kolmapäev, 13. detsember 2017

Blogijõul 13/24 - jõulutunne

Ma olen siin nüüd omajagu mõtisklenud, et kuigi ma ütlen tihti, et "mul pole juba aastaid jõulutunnet olnud", siis ma tegelikult ei tea, mida ma selle all mõtlen. Mis on jõulutunne? Kas see on igaühel erinev? Kas seda saab kuskilt välja võluda või sunniviisiliselt tekitada? 

Ma olen siiani vaikimisi pidanud "jõulutundeks" seda emotsiooni, mida tekitab minus esimene korralik lumesadu. Kui kõnnin koju, pehmed lumeräitsakad langevad taevast ning kõik ümbruses on summutatult vaikne ja imetabaselt rahulik. See juhtub tavaliselt õhtupimeduses, õhk on soe ning kõike katab kohev valge kiht. Kõik tundub puhas ja rikkumata ning samm aeglustub märkamatult, sest kuhu tegelikult ikka kiiret on? 

Tavaliselt järgmiseks päevaks on sellest puhtusest alles vaid hallisegune lopp, mille tõttu varbad on alati märjad ja taevast langeb lörtsi. Hing ei laula enam ning järgmiste lumesadudega ma seda tunnet enam tabanud ei ole. Ma sellel aastal proovin üritada nii, et tabada see hetk, kus kiirustama ei pea. See tähendab, et pere- ja sõpraderingis peidan telefoni kaugele ja pigem kuulan, mida mu vanaema vahepeal teinud on. Proovin anda inimestele oma jäägitu tähelepanu ja loodan, et siirad karukallistused toovad veidi rõõmu tagasi. Elevust ma otseselt jõulude üle ei tunne, kuid mu kodu on vallutanud küünlad ning 60% mu toidulauast moodustavad mandariinid. Sel aastal on jõuludel täitsa lootust :) 

Kommentaare ei ole: