laupäev, 30. detsember 2017

Raamat: E nagu Ellenberg

Kuulge, kuulge. Ma lugesin taas läbi raamatu, mis pole  ulme! Juhhei!
Seekordne teos on Jordan Ellenbergi raamat How Not to be Wrong: The Power of Mathematical Thinking. Ma tean, ma tean - miks peaks keegi vabal ajal lugema raamatuid matemaatikast? Uskuge mind, ma olin ise ka veidi kaitsepositsioonil, sest halloooo - humanitaarklass! Aga vahel on hea uskumused endast kõrvale lükata, sest tegelikult matemaatikat õppides oli mul väga tore ja see raamat oli tõesti haarav. 

Autor on matemaatikat armastanud juba lapsest peale ning see kumab minu meelest ka raamatut lugedes läbi. Samuti on ta juba aastaid loenguid andnud ja selgelt mõelnud sellele, kuidas näited oleks piisavalt elulised, et ka minusugused lihtinimesed saaksid raamatust hea emotsiooni, isegi kui nad ei taha/suuda kõiki tehteid ja teooriat jälgida. Näiteks räägib ta statistikast ning p-väärtuse tõlgendamisest, loterii võitmisest, jumala olemasolu tõenäosusest (mis oli nii põnev teooria, et ma peaaegu hakkasin sellest vestlema jehoovatunnistajatega, kes mu ukse taha eksisid, aga nad olid juba liiga traumeeritud sellest, kui ma ütlesin, et ma ei sooviks igavest elu sel planeedil, sest people done goofed ja maailm on pekkis) ning sellest, kuidas aitab matemaatika igapäevast elu elada ning kuidas tegelikult on matemaatika meid ümbritseva maailma tsement ja pealiskiht. 

Eriti naljakas lugu selle raamatuga on see, et kui ma seda lugema hakkasin, tundusid näited väga tuttavad ja siis Goodreads andis teada, et tegelikult olen ma raamatu juba eelmise aasta alguses läbi lugenud. Mõtlesin siis, et topelt ei kärise ja lugesin korra veel, äkki jääb midagi sel aastal rohkem meelde :D 

kolmapäev, 27. detsember 2017

Blogijõul on läbi!

praise Jeebus! Jaa-jaa, ma tean, et ma jäin selle viimase postitusega veits maha, aga pole viga! Teeme selle vana-aasta blogimeemi kohe ära, siis on lugemist omajagu ja vaevalt et nüüd viie päevaga midagi eriti põrutavat juhtub :) Võtke kohvitass ligi, mul on jauramistuju peal.

1. Mida sa tegid aastal 2017, mida sa varem teinud pole?

Alguses ei meenunud küll kohe midagi, aga tegelikult neid asju ikka oli veidi. Ma lõpetasin oma esimese erialase projekti, ma manageerisin tööd palju rohkem kui iialgi varem. Ma võitsin oma esimese jitsimatši võistlusel, osalesin esmakordselt välisvõistlusel ning külastasin esmakordselt ise välisklubi, et nendega ka jitsida. Samuti võtsin esimest korda uue aasta haiglas vastu. Nüüd olen veetnud ühe aastavahetuse ja ühe sünnipäeva haiglavoodis, ehk aitab ka. 


2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ma üritasin siin meenutada, aga ma vist ei andnud väga lubadusi sel korral. Suutsin ära teha oma kauaoodatud lõuatõmbe. Sinine vöö jitsis jäi saamata (ei olnud ka kuigi realistlik), küll aga uuendasin ära nii 10km kui 21km jooksurekordid, nii et päris vahva. 
Järgmiseks aastaks ma pigem lubadusi ei anna, aga mingeid mõtteid on küll, mida tahaksin muuta ja paremini teha. 
Esimene naiste jitsilaager, tsau, Laura! 

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Mu perekonda lisandus üks pisike onupoeg ning juba järgmise aasta alguses saab siia ilma tervitatud mu lähema sõpruskonna esimene beebi :) 

4. Kas keegi su lähedastest suri?
Mitte minu, aga kui kalli inimese lähedane sureb, haavab see küll rohkem kui lihtsalt võõras või tuttav inimene. 

5. Mida sa sooviksid, et sul 2018. aastal oleks, mida aastal 2017 ei olnud?
Ma arvan, et see võiks olla üks tätoveering. 

6. Milliseid riike sa külastasid? 
Tegin oma klassikat - maikuus käisime Inglismaal ning novembris puhkasin Küprosel. Mõlemal puhul külastasin peret ja sain päikest nautida, lastega mängida ning jitsi teha :) 

7. Mis 2017. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks? 
Sellele mul küll vastust pole. Äkki 1. märts, kui me oma Kassi koju tõime. 

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus? 
Ma ei tea. Ühest küljest oli selline aasta, kus ma ei saavutanud suurt midagi, aga teisest küljest olen ma selle aastaga umbes kolm korda täiskasvanulikumaks saanud, eriti enda vaimse tervise väärtustamise poolest. 

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine? 
See, et lükkan jätkuvalt tähtsaid asju edasi ja tegelen nendega alles siis, kui häda on juba selline, et tõesti midagi enam parata pole. 

10. Kas põdesid mingit haigust või vigastasid ennast?
Veebruaris olin ma esimest korda üle 6 aasta päriselt haige. See oli väga vastik, ma loodan, et nüüd järgmised kuus aastat on jälle hooletu. 
Vigastuste poolest ei ole ma ikka õppinud maadlema, nii et ma olen peaaegu konstantselt vigane - õlad, põlved, kael, küünarliigesed (kõik need sirged käelukud) ... aga ma vist olen sellega nii harjunud, et imelik on ilma valutamata olla :D 

11. Mis oli parim asi, mille ostsid? 
Mmmmm ... rula vist? Ma ei mäleta, et ma oleks midagi eriti olulist ostnud. Kui peikaga koos ostetud asjad arvesse lähevad, siis 1) korter ja 2) Kass. 

Korra käisime hommikul rabas
12. Kelle teod väärivad tunnustust? 
Minu meelest meil on päris vinge president, kellel on siiski pigem jõud sõnades, mitte tegudes. Minu enda tutvusringkonnas olid kõik väga tublid ja ma olen meie üle igavesti uhke, et nii asjalikult täiskasvanulikud oleme. 

13. Kelle käitumine tekitas sinus tülgastust ja kurvastust? 
Peaaegu iga kord, kui loen uudiseid, siis ma muutun kurvaks. Loomad ei tunne valu, maailm on lame, ahistamisohvrid on selle ikka ära teeninud kuidagi, odav alkohol on inimõigus, kliimasoojenemine pole päris ... ohjah. 

14. Millele kulus enamik su rahast? 
Toidule. Iseenesest taimetoit pole kallis, aga kui sa oled mina, siis see tähendab, et tahaks palju taimepiimaga kohvi ja hästi palju restoranides uusi asju proovida. Üldiselt ma ei kahetse midagi, sest toit on elu. :) 

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas? 
Ma olin suht elevil, kui lähedale jõudis see kuupäev, kus ma sain lennujaama minna, et oma ema-vanaema üllatada ja nendega koos reisule minna. 
Teine elevil hetk oli see, kui ostsime ära Harry Potteri etenduse piletid, woo! 

16. Mis laul jääb sulle 2017. aastat meenutama?
Ma arvan, et vist ikka "Despacito" :D 

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled ...
õnnelikum või kurvem? Mitte kumbagi, dead inside and loving it. 
kõhnem või paksem? Suht sama kaaluga vist, aga tunnen end kuidagi väga pehmena (ei ole jõuksi saanud) 
rikkam või vaesem? Rikkam nii rahaliselt kui kogemuste poolest. 

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud? 
Reisinud. Tahaks öelda ka, et puhanud, aga kuna ma olen nüüd kuu aega puhanud ühes ja teises asendis, siis ei saaks seda vist öelda :D

19. Mida sa soovid, et sa oleksid vähem teinud? 
Muretsenud ja kassinud. 

20. Kas sa armusid kellessegi 2017. aastal?
fucken' Jason Momoa!! 

21. Mis oli su lemmik telesaade? 
Mu viimase aja staple on olnud "Brooklyn 99" vaatamine, mul on vist küll kõik osad ja naljad ja dialoogid peas, aga see teeb alati tuju veidi paremaks. 
Lemmik taskuhääling sel aastal oli aga kindlasti "My Dad Wrote A Porno" - tänks, Eva! Kui tahad ka keset tänavat naerda nagu opakas, siis soovitan. 

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud? 
Ei, vist mitte. 

