esmaspäev, 9. oktoober 2017

Tartu Linnamaraton 21.1km

... ehk "kuidas mitte võistluseks valmistuda". (P.S. pildid on suvalised, sest ma ei maksa koledate spordipiltide eest kellelegi ühtegi raha).

Enda olematust ettevalmistusest selleks võistluseks olen ma juba kirjutanud (link) ning ega mul sinna suurt lisada polegi. Reede õhtul sõin veel kodus sefiiri ja jõin Värskat, et kehale vahelduseks kohvi asemel veidikenegi vett anda. 

Öösel magasin ma suhteliselt rahulikult ... kuni kella neljani hommikul, mis viimasel ajal ongi minu go-to ärkamisaeg nähtavasti. Üles ma muidugi ei tõusnud, sest ma pole mingi lollakas, vaid vedelesin ühes ja teises asendis kuni kella kaheksani. Statoilist kiire kohv ja saiake (tšempionite hommikusöök!) ning veetsin ülejäänud aja kassiga mängides ja mõeldes, mida selga panna. Olin juba otsustanud pikkade varrukate kasuks, kui Margit rääkis, et paneb lühkarid ja T-särgi selga. Sellega seoses meenus mulle kohe, et mul pole ju IIALGI jooksuvõistluse külm hakanud ja otsustasin ka T-särgi kasuks. Tänks, Margit, see oli 100% õige otsus. 
Kunagi oli Hispaanias soe

Jalutasin rahumeeli stardipaika, olin juba arvestanud, et sooja ei tee (hästi veidi ikka tegin), viskasin soojendusdressi ära ja vaatasin huvi pärast, et seistes oli pulss üle 120 :) Tavaliselt on see alla 80, tõotas head. Mul on viimasel ajal üldse hakanud selline lõbus ärevus tekkima (mitte ärevushäire) ehk siis ma muutun närviliseks mingite asjade pärast, mis veel paar kuud tagasi poleks pulssi absoluutselt tõstnud. Selle poolmaratoniga ma vist hädaldasin kõikidele sõpradele, et ma ei julge üldse minnagi ja mul oli tõesti seletamatu hirm sees. 

Õnneks hirmud on ikka ületamiseks ja sättisin end 2:00 tempogruppi. Ega meie taga väga kedagi polnudki (tegelt Mariliisi nägin ka, aga tal tundus sõbrannaga nii lõbus olevat, et ma ei tahtnud oma stalkerlusega läheneda, et "OMGMALOENSUBLOGI". Jooksu esimene kolmandik möödus mul vapralt tempogrupiga sammu pidades, kuigi see tempo oli suht üks-ühele mu 10k tempoga. Oli tunda, et ega ma igavesti ei kesta niimoodi. Absoluutselt ei kestnudki, ausalt öeldes olin ma Eedeni juurde jõudes (kus oli 10km teeninduspunkt) juba nii surnud, et ma täitsa tõsiselt kaalusin rajalt kõrvale astumist ja lihtsalt pärast autoga asjade äratoomist, kui ma kodus veits toibunud olen. Tempo tappis absoluutselt, aga vähemalt sain tunda tempogrupi võlu, kus pead lihtsalt sammu pidama ja mitte millelegi mõtlema. Kahju, et ise nii nõrk olen lihtsalt :) 

Üksi jäin ma ikka päris dramaatiliselt, vahepeal oli mu ümber nii suur vaikus, et ma tahtsin vabatahtlikelt küsida, et kas ma olen viimane, et kedagi minu taga kuulda pole :D Küll aga läks olukord rõõmsamaks, kui meie rada jälle maratoonaritega ühtis - mõtlesin pidevalt, et neil on kindlasti kaheksa korda raskem kui minul, et mis ma ikka vingun. Aga kergemaks küll ei läinud see jooks. Pidevalt vasardas peas, et ma olen mõttetu ja jään viimaseks ja miks ma sellise enesepiinamise eest üldse raha maksan. Kell näitas pidevalt, et lõpuaeg võib tulla parem kui siiani rekord, see motiveeris ikka ühte jalga teise ette tõstma. Ma ei ole kindel, miks ma sel korral nii negatiivselt meelestatud olin, sest tegelikult on jätkuvalt poolmaraton mu lemmik-distants, mida joosta. Sel korral oli aga selgelt tunda, et keha polnud selleks valmis. Palavus vaheldus külmavärinatega, pilt virvendas aeg-ajalt ja üldine jõuetus oli sees. 
Once there were also muffins

Ausalt öeldes ma täitsa ootasin, et see Lossimägi juba jõuaks, et saaks sellega ühele poole, kuigi päris ausalt tahaksin seda rajameistrit oma rusikaga tutvustada, see mägi oli ikka rets. Seal oli Siki ka kaasa elamas ning mäest läksin suuremas osas ikkagi sörgiga üles, vahepeale tegin mõned kõnnisammud ka. Ja minu rõõmuks terve viimane kilomeeter läks ALLAMÄGE. Viimasel kilomeetril tuli ära ka mu max pulss ja peaaegu kõige kiirem kilomeeter, sest nüüd polnud küll enam midagi tagasi hoida. Kõik venimine ja suremine oli unustatud, samm oli mul enda meelest nagu noorel kitsel ja jõudsin veel finišis rusika võidukalt taeva poole lüüa - rekord sai minutijagu parandust. 


Aeg: 02:06:01
Koht: 740/895      Naistest: 186 /284    Vanuseklassis: 92/140
Keskmine tempo: 6:01 min/km
Keskmine pulss: 183

Ühesõnaga võib arvestada tulevikus, et Tartus niisama pühapäevasportlased nii väga ei osale, sest ma olin ikka väga lõpus ja ma jooksin enda kohta väga hea aja. Rekordit oleks võimalik järgmisel aastal vabalt üle joosta, kui ma päriselt valmistuma ja hoolima hakkaksin. Taastumine läks aga ikka väga hästi, laupäeva õhtul valutasid veidi mõlemad põlved ning eile oli tunda luuümbriste valu, aga täna kepslen juba jälle ringi ja ei saaks nagu arugi, et mingit jooksu oleks tehtud. 

Ühel hetkel tahaksin kirja panna pikema postituse, et miks ma ei maga ja ei söö ja mis üldse toimub, aga ma kardan, et see pole üldse spordiblogiline lugu ja et vb pole mõistlik enda elu nii väga internetti laiali laotada. Eks ole näha :) 


3 kommentaari:

Margit Partei ütles ...

You’re welcome!
Sinu spordiblogi kuulub jätkuvalt lemmikute hulka. Ja elulist postitust tahaks ka lugeda. Ja TYSKi võiksid ka tagasi tulla. ;)

Miina ütles ...

Õnnitlused pooliku rekordi puhul :)

Kristel ütles ...

Aitäh, neiud! :)