reede, 20. oktoober 2017

Kui enam midagi ei tunne.

Hoiatus - see postitus on omajagu pikk and it might make you sad ja pole spordist. Kui lugeda ei viitsi, siis SEE video võtab mu elu ka suhteliselt hästi kokku :) 

Ei saa öelda, et kellelegi, kes mu blogi veidikene lugenud on, see üllatusena saab tulla, aga kuna päriselus tuleb see enamvähem kõigile üllatusena, jagan ma veidi värsket elukogemust sellest, kuidas depressiooni langeda ja sellest (vist) välja ka tulla. Justnimelt, minu selle aasta suurimad lahingud ja kaklused pole toimunud kahevõitluses teistega, vaid iseendaga. 

Retsept depressiooni jaoks oli minu puhul tagasi vaadates väga lihtne: muretse paaniliselt kõige pärast, vahet pole, kas see on su kontrolli all või mitte - töö, pere, välimus, sisemus, tulevik, globaalne soojenemine - you name it. Ära mitte mingil juhul oma muresid kellegagi jaga, sest sa pead ju ikka tugev olema ja ise hakkama saama (what even, Kristel). Nuta pidevalt. Kodus. Trennis. Kontoris. Tänaval. Mõtle samal ajal, et see on ajutine melanhoolia, sest neid raskeid perioode on ikka olnud, küll see mööda läheb. 

Aga siis ühel hetkel avasta, et sa ei ole enam otseselt õnnetu. Sa ei nuta enam. Samas ei ole sa ka õnnelik. Sa ei tunne armastust, viha, rõõmu, kadedust - sa ei tunne üldse mitte midagi. Pean tunnistama, et alguses see oli suur kergendus - miski ei ärritanud enam, miski ei pannud muretsema ega tekitanud ärevust. Samas oli ka kummaline, sest mitu kuud elasin ma oma elu autopiloodil: tõused üles, lähed tööle, õhtul lähed trenni ja siis magama. Aeg-ajalt kohtud mõne sõbraga, aeg-ajalt käid väljas sotsialiseerumas. Täiesti tavaline elu, ainus vahe on selles, et kõik on kogu aeg meh. Veidi nagu funktsioneerivad alkohoolikud, aga depressiooniga. Ma sain augustis jitsis oma vööle kolmanda triibu ja uuendasin sügisel mõlemad jooksurekordid, mis on aastaid püsinud - ja ma ei tundnud nendest rõõmu rohkem kui 10 sekundiks, pärast seda oli tavapärane MEHHHH tagasi (korraks meenus, et ma olen siiani ikka üritanud spordiblogi pidada).

Pärast seda läks asi eriti huvitavaks, sest kuna mitte ükski asi ei pakkunud enam huvi, siis ei ole ju mõtet väga palju pingutada ja isegi ärkvel püsida. Miks olla ärkvel ja asjalik, kui saaksid rahumeeli lükata kõik asjad homsele ja diivanil sooja teki all magada, kass kaisus nurrumas. Kõlab suht ideaalselt, eks? Tunduski, kuni ma sain aru, et ma magan terve kodusoldud aja ja olen ikka väsinud. Ma ei suutnud silmi puhtfüüsiliselt lahti hoida ja vaimselt ootasin ma kogu aeg seda hetke, kus ma saan koju minna, näo ära pesta ja teki alla pugeda. Kell viis, kuus, kaheksa, vahet pole. Nädalavahetuseti magasin ma vahepeal 14+ tundi. Tukud, ärkad, sööd natuke, jood lonksu vett ja tukud edasi. 

Nagu võib arvata, siis sellise eluga ei ole ma olnud ei hea sõber, töö- ega elukaaslane. Pinged kuhjusid ning mu emotsionaalselt surnud perioodid vahetusid süütunde, mure ja lootusetusega. Augu põhi polnud veel päris käes, kuid ma ei suutnud enam ka valgust näha. Kõik oli ühtlaselt hämar, väsitav ja mõttetu. See oli ka hetk, kus ma tundsin, et pole mõtet abi otsida, sest kes mind ikka aidata saaks, kui ma olen nii mõttetu inimene, et ei suuda end isegi sellisest "väiksest" madalseisust välja kaevata. Ma kapseldusin aina rohkem endasse, ma ei tahtnud kedagi näha ega kellegagi rääkida. Kui telefon helises, oli mu esmane reaktsioon ohata - isegi vaatamata, kes mulle helistas. Mind ei huvitanud söömine ega selle tervislikkus vähemalgi määral - surviving on coffee and sugar, pole ime, et enesetunne pole nagu kevadisel lilleõiel. 

