teisipäev, 12. detsember 2017

Blogijõul 12/24 - jiujiiiitsu

Jee, pool on läbi! Kõik vahepealsed kommentaarid ja jututeemad on alati oodatud, sest ma ausalt arvasin, et ma olen palju huvitavam inimene, kui tegelikult olen :D 

Hei, Mari! Tere tulemast lugema postitust, mille ilmselt ainult sina lõpetad - räägin täna oma ühest pikaajalisemast hobist, nimelt olen ma jitsi juba kolm ja pool aastat teinud, siin minu esimene postitus, milles rääkisin, et mis olid enne trenni tulekut mu suurimad hirmud. #foreverwhitebelt

Minu baaskursuselt olen praeguseks alles ainult mina ja üks noormees. Meil mõlemal on tulnud omajagu trennipause sisse ning selle tõttu seome mõlemad veel valget vööd kimono ümber. Mööda on minust ikka päris mitmed inimesed läinud ning sinivööd kannavad uhkelt nii mitmedki, kes alustasid jitsiga pärast mind. Kõigi areng on olnud raske töö tulemus ning mu enda hinge kriibib ainult see, et ma ise nii järjekindlusetu olen. 

Nende aastate jooksul olen ma ise ilmselt veidi arenenud (loodetavasti) ning jits ise on ka omajagu muutunud. VÕI on asi selles, et minu mälu on väga valikuline ja ma lihtsalt olen ära unustanud kõik asjad, mida mulle kunagi õpetatud on. Praegu kordame taas üle nt käelukkude ja kolmnurkkägistuste teemat, mida ma olen vähemalt kaks korda vahepeal põhjalikult läbinud. Alles nüüd hakkab mul klikkima, et mis pool võiks õige olla ning kui palju nurka võiks võtta. See on nüüd see hetk, kus ma kinnitan endale vaikselt, et tegelikult ma ei ole nii saamatu, kui mulle endale tundub. Valikulise mälu tõttu ei saa ma vastata ka sellele, et kuidas jits aja jooksul muutunud on, sest ma lihtsalt ei mäleta, mismoodi ma varem midagi õppinud olen. :D 
Praegu nt juba tean, kuidas seda möödumist õigesti teha :)

Küll aga olen aja jooksul käinud mitmetel seminaridel ja õppinud erinevate treenerite käe all, nii et mul hakkab vaikselt tekkima pilt, mis mulle rohkem meeldib, mis vähem ning mis on minu puhul realistlik asi, mida õppida ja katsetada ning mille võin pärast seminari rahumeeli ära unustada, sest see lihtsalt ei klapi minu lähenemisega. Mulle meeldib kihistada ja katsetada uusi asju ja proovida erinevaid asendeid, mitte kellestki üle sõita (mitte et ma seda oskakski või hakkama saaks :D )

Mina ise pole siiski väga muutunud, alles on ka mu suurim mure jitsiga seoses - ma ei taha haiget saada ja ma ei taha teistele ka haiget teha. See tähendab, et ma ei aja eriti palju lõpetusi taga, mis on viinud selleni, et ma ei oskagi vist sparrimise ajal alistusteni jõuda. Aastatega on tekkinud trenni päris palju rohkem tüdrukuid, mis on imeline, kuid toob kaasa minu igavese mure, et "ma olen kindlasti liiga raske ja panen liiga palju survet ja kõik vihkavad mind". Meestega on selle võrra veidi lihtsam teha ning nüüd oskan ma veidi valida juba ka vastaseid, kes ei tunne vajadust mind iga hinna eest massiga lapikuks suruda või iga nelja sekundi tagant alistada, vaid kellega saab mõistliku raskusega rullida ja mõlemal on väljakutsuv. Ühes trennis ca pool aastat tagasi oli küll üks noormees, kes on minust päris palju raskem ning ta lihtsalt vajus mulle peale ja naeris ja ma sain semi-paanikahoo, sest ma tundsin end täiesti jõuetuna ja kõik kuhjus korraga peale. Ta ise on väga tore ja pigem langes see kokku minu kehvema vaimse tervise perioodiga, aga see oli tunne, mida ma rohkem kogeda ei soovi. 

Ratsionaalselt ma saan aru, et jits on selline sport, kus ma ei ole absoluutselt mingi andekas inimene, vaid lihtsalt pursin edasi puhtalt selle tõttu, et see on 90% ajast täiega fun ja inimesed on täitsa minu moodi vahvalt totakad. Võrreldes teistega motiveerib mind järgmine vöötase vist pigem veidi rohkem, aga arvestades seda olematut pühendumuse taset, mis mul on, läheb sellega vast veel kolm aastat aega :) mul muidugi aega on, kuhu mul ikka kiiret :)

1 kommentaar:

Mari ütles ...

Jeee, jitsipostitus!! :D Ma olen ka alati arvanud, et ma olen selline keskmisest suurem tütarlaps ja nii. Aga vanadusega on pohhuism ses osas kõvasti kasvanud, nüüd on juba üsna ükstaskõik. Mis puutub asjade unustamisse, siis ma jõudsin enne tänast näiteks pool eelmise teisipäeva materjali juba ära unustada. A no see on paratamatus vist, kui ei taha nädalas veel paari-kolme lisatrenni puhtalt kinnistamise jaoks juurde teha ja juhtumisi paar ööd vähe kehvemat und on olnud :P

Mulle igatahes endiselt väga meeldib see blogijõuluvärk siin!