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid? 
Uuuuuuu, raske küsimus. Vist Stephen Kingi "Dark Toweri" seeria. Sünnipäevaks sain ka Neil Gaimani "Norse Mythology", mis mulle väga meeldis, aitäh, neiud! :) 

24. Mida sa tahtsid ja said? 
Ma tahtsin töölt ära tulla ja sain sellega hakkama! :)

25. Mis oli selle aasta parim film? 
Issand, veel raskem küsimus. Ma olen sel aastal vaadanud ca 100 filmi. Nii. Visuaalselt parim mu meelest oli uus "Blade Runner". Sisu poolest meeldis mulle väga "Baby Driver", sest see oli nii teistsugune ja vahva. Ja vanematest filmidest vaatasin ma just hiljuti filmi "Battle of Algiers", mis oli väga haarav - ma üldiselt ei vaata iialgi sõjafilme, aga see oli tõesti suurepärane. Muusikalise tausta poolest meeldis mulle väga "Sing Street". 

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks said? 
Piisavalt vanaks ja tähistasin sünnipäeva tööpäevaga, maadluse eratrenniga ning Café Truffe'i porgandirisotoga. 

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta nauditavamaks muutnud? 
Parem ilm? Mulle ei meeldi külm. 

28. Mis sind mõistuse juures hoidis? 
No ega väga ei hoidnudki miski :D peika, Kass ja trenn.

29. Kes oli parim inimene, kellega tuttavaks said? 
Issand, ma vist ei saanudki kellegagi väga tuttavaks sel aastal. Kõik meie pere tited, keda ma korra aastas näen, on päris ägedad. 

30. Milline kuulsus/avaliku elu tegelane sulle kõige rohkem meeldis? 
John Oliver on alati nunnu. Välimuselt ikka Jason Momoa. Ys. 

31. Pane kirja üks oluline õppetund sellest aastast. 
Kõik maailma raha pole oluline, kui sa oled õnnetu. 

32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad. 
the water line is rising 
and all we do is stand there

laupäev, 23. detsember 2017

Blogijõul 23/24 - peaaegu!

Sain juba eile kätte oma esimese (ja eelviimase) jõulukingituse :) Trükk võiks veidi parem olla ja pusa ise mitte Bangladeshis tehtud, aga olen rahul Terve pere kiitis, et väga nunnu pilt. Sõnumi on peika ka päris humoorikalt valinud, sest topelt-AD on parim AD :P 

Mu nägu pole pildil näha selle tõttu, et ma ärkasin täna väga vara, et oma õepojale happy biirthday laulma minna (ta oli hirmsasti piinatud näoga, ma ei teagi, kas häbelik või pole varem kuulnud, kui hästi meie pere laulda oskab) - muuhulgas on see mu esimene mälestus sellest, et meie peres kellelegi sünnipäevalaulu oleks lauldud, minule vist küll kunagi ei lauldud peres... Või ma olen ka selle unustanud, sest mu aju on siiski omajagu vana. Nägu peegeldas ka seda, et lapsed kisavad väga kõvasti ja väsimatult. 

Muuhulgas sain ka meie suguvõsa noorimat liiget näppida, ta oli mul väga suur sõber, beebidega ma klapin tavaliselt väga hästi. Eriti mõnus on titade ja laste juures see hetk, kui saab nad vanematele tagasi anda, sest sa ei viitsi enam nendega mängida. Praegu õe kaksikutega tunnen küll juba, et mu otsus mitte iialgi ühtegi last saada on absoluutselt parim idee maailmas :) 

reede, 22. detsember 2017

Blogijõul 22/24

Kuna mul on veel rääkimata Andra soovitatud teemal sugude ebavõrdsusest ja soorollidest ühiskonnas ja ma ei oska sel teemal eriti midagi öelda, siis ma lükkan seda veidi veel edasi ja räägin parem, et mis ma täna tegin.

Võtsime sõbrantsiga vastu otsuse mitte seda külma kannatada ja väisasime esmakordselt Tartu kesklinnas asuvat VSpa'd. See oli soe ja vesine ja lapsi oli ka päris palju, aga täiega mõnus oli vahelduseks kvaliteetaega veeta. Küll aga meenus mulle, et idee spa-tamisest meeldib mulle palju rohkem kui päriselt spas olemine. Esiteks hakkab mul tihtipeale väga ruttu igav, sest saunades ja basseinides pole muud väga teha kui seina vaadata ja mõnuleda. Ma väga kaua mõnuleda ei oska, sest kohe hakkavad süümekad närima, et "kle, tee midagi asjalikku" - mitte et mul oleks väga palju asjalikke asju, mida teha, aga ajuga on raske kakelda. Võõraste inimeste juures ma ei taha eriti palju vestelda ka, sest ma kardan, et nad kõik kuulavad ja judge'ivad mu vestlusi.  

Teiseks meenub mulle spa-s alati, et ma ei saa eriti kaua saunas olla, sest mul hakkab pea väga kergesti ringi käima. Ma olen kogu aeg mõelnud, et see ongi kõigil nii, aga tuleb välja, et vist mitte? Pärast kõikide saunade mitmekordset kasutamist ja üldist lebolat ei saanud ma eriti energiliselt liigutada, sest silme ees oli NII PALJU TÄHTI. Õnneks korralik kogus vett ja Fantat tõstsid enesetunde ruttu tavapäraselt mõnusale tasemele. 
Pilt ka muidugi hämaras ja  ... ma täna nii talendikas

Mu tänase päeva suurim ülesanne oli siiski pildil kujutatud tordi valmistamine. Kõik algas täiesti ideaalselt - vaatamata sellele, et ma pole juba vist ... mitu aastat biskviiti küpsetanud, tuli see välja imeliselt pehme, kohev ja niiske; täpselt õige. Sellega aga minu hea õnn ka lõppes. 
Esmakordselt mu elus ebaõnnestus mu vahukoore-toorjuustukreem ja muutus lihtsalt ühtlaselt vedelaks ja maitses nagu porilombivesi suhkruga. Okei, pole viga, ostsin uued asjad ning teisel katsel õnnestus. Jätkasin siis šokolaadikattega. Mis läks nässu. Samuti esmakordselt. See tähendas, et täna kolmandat korda pidin ma poodi minema, et osta midagi, millega see tort korda teha. 

Lõpptulemus on vist täitsa okei, sest ma ei mäleta enam eriti, kuidas torti ehitada või kaunistada. Vast mu õepoeg on oma uuest dinosaurusest nii pimestatud, et ei pane tähele, et ta sünnipäevatort veits lopergune on. :)

neljapäev, 21. detsember 2017

Blogijõul 21/24

Piparkoogimaja! Juba paari aasta vanune, aga ikka päris äge :)
Osalesin täna üle mitme aasta taaskord lumesõjas ja see täitsa kannab jõuluvaibi endas küll edasi :P

kolmapäev, 20. detsember 2017

Blogijõul 20/24 - tore jõuluaeg

Ma olen siiani jätnud endast suht Grinchi mulje vist, et õõ-õõ, mulle ei meeldi ületarbimine ja päkapikke pole olemas ja seapraad sakib. /would you like some cheese with that whine?/ 
Täna ma murran seda mustrit ja räägin mõnest asjast, mis mulle jõulude ajal tegelt ka meeldivad!

kuuselõhn - see hetk, kui tood metsast lumega kaetud kuuse, sätid üles ja kaunistad ära ning paari tunni pärast uuesti tuppa astudes tuleb kohe SEE lõhn. Mmmmm. Viimastel aastatel meil pole kuuske toas olnud, kuid olen tädikeste käest väikseid pärgi ostnud ning JOIK valmistas jõulude tarbeks ka kuuselõhnalise küünla, whaaaaat. Küll aga ma tahaks öelda, et minu meelest tuuakse kuusk tuppa vahetult enne jõule - sest meie peres on nii tehtud :D Ma ei saa aru sellest, kuidas tuuakse kuusk esimesel advendil. y tho?  

mandariinid - mandariine saab muidugi muul ajal aastast ka, aga praegu on õnneks täiesti aktsepteeritav see, et pool mu söögist ongi ainult erinevad tsitruselised - mandariinid, apelsinid, pomel (kui kuskilt seda vaid pakendivabalt saaks)... mmm. Sel aastal olen isegi saanud mekkida päris mõnusaid piparkooke ning ühe korra neid ka ise teinud! 

pere - ma ei näe oma sugulasi väga tihti ning mulle on väga südamelähedane meie traditsioon igal aastal kokku saada, kõhud punni süüa ja kõõõõõiiiiik jutud ära klatšida. Küll aga igal aastal meenub mulle, et  miks ma eelistan oma suguvõsa vähe näha :D

ilusad riided - tihtipeale on võimalik jõulude ajal ilusamaid riideid kanda. Muidugi ühel aastal oli meie töö jõulupeo teema "koledad jõulukampsunid" ja mina olin ainus, kes seda sõna-sõnalt võttis ja kaltsukast 30 sendiga maailma kõige koledama kampsuni ostis. Teised sel ajal käisid H&M'is ja ostsid väga nunnud kampsunid põhjapõtrade ja vilkuvate kuusekestega. 

kingitused! - ausalt, ma ei ole mingi erakust koletis, kes toitub teiste jõulurõõmust. Mulle meeldib kingitusi teha ja kingitusi saada, lihtsalt ma tahan, et need oleksid läbimõeldud ja isiklikud, mitte mingi suvaline trään. Ma olen alati vaimustuses, kui saan toredaid kingitusi ja jõulude ajal on selleks võimalus, jess! :) 

teisipäev, 19. detsember 2017

Blogijõul 19-24 - raamatyes

Vahepeal juba unustasin, et reisil lõpetasin ka raamatu nimega "Sapiens", mille autor on professor Yuval Noah Harari - fun fact, esmalt ilmus see raamat heebrea keeles (nagu ma mõtlesin, et heebrea keeles loetakse ainult mingeid palveid veel, väga piinlikult ignorantne). See on minu sõpruskonnas raamat, mida sel aastal loetud on või vähemalt tahetakse lugeda. Olen üks sheeple, pole midagi öelda. 

