kolmapäev, 22. november 2017

Käisin reisul.

Mul oli sellel reisil päris mitu avastust ja lõpus räägin veidi spordist ka. 
Käisin umbes kolmandat korda Küprosel - mu õde on seal juba seitse aastat pesitsenud ja pesa ehitanud ning mina olen seal muuhulgas ka kolm kuud ettekandjatööd teinud. Selle praeguse reisi tegi eriliseks aga see, et kui ma juulis oma emale-vanaemale piletid ostsin (sest õpitud abitus on parim abitus), otsustasin ma eksprompt, et tahaks ka minna. Rääkisin oma õega enda plaani läbi ja ta oli nii õnnelik, et ma ostsin kaks päeva hiljem ka endale samale lennule piletid. Kellelegi teisele me ei rääkinud ja ma päriselt suutsin seda saladust kuni novembrini hoida! Jalutasin hommikul lennujaama täiesti casually, et "oi, te ka siin, mis toimub?" heheheheheee. 

Küprost novembris külastada on tegelikult täitsa mõnus - ilm on meeldivalt soe (kesksuvine 30+ on minu jaoks veidi liiga palav ja niiske), kõik joodikute massid on oma suvepeod ära pidanud ja saad inimtühjadel randadel jalutada ja elu üle järele mõelda, kui sulle soe tuuleke näkku puhub. Mõnus. Jalutsukäikude avastused on näiteks see, et ma olen oma praeguse elukorraldusega päris rahul (kuigi koju tagasi jõudes tuli muidugi hardcore ärevus peamiselt selle üle, et midakuradit inimesed töötuna peale hakkavad, omaigaad), kui kõrvale jätta see, et Eestis sajab lund. Mõne jaoks võib mu elu hiiglama igav ja rutiinne olla, aga ma ise olen õnnelik, et ma tean, mis mulle meeldib ja ma saan olla kodus peika ja kassi kaisus ja vahepeal teha veidikene sporti. 

Teine ja suurem avastus, mis mulle endale ka üllatusena tuli, oli see, et mulle vist ei meeldi enam reisida. Ma olen terve elu uskunud, et ma olen reisija ja avastaja, aga nüüd mulle pigem tundub, et Euroopas on kõik täpselt samasugune - kirikud siin ja seal, kultuur siin ja seal, suurlinnad on minu meelest üldse eristamatud. Lisada sinna kompotti veel tüütud lennuajad ja see, et minu soovitud kohtadesse ei lähe Eestist väga otselende ja ma vist olen veidikeseks ajaks over it (gif siin). Või peaks siis just kaugemale reisima ja vaatama Jaapanit ja vb USA-s mõnel kontserdil käima, kes iialgi siia lähemale ei satu ... võõõiii hakkama kõiki maailma jitsiklubisid külastama? 

Speaking of which - ma tegin oma puhkuse ajal ühe eraldiseisva päeva, kus ma külastasin Nikosia't, Küprose pealinna ja Euroopa viimast jagatud pealinna, millest poole on türklased anastanud ja kuulutanud poole saarest Põhja-Küprosena eraldiseisvaks riigiks, kuigi nemad on ainsad, kes seda riiki tunnistavad.  Ma ausalt öeldes polnud varem sellega üldse kursis (peamiselt seetõttu, et ma ei huvitu maailmast kuigivõrd ilmselt :D ) ning juba paar aastat tagasi külastasin ma Famagusta kummituslinna, mis murdis mu südame: okastraat, relvadega sõdurid, pildistamist keelavad sildid, imeilusad rannad, kus keegi aastakümneid pole päevitanud, lagunevad majad, kus sa saad ette kujutada, kuidas inimesed üleöö põgenesid. Sarnane tunne valdas mind ka Nikosias, mis on imeilus linn, kuid veidikenegi ekseldes kohtad taaskord relvi, okastraati ja eriti kummalisena mõjuvat pilti sellest, kuidas Türgi ja Küprose lipud lehvivad ainult paarimeetrise vahega, neid lahutamas vaid tühermaa. Iseenesest on võimalik ka piiri ületada, sest päris mitmed kaunid vaatamisväärsused on Türgi ala peal, aga päris ausalt, mina ei plaani neile anda ühtegi senti enda rahast (sama kehtib ka Türki reisimise osas, ma ei läheks sinna ka siis, kui keegi mulle peale maksaks), fuck those guys. 

Vähemalt linna Kreeka pool oli väga mõnusa vaibiga, sõin kõhu täis linna ainsas vegan-kohvikus (ja see oli i-me-li-ne) ning ekslesin hiiglama palju, kuid leidsin oma hosteli siiski üles ning sealolev pappou oli väga armas, kuid täiesti keeleoskamatu (mind ei aidanud kahjuks ei kreeka ega vene keel, mida see onuke rääkis). Mu õhtu peamine eesmärk oli külastada küll Nikosias asuvat jitsiklubi, aga enne trenni suutsin linnaga päris mõnusalt ka tutvust teha. Õhtuses trennis tervitas mind väga sõbralik treener ja nunnu tüdruk, kes ütles, et ta on neli aastat jitsi teinud - kuigi ma ei ole kindel, mida ta tegi, sest ta oli nii koba, nagu oleks Võimlas umbes baaskursuse poole peale jõudnud. Poole peal andis treener mulle vähe kogenenuma partneri, kellega de la rivat harjutada. Väga imelik oli mu jaoks see, et harjutasime seda üleminekut vaid ühe poole peal. Kui meie klubis peame harjutama mõlemal poolel, siis seal tundus loogika olevat, et "saad ühe poole selgeks ja siis võid harjutada teist poolt ka", mis mulle pole üldse loogiline, sest tunnis ei pruugi siis ju aega jääda, et kunagi teise pooleni jõuda. Vähemalt mul, kes pole kõige kiirem õppija :D

Rullid olid aga väga lõbusad ning ma sain vöö alla esimese rulli musta vööga! Juhhei! See oli väga tore ja ta ütles, et ma olen tore rullikaaslane. Enne trenni alustamist lugesin ma läbi ka klubireeglid, mis muuhulgas sisaldasid ka lauseid nagu "seo vöö alati enne matile astumist" ja "kui su vöö tuleb lahti, keera teistele selg, et see uuesti siduda" - mul hakkas kohe väga hea meel, et ma suutsin nende no-gi trenni valida. Püüdsin neid reegleid küll meeles pidada, kuid rulli ajal rikkusin seda punkti, mis vandumise keelas. Ma olen tõesti väga ropusuine inimene, peaksin sellega tegelema hakkama. 

Nüüd sel nädalal ootavad mind ees Eesti Meistrivõistlused No-Gi's ning ... ma ei teagi - puhkamine? #unemployedAF

2 kommentaari:

Kristel ütles ...

Mul pole aimugi, kes mõtles välja selle ütluse, et "uudishimu pole patt", sest natuke patune tunne on küll siin niimoodi urgitsema hakata, aga...uudishimu, noh. Kas tahad avaldada, miks töötuAF? :D


Ka Kristel ja ka töötu (vabatahtlikult).

Kristel ütles ...

:) ka mina olen vabatahtlikult töötu hetkel - tl;dr on see, et ma olen seoses oma depressiooniga täiesti läbi põlenud ning õnneks on mul võimalik praegu veidi aega hinge tõmmata ja varsti plaanin jälle maksumaksjaks hakata :)