Õnneks sekkus mu peika ja paar targemat inimest veel ja mulle väideti, et tegelikult elu ei pea selline olema ja et tegelikult on okei muredest rääkida ja neid läbi elada. See on mul praegu käsil koostöös oma ala spetsialistidega, aga see on raske. Algul pidin võitlema perearstiga, et üldse psühholoogile saada, sest nähtavasti ei tundunud ma siiski piisavalt tõsine juhtum, kuigi testid näitasid sügavat depressiooni. Paari nädala pärast istusin ma samas kabinetis täiesti ilmetu näoga ja lasin pisaratel vaikuses voolata, kuni sain oma saatekirja. Ma ei oska sõnadesse panna, kui raske oli end iga kord kokku võtta, et astuda ka kõige väiksem samm lootuses, et kunagi läheb miski paremaks. 

See on ikka veel väga raske, mistõttu tahtsin end veidi ka nö tühjaks kirjutada ja loota, et ehk aitab see kellelgi varem abi otsida või oma muredest rääkida. On inimesi, kes ei mõista, kui sa neile räägid - sest nad pole seda läbi elanud, nad ei oska samastuda, see pole nende süü. Ka minu käest on küsitud, et "miks sa kurb oled, kui su elu nii hea on?". See pole ratsionaalne otsus. See pole tavaline ajutine kurbus ja on tõenäoline, et see ei lähe iseenesest mööda. Eestis otsib abi umbes kolmandik neist, seda tegelikult vajaksid. 

Mina ei tunne õnneks praegu ka häbitunnet (hehe!), nii et pigem olen aus - otsi keegi, kellega rääkida! Kui sa maadled ja maadled kogu aeg samade (või pidevalt uute) mõtete ja probleemidega, räägi kellegagi, kes on aastaid õppinud just selleks, et sind abistada! Ära karda antidepressante - need üksi pole lahendus, aga need võivad olla hiiglama suureks abiks. 

Minu sees on ka praegu tundetus, kuid väga väga vaikselt hakkavad emotsioonid tagasi hiilima. Aeg-ajalt on sellega raske toime tulla, sest need on nii ootamatud, kuid ma eelistan ükskõik mida sellele tühjusele. Minu igavene coping mechanism on ikka visata kõige üle nalja ning kuigi selles postituses see väga hästi välja ei tulnud, siis proovin edaspidi rohkem huumorit teha. Aga meanwhile.. märgakem inimesi ja kuulame nende mured ära, isegi kui need tunduvad mõttetud, eksole? 

Pai! 

7 kommentaari:

Andra ütles ...

nii ilus ja aus postitus, kallis. tubli oled, et sellega tegelema hakkasid ja tea, et meie toetame sind alati - nii nõu, jõu kui veini ja kallidega!

Anonüümne ütles ...

See on tegelikult väga hea, et sa sellest kirjutasid, sest sellistest asjadest ei kirjutata mu meelest piisavalt. See pole kerge, üldse mitte - mina, kes ma isegi ei mäleta, et ma oleks kunagi elanud ILMA depressioonita, näiteks pole sellest eriti kirjutanud, sest see on raske.

Aga sa saad sellest üle, usun ma :)

Kristel ütles ...

Aitäh, aitäh!
Ma ise ei plaani ka rohkem sellest väga kirjutada, sest see on minu jaoks kuidagi nii tavaline olukord. Ja ma ei taha siin mingit masekablogi pidama hakata, vaid pigem jäädvustada, et sellised tunded on ka olemas ja et need pole imelikud ja kuidagi eriti traagilised. Lihtsalt hetkel on nii.

Margit Partei ütles ...

Pai, Kristel, palju-palju paisid!

Miina ütles ...

Tore, et sinu elukaaslane, su sõbrad ja sa ise oled otsustanud otsida lahendusi, et sellest välja tulla.
Depresioon ei ole see, kui ühel päeval on väljas paha ilm või saad paha hinde või keegi ütles sulle halvasti ning siis keegi ütleb, et tal on nüüd "deprekas". Siiski on depressioon sageli alahinnatud, mistõttu on oluline, et depressioonis inimest märgataks, aidataks, sest depressioonis inimesel võivad olla kurvad tagajärjed.

Miina ütles ...

Jõudu!

Regiina ütles ...

mul oli eelmine kuu selline hästi hästi raske periood. Ma ei ütle üldse, et depressioon oli aga masendus ja nii õnnetu oli olla. Lihtsalt mitte midagi ei teinud rõõmu .... Tegin mingi depressiooni testi ja vastus oli, et algav depressioon... Lugesin võimalikke raviviise- mine liigu väljas :D ja mõtlesin, et no pekki, mind küll trenn rõõmsaks ei teeks, sest see on samasugune kohustus kui kõik teised kohustused, mis mu hauda on viinud. Ja kodus eelistasin voodis lääbakil olla ja lage vahtida, mis on minu puhul siiani olnud täiesti välistatud tegevus.... oehhh....aga tundub, et hakkan kuskile äärekese peale tagasi ronima ja energiat on ka juba rohkem :) Või noh vähemalt headel päevadel on rohkem :) igatahes tänud, et jagasid oma kogemust ja tore, et abi leidsid :)