Raamat ise on vahelduseks populaarteaduslik, mitte ilukirjandus (päriselt loen midagi peale ulme ka ... kuigi pahuralt :D ) ja keskendub inimkonna ajaloole ning sellele, kuidas me saime (enda meelest) maailmas topüheks. Raamat on jaotatud erinevateks "revolutsioonideks" - kuidas saime teadlikuks iseendaks ning hakkasime ühiste müütidega koostööd tegema; kuidas mõjutas ühiskondi põllumajanduse leiutamine ning areng; mis ühendas meie ühiskonnad suuremaks kui lihtsalt hõimude ja külade tasemel; kuidas on meid mõjutanud teaduse areng. 

Minu meelest väga põnev raamat suure pildi hoomamiseks ja selleks tarbeks, kui tahad poolvõõrastega veiniklaasi taga rääkida antropoloogiast nii, nagu sa oleksid ühe raamatu läbi lugenud. Mina isiklikult ei kontrollinud autori allikaid ega fakte, vaid pigem lootsin, et ta mingit suurt mulli ei aja ning üldpilt on tal tõenäoliselt õige, kuigi ta on saanud veidi kriitikat, et ta pole kõiki oma väiteid tõestanud. 

Päris huvitav on see, kuidas meie aju on loonud erinevad müüdid, mille hulgas on nii religioon kui klatš, aga samas ka kapitalism, raha ja rahvused on samamoodi ühised müüdid ning meie üiskond on üles ehitatud sellele, et me kõik neid müüte usuksime või leiutaksime paremad ja konstruktiivsemad ühised müüdid. Meie aju on keha kõige tähtsam organ ... ütleb meile aju. 

Üldiselt soovitan, lugemida on seda hea kerge ning kui teema vähekenegi huvitav, on see kindlasti hea ajakasutus. Mul on sama autori järgmine raamat ka ootamas ja kindlasti loen ka selle läbi :) 

esmaspäev, 18. detsember 2017

Blogijõul 18/24 - sry, jälle depressioonist

Tänane päev on olnud täidetud kõiksugu kuradi emotsioonidega ja kuigi ma ei taha siin üksikasjalikult oma vaimsest tervisest (või selle puudumisest) jahuda, siis ma panen paar asja kirja. 

1) - see koomiks võtab kokku kõik tundetuse, mis mul olnud on. Nüüd need tunded on tagasi ja see on minu meelest jätkuvalt tüütum kui apaatia. 

See on väga rets, kui palju minu sisse mahub negatiivsust, peamiselt minu enda suhtes. Täiesti surnud ring on saada enda peale vihaseks, sest sa oled õnnetu ja siis minna veel kurvemaks, sest sa oled enda peale vihane ja ei suuda sellest üle saada. Kustkohast selline jama tuleb? Misasi see on? Miks? See on nii kuradi ebaõiglane, et ma ei oska isegi kohe reageerida. Ma ei suuda lugeda ega kuulda enam sõnagi enesearmastusest, sest tuleb välja, et ma oskan hoolida vaid teistest, mitte endast. Aju, y u do dis? 

Ma tean, et homme on jälle veidi parem ja loodetavasti kunagi saan mingitsorti selguse majja, aga praegu on veidi selline aeg, et ma ei taha ja ei suuda head nägu teha. See näitab juba mu next level kurnatust, sest ma olen juba väga pikka aega teeselnud, et kõik on korras. Täna mitte. 

Andestage mu jaur, homme püüan midagi vähe rõõmsamat kirja saada. See pole siin täna mingi appikutse ega midagi, lihtsalt .... raske on. 

pühapäev, 17. detsember 2017

Blogijõul 17/24 - jõulufilm

Minu jaoks on nüüd kolmandat aastat jõulufilmiks uus "Tähesõdade" osa. Just tulin kinost ja võin uhkusega öelda, et ma ei jäänud magama, jess! 

Visuaalselt imeilus, aga minu meelest liiga pikk ja lihtsalt üks deus ex machina järgnes teisele. Lootsin paremat. 

Tore muidugi, et see sari palju raha teenib, äkki saan igavesti jõulude ajal uut osa oodata :) 


laupäev, 16. detsember 2017

Blogijõul 16/24 - kirg

Kui ma olin väike tüdruk, tahtsin ma kirjanikuks saada. Ma isegi kirjutasin (ja "illustreerisin") paar lastejutukest. See oli täitsa kindel asi mu peas ... kuni ma sain veidi vanemaks ja mõistsin, et minus pole lugusid, mida kirjutada. Seega olen jäänud passiivseks lugejaks ja blogikritseldajaks. 

Kui ma lõpetasin põhi- ja keskkooli, ei olnud mul aimugi, mida ma tahan oma eluga teha. Läksin ülikooli õppima eriala, mis oli tore ja milles sain hästi hakkama (teadsin juba ette, et saan), aga millega tegelemiseks mul ei ole motivatsiooni, et sellest elukutset välja võluda. 

Ka pärast ülikooli lõppu ei teadnud ma, mida teha. Võtsin aasta puhkust ja õppisin sel ajal kondiitriks lihtsalt sel põhjusel, et mulle meeldib kooki süüa. Ma ei tea siiani, miks nad mu üldse vastu võtsid, ju ma oskasin siis paremini jama ajada. Kooli tähtsaim õppetund oli minu jaoks, et kutsekool on õudne (olen sellest kirjutanud siin) ning et ma ei tahaks elukutselt kondiitriks hakata. Tore teadmine, aga kahjuks pole mul terve elu aega igat ametit õppida ja katsetada. 

Ma olen pidevalt lootnud. et ajaga tuleb selgus, et see ongi see, mida ma tahan õppida ja millele tahan pühenduda ja päriselt 110% panustada. Ma olen nüüd lähemal kolmekümnele kui kahekümnele eluaastale ja mul pole ikka veel vähimatki aimu. Mu nimekirja on lisandunud asju, millega ma *ei taha* tegeleda, aga ... mis see võiks olla, mis paneb südame põksuma? 

Mulle tundub, et see apaatsus ja teadmatus kandub tervesse mu elusse edasi, sest ma ei ole kunagi millegi vastu sügavat kirge tundnud, ka juba enne seda, kui see aasta mu hinge koos emotsioonidega seest ära sõi. Muidugi on mul asju, mida mulle meeldib teha ja millesse ma saan vaevata süveneda, kuid ma ei vaimustu millestki. Miski ei pane mu silma särama niivõrd, et tekiks tunne, et selle nimel tahaksin öösiti üleval olla ja õppida, tahaksin oma elus kannapöörde teha, et just seda saavutada. 

Ma ei saa ju ainus olla, eks? Pls. 

reede, 15. detsember 2017

Blogijõul 15/24

Kõik see lumi on mulle suveigatsuse toonud. Rohkem polegi midagi öelda.


neljapäev, 14. detsember 2017

Blogijõul 14/12 - kajapark

Ei heieta täna Reketi 2008. aastal ilmunud albumist (aga see oli mu meelest päris hea, toorem ja ehtsam kui see hilisem), vaid pigem metafoorsest kajapargist, millest ma üritan vahepeal ikka kõrvale vaadata ja üle aia kiigata. 

