitsinalju - asju, mis mulle päriselt ka huvi pakuvad. Küll aga toob mind "reaalsusesse" alati nt tänuväärne lehemeedia, kus jauratakse jätkuvalt teemadel, et veganitelt tuleks lapsed ära võtta (nad nagunii valgupuudusest nii nõrgad, et vastu ei jõua hakata); ohvrid on ikka ise süüdi, kui neid vägistatakse või ahistatakse (kuigi ahistamist pole ju üldse olemaski, see on täitsa väljamõeldud mure nagu palgalõhegi), sest igaüks ju teab, et "kui sa lähed näljase pilgu alla singileiba sööma, siis jäädki leivast ilma" (kommentaariumi pärl, päriselt). Aeg-ajalt satuvad mulle ette ka lõimed, kus inimesed tõsimeeli räägivad energiavoogude juhtimisest enda sees, väelaagritest, vaktsiinide ja autismi seosest ja kuradi homöopaatiaga vähiravimisest - kuigi ma võiksin ju öelda, et lollidelt tulebki raha ära võtta, siis tegelikult see lokkav ebateadus, õelus ja pime viha ... need hirmutavad mind. 

Ei saa mind ju eriti süüdistada selles, et ma enda kajapargis eelistan olla. Vähemalt seal saan ma end veeta, et maailm on veel ka soe ja hea koht, kus varjupaiga kutsad-kiisud leiavad kodud, kus mind ei kanta maha, kuigi ma olen "ühiskonnale kasutu element", kus saab teha piinlikult halba nalja ja rääkida nii suurematest kui väiksematest muredest. 


Kommentaare ei ole: