esmaspäev, 30. oktoober 2017

Motivatsioon-šmotivatsioon.

Lugesin Laura postitust motivatsioonist kaalulangetamise võtmes ja see tekitas minus taaskord igasugu mõtteid. Ma eriti aktiivselt ise ei ürita kaalu langetada (need viis kilo on nagunii alati üle, vahet pole, mis numbrit kaal näitab), aga ma olen motivatsioonist omajagu mõtisklenud.

Tegelikult suures plaanis on Laural täitsa õigus - kui motivatsiooni ajend on väline tegur (auhind, väiksem kaalunumber, maratonimedal, järgmine vöötase vmt), ei ole motivatsioon nii püsiv kui siis, kui motivatsioon tuleb inimese enda seest - teda lükkab edasi sisemine huvi ja tahtmine sellega tegeleda, mis iganes kontekstis me motivatsioonist räägime. Inimesed, kes tegelevad väga südamelähedase projektiga, võivadki magamata ja söömata kaevuda materjalidesse, kirjutada erinevaid projektimustandeid, pidada lõputuid entusiastlikke läbirääkimisi - ma olen neid inimesi kohanud, aga ma pole kindlasti üks nendest. 

Väline motivatsioon võib olla algselt väga suureks abiks - kui saad näiteks uue aktiivsusmonitori, võib alguses väga põnev olla see, et saada iga päev 100% täis, kuid see ei kesta igavesti (ma muidugi tervitaks siinkohal Krisi, kelle streak kestab vist igavesti), pigem tekivad süümepiinad, et see mõnel päeval ei õnnestu ja päev-päevalt muutub see number aina vähemmotiveerivaks. Jitsi mõistes võib mind väga motiveerida mõte sinisest vööst, aga see motiveerib mind umbes ühe korra kuus, kui keegi teine saab vööle triipe või isegi uut värvi vöö. See next level ei kanna mind edasi, et igapäevaselt trenni teha, vabal ajal videosid vaadata või mõtiskleda mingeid jitsisaladusi lahti. Mu peamine jitsimotivatsioon on see, et mu meelest see on jube lõbus ja arendav nii mitmel eri moel, pealegi on seltskond alati vinge - kui keegi juba tuleb trenni, kus teise higi sulle silma tilgub ja tõenäoliselt saad sa kellegi kotid endale vähemalt korra näkku, siis ega ta päris normaalne inimene olla ei saa, olgem ausad. 
case in point Pilt: Mardo Männimägi 

Mu peas võtab vaikselt juuri mõte järgmisel aastal Tallinnas maraton joosta, Eesti100 tõotab väga äge üritus olla. Mõtte vastu räägib peamiselt see, et mina ei saa maratoni joosta tühja koha pealt. Väga vahva, et on inimesi, kes on nii heas vormis, kuid mina peaksin selle jaoks järjepidevalt treenima ja eriti hea, kui oleksin sellega juba üleeile alustanud. Ma ei ole veel aru saanud, mis minu jaoks selle maratoni olulisus on või kas see üldse on minu jaoks nii oluline, kuid see mõte on nüüd aastaid vaikselt kõrva sosistanud, et "äkki teeme ikka ära, mis arvad?". Aga ma veidi olen mures, et ma tapaksin selleks treenides ära a) kas iseenda või b) oma jooksuarmastuse. Mulle praegu meeldib väga tiksuda ja tsillida, aga maratoni jaoks sellest ei piisa, trenn peaks olema süstemaatiline ja päriselt arendav. Mind ausalt öeldes hirmutab mõte, et ma peaksin päriselt millestki hoolima hakkama, mitte ei saa seda kuidagi ülejala ära teha, nagu ma siiani kõik poolmaratonid, muud jooksud ja jitsivõistlused olen teinud. 

Võrdlemisi laialivalguv jutt muidugi - ma ei tea, kas mul on motivatsiooni maratoni jaoks ega piisavalt motti jitsiga tegeleda, et kunagi isegi sinivöö tasemeni jõuda. Ja need on kaks ala, mis mulle kõige rohkem meeldivad. Mis lootust mul üldse millegagi siis on? 

1 kommentaar:

Kris ütles ...

Peaaegu kuus kuud streak juba! Endiselt motiveerib. Aga noh, see kind of motiveerib mind ainult seda 100% seal ekraani peal nägema, mingeid kaugele ulatuvamaid ambitsioone mul pole (nagu saada tugevamaks või osavamaks või lihaselisemaks või midagi).