Mida ma mõtlen, on see, et õnneks (või kahjuks) olen ma end ümbritsenud päris vahva seltskonnaga, kes üldjuhul on keskmisest tolereerivamad ja abivalmid ja ... minu meelest mõistlikud inimesed. See tähendab, et kui saan nt tagasisidet, et "ma mõtlen jõuluasjade ostmisest täpselt" samamoodi, siis see ei üllata mind eriti, sest ma kuidagi eeldan, et mu ümber on inimesed, kes ongi minusugused ja teevad kingitusi ainult läbimõeldult ning heast tahtest. Aga siis meenub, kuidas detsembris eelmisel aastal nt Smartpostil Tartus ei mahtunud kingitused hoiukappidesse, sest neid oli lihtsalt niivõrd palju. Meenub, kuidas praegusest tasub juba hakata kaubanduskeskuseid vältima, sest neid jõulukingituse ostjaid on lihtsalt niivõrd palju, et ma ei suuda nende keskel hingata, rääkimata sellest kullakarva tilulilu-õudusest, mis poodides igal pool peale surub. Taaskord, ma ei taha öelda, et keegi elab kuidagi valesti - võib lihtsalt olla, et ma olen kitsi ja õel inimene, kes ei tunne ise jõulurõõmu ja ei saa aru, miks keegi teine peaks tundma. Kes teab. 

Tegelikult see kajakambri teema on eriti terav just internetis, ka minu sotsiaalmeedia on selline, et suvalised inimesed minu sõbralisti teed ei leia ning teen seal ka vajaduse korral puhastust just selle tõttu, et mitte mingite jagamismängude ja video-tagimiste voolu alla uppuda. Selle tulemusena on mu sein nt Facebookis päris mõnusalt draamavaba, gruppides jagatakse nippe pakendivabaks poodlemiseks, taimetoitudest, kehvasid (ja häid) jitsinalju - asju, mis mulle päriselt ka huvi pakuvad. Küll aga toob mind "reaalsusesse" alati nt tänuväärne lehemeedia, kus jauratakse jätkuvalt teemadel, et veganitelt tuleks lapsed ära võtta (nad nagunii valgupuudusest nii nõrgad, et vastu ei jõua hakata); ohvrid on ikka ise süüdi, kui neid vägistatakse või ahistatakse (kuigi ahistamist pole ju üldse olemaski, see on täitsa väljamõeldud mure nagu palgalõhegi), sest igaüks ju teab, et "kui sa lähed näljase pilgu alla singileiba sööma, siis jäädki leivast ilma" (kommentaariumi pärl, päriselt). Aeg-ajalt satuvad mulle ette ka lõimed, kus inimesed tõsimeeli räägivad energiavoogude juhtimisest enda sees, väelaagritest, vaktsiinide ja autismi seosest ja kuradi homöopaatiaga vähiravimisest - kuigi ma võiksin ju öelda, et lollidelt tulebki raha ära võtta, siis tegelikult see lokkav ebateadus, õelus ja pime viha ... need hirmutavad mind. 

Ei saa mind ju eriti süüdistada selles, et ma enda kajapargis eelistan olla. Vähemalt seal saan ma end veeta, et maailm on veel ka soe ja hea koht, kus varjupaiga kutsad-kiisud leiavad kodud, kus mind ei kanta maha, kuigi ma olen "ühiskonnale kasutu element", kus saab teha piinlikult halba nalja ja rääkida nii suurematest kui väiksematest muredest. 


kolmapäev, 13. detsember 2017

Blogijõul 13/24 - jõulutunne

Ma olen siin nüüd omajagu mõtisklenud, et kuigi ma ütlen tihti, et "mul pole juba aastaid jõulutunnet olnud", siis ma tegelikult ei tea, mida ma selle all mõtlen. Mis on jõulutunne? Kas see on igaühel erinev? Kas seda saab kuskilt välja võluda või sunniviisiliselt tekitada? 

Ma olen siiani vaikimisi pidanud "jõulutundeks" seda emotsiooni, mida tekitab minus esimene korralik lumesadu. Kui kõnnin koju, pehmed lumeräitsakad langevad taevast ning kõik ümbruses on summutatult vaikne ja imetabaselt rahulik. See juhtub tavaliselt õhtupimeduses, õhk on soe ning kõike katab kohev valge kiht. Kõik tundub puhas ja rikkumata ning samm aeglustub märkamatult, sest kuhu tegelikult ikka kiiret on? 

Tavaliselt järgmiseks päevaks on sellest puhtusest alles vaid hallisegune lopp, mille tõttu varbad on alati märjad ja taevast langeb lörtsi. Hing ei laula enam ning järgmiste lumesadudega ma seda tunnet enam tabanud ei ole. Ma sellel aastal proovin üritada nii, et tabada see hetk, kus kiirustama ei pea. See tähendab, et pere- ja sõpraderingis peidan telefoni kaugele ja pigem kuulan, mida mu vanaema vahepeal teinud on. Proovin anda inimestele oma jäägitu tähelepanu ja loodan, et siirad karukallistused toovad veidi rõõmu tagasi. Elevust ma otseselt jõulude üle ei tunne, kuid mu kodu on vallutanud küünlad ning 60% mu toidulauast moodustavad mandariinid. Sel aastal on jõuludel täitsa lootust :) 

teisipäev, 12. detsember 2017

Blogijõul 12/24 - jiujiiiitsu

Jee, pool on läbi! Kõik vahepealsed kommentaarid ja jututeemad on alati oodatud, sest ma ausalt arvasin, et ma olen palju huvitavam inimene, kui tegelikult olen :D 

Hei, Mari! Tere tulemast lugema postitust, mille ilmselt ainult sina lõpetad - räägin täna oma ühest pikaajalisemast hobist, nimelt olen ma jitsi juba kolm ja pool aastat teinud, siin minu esimene postitus, milles rääkisin, et mis olid enne trenni tulekut mu suurimad hirmud. #foreverwhitebelt

Minu baaskursuselt olen praeguseks alles ainult mina ja üks noormees. Meil mõlemal on tulnud omajagu trennipause sisse ning selle tõttu seome mõlemad veel valget vööd kimono ümber. Mööda on minust ikka päris mitmed inimesed läinud ning sinivööd kannavad uhkelt nii mitmedki, kes alustasid jitsiga pärast mind. Kõigi areng on olnud raske töö tulemus ning mu enda hinge kriibib ainult see, et ma ise nii järjekindlusetu olen. 

Nende aastate jooksul olen ma ise ilmselt veidi arenenud (loodetavasti) ning jits ise on ka omajagu muutunud. VÕI on asi selles, et minu mälu on väga valikuline ja ma lihtsalt olen ära unustanud kõik asjad, mida mulle kunagi õpetatud on. Praegu kordame taas üle nt käelukkude ja kolmnurkkägistuste teemat, mida ma olen vähemalt kaks korda vahepeal põhjalikult läbinud. Alles nüüd hakkab mul klikkima, et mis pool võiks õige olla ning kui palju nurka võiks võtta. See on nüüd see hetk, kus ma kinnitan endale vaikselt, et tegelikult ma ei ole nii saamatu, kui mulle endale tundub. Valikulise mälu tõttu ei saa ma vastata ka sellele, et kuidas jits aja jooksul muutunud on, sest ma lihtsalt ei mäleta, mismoodi ma varem midagi õppinud olen. :D 
Praegu nt juba tean, kuidas seda möödumist õigesti teha :)

Küll aga olen aja jooksul käinud mitmetel seminaridel ja õppinud erinevate treenerite käe all, nii et mul hakkab vaikselt tekkima pilt, mis mulle rohkem meeldib, mis vähem ning mis on minu puhul realistlik asi, mida õppida ja katsetada ning mille võin pärast seminari rahumeeli ära unustada, sest see lihtsalt ei klapi minu lähenemisega. Mulle meeldib kihistada ja katsetada uusi asju ja proovida erinevaid asendeid, mitte kellestki üle sõita (mitte et ma seda oskakski või hakkama saaks :D )

Mina ise pole siiski väga muutunud, alles on ka mu suurim mure jitsiga seoses - ma ei taha haiget saada ja ma ei taha teistele ka haiget teha. See tähendab, et ma ei aja eriti palju lõpetusi taga, mis on viinud selleni, et ma ei oskagi vist sparrimise ajal alistusteni jõuda. Aastatega on tekkinud trenni päris palju rohkem tüdrukuid, mis on imeline, kuid toob kaasa minu igavese mure, et "ma olen kindlasti liiga raske ja panen liiga palju survet ja kõik vihkavad mind". Meestega on selle võrra veidi lihtsam teha ning nüüd oskan ma veidi valida juba ka vastaseid, kes ei tunne vajadust mind iga hinna eest massiga lapikuks suruda või iga nelja sekundi tagant alistada, vaid kellega saab mõistliku raskusega rullida ja mõlemal on väljakutsuv. Ühes trennis ca pool aastat tagasi oli küll üks noormees, kes on minust päris palju raskem ning ta lihtsalt vajus mulle peale ja naeris ja ma sain semi-paanikahoo, sest ma tundsin end täiesti jõuetuna ja kõik kuhjus korraga peale. Ta ise on väga tore ja pigem langes see kokku minu kehvema vaimse tervise perioodiga, aga see oli tunne, mida ma rohkem kogeda ei soovi. 

Ratsionaalselt ma saan aru, et jits on selline sport, kus ma ei ole absoluutselt mingi andekas inimene, vaid lihtsalt pursin edasi puhtalt selle tõttu, et see on 90% ajast täiega fun ja inimesed on täitsa minu moodi vahvalt totakad. Võrreldes teistega motiveerib mind järgmine vöötase vist pigem veidi rohkem, aga arvestades seda olematut pühendumuse taset, mis mul on, läheb sellega vast veel kolm aastat aega :) mul muidugi aega on, kuhu mul ikka kiiret :)

esmaspäev, 11. detsember 2017

Blogijõul 11/24 - jõulunostalgia

Mõtlesin täna jõululaulude peale ja mulle meenus seoses lauluga "Last Christmas" üks päris piinlik lugu, millest on nii kaua aega möödas, et ma saan selle üle naerda. 
Nimelt põhikoolis olin ma tagasihoidlik ja pontsakas raamatukoi, mida teistest eristas ainult see, et ma oskasin hästi inglise keelt. Muuhulgas osalesin ka inglise keele klubis, millega tähistasime nt Shrove Tuesday´d, mille raames jooksime pannkoogipanniga ümber staadioni ja tegime pancake flipi. Ühe aasta jõulupeo raames pidime klubisse ette valmistama ingliskeelse luuletuse või ettekande. Mina ja üks teine tüdruk otsustasime räppida sellesama loo ning meie õpetaja oli sellest nii vaimustuses, et ta veenis meid sedasama esitust ka terve kooli ees jõulupeol. Millegipärast olin ma juba noorena yolotar ja nii see läks, et väike räpiesitlus läks meie tantsukava ette. Ma mäletan siiani väga edukalt enda erksiniseid liibukaid, mis olid kindlasti VÄGA ümber ning maikat, mille all tõenäoliselt rinnahoidjat ei olnud ja nokamütsi, millega ma ette kujutasin, et olen täielik räppar. OHLORD, kuidas inimesed itsitasid ja mina sain teada, et ära kunagi milleski liiga osav pole, sest muidu saad ülesandeid juurde ja kõik naeravad su üle ning samuti, et stupid things tend to make funny stories. 


pühapäev, 10. detsember 2017

Blogijõul 10/24

Täna on olnud ... madalseis, ütleme nii. Veetsin nüüd suure osa õhtust Harry Potteri meeme vaadates ja plaanin seda ka edasi teha. Ma värskete meemidega ei pruugi jõuda sammu pidada, aga HP jääb mulle igaveseks. 

See on tegelikult täitsa okei, kui vahepeal ei jõua midagi muud teha, kui vaikselt kerra tõmmata. 

laupäev, 9. detsember 2017

Blogijõul 9/12 - pildistamine

Mul on põhjus, miks ma ei kasuta sõna "fotograafia" - nimelt on see põhjus see, et mina ei ole kindlasti fotograaf ja selle tõttu mina pildistan, mitte ei tegele fotograafiaga. Minu jaoks see on oluline vahe just selles, et üks on minu meelest professionaalne ja teine on see, mida ma oma lõbuks teen. Mulle meeldib pilte teha, eriti teistest inimestest. Mu pildid pole kuigi head ja kindlasti ei plaani ma sellega iialgi raha teenida, aga kaamera taga meeldib mulle olla. 

See kõik oli preface sellele, et ma käisin täna Võimla noakaitseseminaril pildistamas. Mul oli täna kindlasti plaanis üks veidi pikem ring joosta (minu jaoks pikk nagu 10km) ning ma tundsin, et pärast seda ma sellist intensiivset asja ma peale ei tahtnud teha. Seminar ise toimus aga mu maja kõrval ja pakkusin välja, et tulen ja teen vähemalt mõne pildi. Ja APPI, kui raske see oli! Kõik rabelevad ja keegi ei püsi isegi murdosa sekundist paigal - suur osa minu piltidest on lihtsalt tagumikud või mingi udu, kus inimesed on pildistamise ajal liikunud ühest kaadri otsast teise. Kui inimesed juba maadlevad või maas võitlevad, siis suur osa piltidest on lihtsalt tagumikud. Päriselt ka :D 

Mul on niii hea meel, et see oli lihtsalt selline low pressure asi, sest ma tunneks ennast väga halvasti, kui keegi mulle selle pildistamise eest midagi tasuda tahaks. Ma olen küll sügav uskuja, et milleski sakkimine on ainult algus, et selles asjas veidi paremaks saada, aga teisest küljest ma olen ka perfektsionist. Nüüd sain aru, et uue töö saades läheb üks korralik objektiiv minu soovinimekirja. Kui oskusi saaks ka osta, siis need läheksid ka minu nimekirja :) 

Seminar ise oli äge ja kuna teistel piltidel olid ka võõrad näod, siis lisan vaid selle ühe pildi, mis mulle endale meeldib :D keegi püsis päriselt rohkem kui kaks sekundit paigal ja juhuslikult oli neil päris vägev nuga kaasas. Disclaimer: kedagi päriselt ei pussitatud. 


reede, 8. detsember 2017

Blogijõul 8/24 - taimetoit + jõulud

Disclaimer - taas pole mu plaan kedagi kuidagi ärritada või jätta muljet, et ma olen enda meelest kellestki parem või tean teistest rohkem või olen mingi uusjeesus. Absoluutselt mitte, tahaksin lihtsalt teistsugust vaatenurka pakkuda. 

Need on mul nüüd teised jõulud, kus ma jätan puutumata laua peal olevad kotletid, verivorsti ja ahjuprae ning minu jaoks veel paar aastat tagasi mõeldamatult ka marineeritud liha, mis oli päris ausalt veel mõned aastat tagasi üks suurimaid põhjuseid, miks ma jõululauda ootasin. Eelmised jõulud läksid päris valutult, sest kodus teen süüa nagunii suuremas osas mina, mis tähendab, et kartulisalatisse läheb sojaviiner, hapukapsas tuleb ploomidega ja purgist ning mandariinid on nagunii muretult püramiidikõrguses kuhjas ootamas. 

Üldse on mu taimetoiduteekond läinud üsna lihtsalt - muidugi olen saanud küsimusi ja pärimisi ja siiani küsivad mõned sugulased, et kas ma olen lõpuks normaalseks hakanud, kuigi minu meelest on pigem kummaline, et pühad, mis peaksid tähistama armastust ja hoolivust (ma ei tea tegelt jõuludest midagi) ja/või pööripäeva, on muutunud selleks, et tapame koormate viisi loomi ja linde, kes tunnevad samamoodi valu ja stressi, keda on just selleks ajaks nuumatud, kuni nad ei suuda kõndida, nad pole ehk iialgi rõõmu tundnud ... et meie saaksime kõhu täis süüa ja siis hunniku toitu veel ära visata, sest nii palju ei jaksa lihtsalt süüa? Kui see on normaalsus, siis ma pigem olengi enda moodi. 

See pole muidugi miski, mida ma jõululauas kellelegi ütleksin, ausalt ma pole IIALGI ise algatanud ühtegi vestlust, et "nohh, see laip maitseb hästi või?" - sest ma ju tean, et maitseb küll, ma ise sõin paar aastat tagasi samamoodi kahe suupoolega liha ja ei mõelnud üldse, et see kuidagi vale või kummaline oleks. Kognitiivne dissonants ftw. Pigem arvan ma, et minu elumuutus on võetud nii rahulikult vastu just selle tõttu, et ma ei käi kellelegi sõnu peale lugemas ega kellegagi mölisemas. Kui keegi küsib, siis muidugi vastan ma hea meelega asjassepuutuvatesse küsimustesse, aga ma ei tõstata ise seda teemat, eriti suures pereringis, keda ma vb ainult paar korda aastas näen ja kellega ma üldse tülitseda ei tahaks. 

Okei, see jutt läks juba veidi lappesse - ma tegelikult tahtsin öelda, et jõulud taimetoidul on PALJU lihtsam ülesanne kui jaanipäev. Veganina on tõenäoliselt raskem, aga mulle jäävad siiani veel alati magustoidud, marineeritud seened-kurgid-kõrvitsad, ahjukartulid (#potatolove), hapukapsas (ma pole üldse aru saanud, miks peaks hapukapsa juurde liha lisama) ja igasugu head kraami veel. Tihtipeale küpsetan ka ise midagi kaasa ja kui ka on KÕIGE hullem variant, siis kohvi saab ikka ja enne saab alati ka kodus kõhu täis süüa ja pärast friikartuleid osta. Puuvilju ja pähkleid on enamasti ka ning kui sul on vähegi mõistlik pere/sõpruskond, siis kindlasti saad sa asjad läbi rääkida, et kõik rahule jääksid. Ma loodan. 

Miks üldse peaks keegi sellele mõtlema, kes pole lihast keeldunud? Paljudele tähendavad jõulud mitme pere juures söömist ja käimist ja päris ausalt, nii suure hunniku liha (või üldse toidu) söömine pole meile mitte kuidagi kasulik. Sa ei peagi lihale nulltolerantsi tegema, ka vähendamisel ja teadlikul tarbimisel on tegelikult suur mõju nii meie enda tervisele kui keskkonnale. 

Palju jõulu- ja muidu häid retsepte on saadaval nt Sandra Vungi kodulehel. Eesti keeles ja puha. Lisaks on suur ja lai internet retsepte täis - this really ain't that hard. 

Ja kui su jõululauas on keegi, kes liha ei söö - ära lase tal end kehvasti tunda tema üle nalja heites või talle halvasti öeldes. Tegelikult on see täitsa okei, et inimesed on erinevad, neid ei pea kõige eest risti lööma :) 

neljapäev, 7. detsember 2017

Blogijõul 7/24 - minu 5 laulu aastast 2017

Esiteks - tšau, Andra! Ma ei tea, mida sa mõtlesid täpselt, et ma võiks muusikast kirjutada, sest ma olen vist üks kõige muusikakaugemaid inimesi, keda ma tean, aga here it goes. 
Ma ei tegele tegelikut aktiivselt uue muusika kuulamise ega otsimisega, vaid kuulan järjekindlalt muusikat aastast 2012. Küll aga mõni laul ikka on, mille ma sel aastal avastasin (need kõik ei pruugi olla selle aasta laulud muidugi ja midagi eriti põrutavat siit ei tule), mis on mind läbi aasta saatnud. 

1) Hakkame kohe piinlikust otsast pihta - mulle meeldivad täitsa siiralt pea kõik hispaaniakeelsed bailando-laulud, mida raadiost kuuleb (ja vb ka ei kuule, vaid otsin ise üles). Kui ma ye olde time Hispaanias elasin, siis oli vähemalt selles mõttes väga mõnus, et ei pidanud häbi tundma, sest kõigile teistele meeldisid ka needsamad laulud! Selle aasta lemmiklaul hispaaniakeelsete lugude seast EI OLE "Despacito", vaid hoopiski Shakira laul "Me enamoré". Ma kuulasin seda laulu siis, kui aasta alguses projekti tarbeks seebikat tõlkisin ja see toob mulle siiani naeratuse suule. Jooksmise playlistis on see ka ning võtab alati sammu veidi kergemaks. #sorrynotsorry



2) Juba aastaid on mulle meeldinud selline bänd nagu Glass Animals. Sel aastal tuli neil välja ka uus album, mille pealt kõik singlid järjest mulle meeldisid, kuid siiani kõige lemmikum on laul nimega "Pork Soda", sest see on täpselt sellise mõnusa vaibiga lugu, mida nt kõndides laulda. Olen seda aeg-ajalt ka Tasku keskuses kuulnud ja iga kord mõelnud, et jess, kellelgi on veel sama hea maitse. Let's climb the cliff edge and jump again. 


3) Rääkides lemmikbändidest, kellel sel aastal uus album tuli - QOTSA! Läbi aja on nende looming mulle päris südamelähedaseks kasvanud (alguse sai see sellest, et ma üritasin meeldida ühele kutile, kelle lemmikbänd nad olid .. tal on nüüd laps ja mitte minuga :D ) ja kui ma Raadio2-st seda singlit kuulsin, olin ma esimesest taktist alates täiesti armunud. Seda ei juhtu minuga eriti tihti, et ma autosõidu ajal haaran peika käest ja hüüan, et "aga KUULA SEDA instrumentaali" Kui järele mõtlen, siis pole seda ei enne ega pärast selle laulu kuulmist juhtunud. Samuti osa minu jooksuplaylistist, kui kiirendada on vaja. 

4) Paramore- Hard Times. Üldiselt Paramore on siiani pigem "meh" olnud minu jaoks, et võin neid kuulata küll, aga hiiglaslik fänn pole olnud. Kuid see laul võtab pmtst terve mu aasta kokku. Rõõmsa ja tempoka muusika all on peidus hunnik valu ja depressiooni. All that I want is to wake up fine. Jepjepjep. Muidu ka päris mõnus lugu mu meelest. 

5) Paar aastat tagasi ei oleks ma uskunud, et ma jõuan viienda looni ja pole veel räppi lisanud. Noorem mina raputaks praegu pead ja mõtleks, et minust on ikka täielik reetur saanud. Tegelikult võib asi olla lihtsalt selles, et mu lemmikud pole sel aastal väga palju uut kraami teinud. Küll aga on mind aasta jooksul saatnud püsivalt Astronautalise viimane album "Cut the Body Loose", kuigi see on juba omajagu vana. Ma ei oska isegi sealt parimat lugu valida, aga miks mitte näiteks see. Ma kohe tunnen vajadust ka mainida, et minu meelest see laulja on üks seksikamaid mehi üldse. Nende selle aasta Euroopa tuuri ma magasin maha, aga tahaksin neid küll laivis näha kunagi. Instant panty dropper, ausalt. 

Ma nüüd ei tea, kas see kellelegi midagi juurde andis, aga äkki keegi sai midagi uut kuulamiseks kõrva taha :) 

kolmapäev, 6. detsember 2017

Blogijõul 6/24 - Eesti lukumaadluse Meistrivõistlused 2017

Pildid jõudsid, nii et aeg on kokkuvõtteks! Jei! (vannun vaikselt omaette, et ma polnud piisavalt tubli, et kokkuvõtet kohe pärast võistlust)

See oli esimene võistlus, mille tarbeks ma kaalu ei võtnud ja täitsa mõnus oli, selles mõttes oli enne võistlust vaid üks stress - et ma saan piinlikult pähe, mitte et saan enne seda disklahvi, sest ma pole kaalus. See tähendas muuhulgas ka seda, et sel korral sain hommikuse autosõidu ajal ka kohvi juua - väga vajalik ost, sest Tallinnas võistlemine tähendab alati nii vara ärkamist, et võtab ropendama. 

Kohale jõudsime me moodsa hilinemisega - mind ennast paneb hilinemine alati närveerima, aga noh, meie autos oli võistluse peakohtunik, nii et nad poleks ilma meieta nagunii alustada saanud. Minu esimene matš oli kohe õetapp, kus mu vastaseks oli Anne-Mai, kellega ma pea iganädalaselt Tartus rullin. Tema on täpselt selline vastane, et ma olen tavaliselt temast üle, aga ta on kiire ja asjalik vastane ning kui mul on kehvem päev või närvid veavad alt, on võit kindlalt tema oma. Maadelda ma jätkuvalt ei oska ja seetõttu istusin kohe potsti pepuli, pühkisin ja sattusin triangli set-upi. Sellega mul õnneks muret pole, Hulk-smash peale ja pärast veitsat rabelemist sain Anne-Mai kaitsest mööda. Küll aga lasin ühel hetkel liiga lõdvaks ja pidin uuesti püsti tõusma - unustasin ära, et matši teises pooles saab istumise eest miinuspunkti, kuid õnneks selle tühistas kohe fakt, et ma suutsin alt kohe peale maadelda... mille pealt ma kohe giljotiini kukkusin. Seal oli patsutamine juba väga lähedal, aga ma olin väga kangekaelne (pun intended) ja Anne-Mai sattus segadusse ja kohendas end sentimeetrikese valele poole, mis tähendas, et ma lendasin kohe peale kontrollima. Seal hoidsin end matši lõpuni ja võitsin punktidega 7-0. Minu esimene võit - millest pole ilusat käetõstmispilti, goddammit. 

Tiim Võimla :)  Pilt: Mardo Männimägi
Teine matš oli pärast pisikest puhkust Jane Soodlaga,  kes on väga tugev sinivöö. Temaga olen ma juba oma esimesel võistlusel kokku sattunud ja sain insta pähe. Sel korral pidasin isegi veidi kauem vastu, kuid kurat, ta on väga tugev ja päris osav maadleja ... ma usun, ma ei ole tõesti õige inimene seda otsustama. Jäin alla ja Jane pani kohe väga hea surve peale, ma küll püüdsin väheke asjalik olla, kuid kaotasin lõpuks õlalukuga. Sellest hetkest on pärit ka minu meelest võistluse parim jäädvustus, mis pani mind kohe üle toa naerma ja taas mõtisklema, et "mis kuradi spordiga ma tegelen?"
Kehv oli see, et pärast treenerite tagasiside oli, et mul oli alguses maadluses refleksid õiged ja sain isegi giljotiini peale, aga siis lihtsalt jooksin kokku ja lasin kõik kaitse käest. Jäi kripeldama, aga õnneks eelmise matši võit veel kandis ning üldiselt ma ei uskunudki, et selle matši tulemus saaks midagi muud olla. 
Klassikaline "tagumik näos" laupäev. Pilt: Mardo Männimägi
Hõbemedal oli kindlustatud ning otsustasin vaatamata oma valusale seljalihasele ka absoluudis õnne proovida. Mu lootus täitus ning sain oma vastaseks Ksenija Grabova, Tallinnas treeniva sinivöö. Temaga polnud ma varem kokku sattunud, aga ma olin teda varem võistlemas näinud ja teadsin, et kerge see töö olema ei saa. Ei saanudki. Vähemalt ma sel korral proovisin natukenegi maadelda ... ja feilisin kohe imeliselt ja jäin all küljeltkägistusse kinni. Kägistus oli väga tihedalt peal ning taaskord oli patsutus lähedal, kuid mu kangekaelsus (pun still intended) jätkus ning ajasin vist ka Ksenija segadusse, sest ta lasi kägistuse lahti (jeee, väiksed võidud). Sealt edasi kaotasin ilma tseremooniata käelukuga. Millegipärast see kaotus jäi mul tugevamalt kummitama ning tol hetkel valasin mati ääres paar pisarat ka ja tahtsin lihtsalt koju ära minna. Õnneks soe dušš ja Uulitsa vegeburger parandasid meeleolu. Nom. 

Ühesõnaga võttis ainult kolm võistlust, et saada kätte oma esimene võit ja nüüd ma võin täitsa rahuliku südamega võistlemise terveks eluks kõrvale jätta. Tõenäoliselt küll ei jäta, tavaliselt tuleb ikka ootamatult mingi idee, et "aga võiks ju vaadata, kuidas läheb". 

teisipäev, 5. detsember 2017

Blogijõul 5/24 - kassipostitus

Käes on see päev, kus ma ei saa eriti trükkida, sest gi-trenn on mu sõrmed väga kangeks ja valulikuks teinud, nii et siin on pilt minu tavalisest elust kassiga. 

Kui me varjupaigast kiisu võtsime, oli ta alguses väga häbelik ja armas nurrupall, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ta näitama, et ta on armas nunnupall, kellel on kinnisidee minu padja peal magada. Algul ta lihtsalt ootas, kuni ma sealt ära läksin, kuid vahepeal ta lihtsalt hakkas mind sealt padjalt öösiti minema ajama sellega, et toppis mulle oma tagumiku näkku ja vingerdas sellega seni, kuni ma talle kas äsasin läbi une või padja talle loovutasin :D 


Ning jah, mu peika magabki nii ning jah, meil on mõlemal Öölooma unemaskid. Hipster värk. 

esmaspäev, 4. detsember 2017

Blogijõul 4/24 - minimalismist jõuluajal

Ma ei ole tõenäoliselt oma blogis sellest rääkinud, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem tõstab minus pead minimalist. Eriti hästi seostub see praeguse jõuluajaga, kus teemad "mida kellele kinkida" sajavad sisse uksest ja aknast ning inimesi rusub mingi sundus kõikidele kingitusi teha, ükskõik mida, peaasi, et oleks kingitud - kuidas teised muidu teavad, et sa neist hoolid, eks? 

Ma mäletan juba kooliajast, kuidas need loosipakid mulle iialgi rõõmu ei valmistanud, enamasti olid seal ikka minu jaoks täiesti ebavajalikud asajd - küünlad (kuigi nüüd on mul mõnusate lõhnaküünalde üle muidugi palju parem meel), tassid, mingi jõuluteemaline kola. Ma päris ausalt jälestan kola - mingeid nipsasjakesi, mis lihtsalt seisavad ja tolmu koguvad, sest keegi on need kinkinud või et neil peaks olema "sentimentaalne väärtus". Ma pole muidugi ka mingi sisekujundaja ning olen näinud, et teatud elemendid teatud kodudesse sobivad väga hästi, aga mina ei oska sellist kodu kujundada ning see ei huvita mind samuti. Mu riiulid on üle kuhjatud raamatutest ning lauamängudest, kuid mul on väga vähe niisama seisvaid asju, sest ma viskan need lihtsalt ära või viin uuskasutuskeskusesse. 

Jõulude ajal on meil tavaks teha üks kokkusaamine ka suurema suguvõsaga - kõik kärgperelised saavad kokku ning aja möödudes on seal ka väga palju lapsi, sest minu pereliikmed panustavad Eesti rahvastiku kasvu vähemalt kolme lapsega (käes on mh ka aeg, kus ma saan aina rohkem küsimusi, et noooooh, aga millal sina siis ... hehehe). Igatahes, kuna igal aastal kaasnes sellega hiiglaslik segadus, kus kõik ütlesid, et nad ei tee kellelegi kingitusi ja lõpuks ikkagi oli jõuluvanal umbes neli prügikotitäit kingitusi, siis leppisime kokku samuti loosipakisüsteemis. Esimestel aastatel ma mõtlesin, et oo, äge, vaatan siis, mis ma üllatusena saan. Teate, mis ma sain? KOLA. Nüüd kaks-kolm aastat olen ma alati hinnapiiri arvestades ühe-kaks valikut välja vaadanud ja öelnud, et soovin seda. Kola pole rohkem saanud, küll aga teatripileteid, AHHAA keskuse kinkekaarte, looduskosmeetikat - elu on läinud märgatavalt mõnusamaks, kui oma soovidest valjuhäälselt teada anda. Sel aastal on minu sooviks Varjupaikade MTÜ-lt T-särk, mille pealt osa tulust läheb ka heategevuseks - kujunduse lasen salapäkapikul valida, sest nad on minu meelest kõik päris nunnud. 

Sel aastal ongi mul plaanis teha kolm jõulukinki - isale (loosipakk), emale ning elukaaslasele. Kõik. Sõpradega tahaksin ma pigem, et me kingiksime üksteisele aega ja võimalust koos olla ning seda mitte ainult jõulude ajal. Kas olete täheldanud, kui kiire kõigil kogu aeg on? Täiesti ausalt on aeg ja tähelepanu tihti parim kingitus, vähemalt minu meelest. Muidugi on mul väga hea rääkida, sest mul pole ühtegi last, neile vist peaks ikka kuuse püsti panema ja kingitusi tegema, aga mulle meeldiks mõelda, et ma ei läheks ka siis hulluks - me ei saa õnneks ka kunagi seda teada :) 

Küll aga tegin ma endale juba sel aastal väikse jõulukingituse ära, sest kui sa kedagi juba kingitustega armastama pead, siis ei tasu ka ennast unustada - Tartu Jõululaadal müüs Sandrelle enda tooteid ning kuigi ma pole ilu- ja elustiiliblogidega väga kursis, siis ta on mulle alati väga nunnu tundunud, samuti meeldib mulle panustada Eesti toodetesse, mis on looduslikud ja lõhnavad hästi. Valituks osutus mango ja magusa apelsini kehasuflee, mis mässib niiiiii mõnusasse lõhnapilve (mõnele võib liiga tugev olla, mulle täpselt paras) ning teeb isegi minu kiskuva ja kuiva naha vähemalt ajutiselt siidpehmeks. Küll aga minupoolne murekoht on see, et soovituslik on see avatuna kuu ajaga ära kasutada ning seda e ijuhtu lihtsalt mitte mingil juhul. Võin soovijatega jagada, tulge aga oma purgikesega ukse taha :P 

Igatahes, lühikokkuvõte - kui võimalik, ei tasu enda elu keeruliseks elada ja lihtsalt .. kui see jõulutrall tekitab rohkem trotsi ja stressi kui siirast rõõmu ja elevust, tasuks võib-olla välja mõelda, mis seda olukorda parandaks. Ma ise pakun, et vastus pole "rohkem kingitusi". Tarbime mõistlikult :)

pühapäev, 3. detsember 2017

Blogijõul 3/24: millal oli viimane kord, kui ...

... sa oma tööd väärtustasid? 
Kuna ma olen hetkel töötu, siis ma saan öelda, et ma väärtustan hetkel väga seda olukorda, mille ma eelmise töökohaga saavutasin - ma saan võtta rahumeeli aja maha ja ei pea muretsema, et pean järgmisest nädalast juba ainult kartulit ja kiirnuudleid sööma (kuigi tegelikult pole mul üldiselt nuudlite vastu midagi ja üldiselt on juurikad olulised odavamad kui nuudlid). Küll aga tahaksin ma järgmiseks töökohaks midagi, mis mind veidi rohkem kõnetab, kuid mis ei lööks mul vastutuse ja pingega laineid pea kohal kokku. Vaatame :) 

... sa läksid näljasena magama? 
Tõenäoliselt siis, kui ma Soome no-gi võistlusteks kaalu võtsin, aga minu jaoks sellega kaasnev närvipinge oli hullem kui tühi kõht. Või õigem oleks öelda, et tühja kõhtu on oluliselt lihtsam taluda, kui sa tead, et see on ajutine ja juba päeva-paari pärast saad nö tavaeluga jätkata. Olen õnnega koos, et ma pole iialgi pidanud püsivat nälga kannatama, kuigi lapsena oli süüa alati pigem vähe kui palju (kuigi arvestades seda, et ma olin juba lapsest peale suhteliselt pontsakas, siis võib siin ka vaielda :) )

... sa ütlesid kellelegi, et oled nende üle uhke? 
Ma ausalt öeldes ei teagi, kui palju ma neid sõnu kasutan. Pigem väljendan ma ennast nt lausetega, et "sa oled nii tubli" või midagi sinnakanti, see on vist enamvähem sama asi? 

... ütlesid kellelegi, et armastad teda? 
Peikale. Täna. Kunagi ma mõtlesin, et see pidev korrutamine tüütab ära, aga ma olen väga kõrvadega armastaja ja siis tundub aus tundeid ka sama tihti väljendada, kui ise neid kuulda tahaks. 

... sa nutsid? 
Hea küsimus taaskord. Tõenäoliselt paar nädalat tagasi, kui ma psühholoogi juures käisin. Enda vaimse tervise kordasaamine on (vähemalt minu jaoks) väga keeruline ja valus protsess. Muidu ma pole eriti palju nutnud, mingid filmid või muu fiktiivne tegevus mind eriti nutma ei aja.
Ah, mulle nüüd meenus, et tegelikult ka viimastel meistrikatel valasin paar kibedat kaotuspisarat, kui absoluudis oma matši kaotasin. 


... sa olid maailma tuleviku pärast positiivselt meelestatud? 
Ma üldiselt olen selles osas pigem realist pessimist, eriti lugedes uudiseid, kuidas on valitsusi, kes arvavad, et loomad ei tunne ei valu ega muid emotsioone (link), mingist lokkavast rumalusest rääkimata. Küll aga oli väheke positiivsem hetk, kui ma lugesin Sapiensist (raamatukokkuvõte tulemas), et tuleviku energiakriis ei ole ehk vältimatu, sest inimkond on muutunud järjest efektiivsemaks energiaallikate leidmisel. 

... keegi tegi midagi, mis sind rõõmustas? 
Mu sõbranna Eva oli lahkelt valmis minuga terve päeva veetma ning ka vabatahtlik autojuht olema, mistõttu ma ei pidanud läbi lörtsi ühest linna otsast teise kõndima. 
Tegelikult olen ma terve selle nädala suhteliselt üksinda veetnud ja mulle tundub, et see isevalitud eraklus ei ole väga kasulik, sest see küsimus pani mind ikka pikalt mõtlema. 

... proovisid midagi esmakordselt?
Ma proovin käppa videotöötluses, see on esmakordne ja üsna frustreeriv, sest mu arvuti on vana ja katkine :D 

laupäev, 2. detsember 2017

Blogijõul 2/24 - C nagu Cline

Raamatutest pole ma juba tükimat aega vestelnud - C täht on kohe eriti piinlik, sest tegelikult alustasin ma juba kevadel Sean Carrolli raamatuga The Big Picture, kuid pean tunnistama, et ma pole seda siiani lõpetanud. Ma hindan küll seda raamatut ning mõistan, miks see nii kiidetud on, kuid mulle tundub, et ma vist olen lihtsalt liiga rumal, et seda sellisel tasemel mõista, nagu autor ootaks. Sellest pole aga midagi, sest ma loen seda siiski vaikselt edasi (tehes lihtsalt peatükkide vahel nädalasi pause), kuid poolkogemata leidsin vahepeal uue autori ning raamatu - Ernest Cline ning tema (taas ulmekirjanduse valdkonda kuuluv) teos Ready Player One, millel põhinev film juba paari kuu pärast ka meie kinoekraanidele peaks jõudma. 

See raamat jäi mulle kätte, kui avastasin, et õhtul ootab mind ees kaks tundi juuksuritoolis ning hommikul unustasin raamatu käekotti pista. Lisada sellele mu tuttava eelnev soovitus seda raamatut lugeda ning probleem lahendatud - juuksuritoolis lugesin kolmandiku raamatust läbi. Tegu on taas ühe sissekandega minu "Kristel loeb ulmet, fantaasiat ja düstoopiat" nimekirjas, ma ei hakka enam isegi teesklema, et siit midagi muud tuleb. Küll aga tunnistan, et ma ei olnud sellest raamatust (ega filmist) enne midagi kuulnud, sest päris kultuskaanonisse ta just ei kuulu. Küll aga on raamatul väga sirgjooneline ja minu jaoks haarav süžeeliin, kuigi need ohtralt sissepistetud viited kaheksakümnendate filmidele, muusikale ja mängudele jäid mulle suures osas võõraks. See on nagu see tunne, kui ei saa aru ei noorema ega vanema põlvkonna slängist.



Arvestades, et selle raamatu põhiline teema ongi arvutimängud ja virtuaalreaalsus, olen ma üsna üllatunud, et ma raamatusse nii edukalt sisse sain elada, kuna mind ei huvita ei üks ega teine. Arvutimängudest olen ma pärast väikest Plants vs Zombies'e ja Need for Speedi hullust täitsa mööda käinud ning virtuaalreaalsusega pole ma samuti eriti tuttav, mingitest suuremahulistest online rollimängudest rääkimata. Samas aga tulevik, kus keskkond on hävinud, inimkond vireleb mustuses ja näljas ning suurkorporatsioonid võtavad kõike üle - see on täpselt minu ampluaa, kütke aga peale. Lugu ise on suhteliselt YA minu meelest, aga pigem siiski mõnus lugemine, mis pealegi ei võta eriti suurt tükki su elust ära - even if it's dreadful it's quite short. Võin laenata, kes huvi tunneb :)  

reede, 1. detsember 2017

Blogijõul 1/24 - novembri kokkuvõte

Mul ei ole jõulutunnet juba aastaid olnud. See aasta pole mingisugune erand peamiselt selle tõttu, et mul pole hetkel eriti ühtegi tunnet millegi suhtes, aga jõulud ... need on minust mööda läinud ja pigem olen eelistanud need näiteks töötades veeta. Sel aastal aga üritan näha positiivsemat külge - veeta rohkem aega langevat lund vaadates, teed juues ja sõpradega olles. Kui sõbrad ainult kogu aeg tööl poleks, pagan küll :P 

Üks osa sellest hõlmab ka blogiga rohkem tegelemist - detsembris teen ma kuni jõululaupäevani ühe postituse päevas. Olenevalt sellest, kas mul ka midagi rääkida on, võib see olla lühike lugu või näiteks pilt mu kassist radiaatori peal tukkumas. Tõenäoliselt laiendan ampluaad ka spordist veidi kaugemale, ma lihtsalt ei tee nii palju sporti, et sellest iga päev midagi rääkida oleks.
Meenutus ajast, kui Kadil oli veel valge vöö ja ma suvel kimono selga panin :) 

Küll aga novembris olin päris asjalik - taaskord ei märkinud ma trenne üles, oih, kuid jooksin kokku 30 kilomeetrit. Täitsa okei novembrikuu kohta. Veidi rohkem keskendusin maasvõitlusele ning tõin Eesti meistrikatelt koju hõbemedali. Sellest räägin pikemalt, kui mõne ilusama pildi saan. Novembri lõpus alustasin taas üle tüki aja ka püstivõitluse treeningutega, mis on väga lõbusad, aga seda peamiselt seetõttu, et ma seal nii koba olen ja pidevalt ka kõige uuematelt neidudelt rusikaga näkku saan. Vähemalt tundub, et ma pole maadluses nii koba, kui ma terve elu arvanud olen (küll aga tuleb valida õiged vastased, sest kui sinust 20 kg raskem noormees ikkagi sulle end peale viskab, võid katki ikka minna ... või näoli maha lennata), nii et praegu on isegi motivatsiooni rohkem kui sel aastal varem on olnud. Päris äge. Trennikoormuse osas tegin ka siiani kõige pikema järjestikuse perioodi, kus treenisin järjepidevalt pühapäevast neljapäevani MMA erinevaid distantse - laupäeval oli võistlus, kuid see oli nii lühikeste matšidega, et võisin vabalt edasi tavatrennides käia ja mitte katki minna, pole paha, kas pole? 

Siin aga taas üleskutse (mille vaikust ainult veerevad heinapallid segavad tõenäoliselt): kui on miski, millest ma võiks rohkem või vähem kirjutada, siis andke teada :)