esmaspäev, 25. september 2017

Ei saa minust instamodelli

Kurdan korraks oma rasket elu - kui sa teed sporti nii, et sa sellest pilti ei tee, kas sa ikka tegid sporti? Ma käin põhimõtteliselt jooksmas ja jõusaalis ja üldiselt trennis nii, et moblat ma kaasa ei võta - see tähendab, et ma ei tee pea kunagi oma sportimisest pilte, kui ma seda just ette ei planeeri teades, et midagi eriti ägedat on ootamas. Ma ise arvan küll, et kamoon, keda need mu igavesed sörgiringid huvitavad, terve instagram on täis jooksjaid ja lihasepunnitajaid, kes näevad minust kaheksa(sada) korda paremad välja. Küll aga viib see väga kurvalt selleni, et mul ei ole ka blogisse tihti pildimaterjali lisada. Võistlustel ma käin enamasti üksinda ja/või olen nii totaka näoga, et kohe kuidagi ei tahaks seda avalikult näidata. Selfisid ma jõusaalis tahaks teha küll, aga ma tõõõesti ei oska ja kuidagi piinlik on ka. 

Aga siis! Vahel harva toimuvad sellised toredad asjad nagu jitsiseminarid, kus sensei blackbelt jagab oma tarkusi (meil on Tallinna klubis juba NELI mustvööd, see on päris päris äge) ja mh tehakse mõnikord paar pilti ka. Kuna seda poseeritud pilti on näha juba mu Instagrami feedis, kus ma teen ka korralikku Quasimodo nägu (aga in all fairness mu peika kaalub pea 80 kilo ja mu aur läks mitte ümberkukkumisele), siis hõõrusin käsi kokku, kui Mardo ütles, et "oo, tegin mõned pildid ka, tšekkige biiti"

Kõik pildid minust on sellised (vähemalt TÜSKi represent on ausalt olemas). Fuck. 

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mul sama lugu. Veits hullem ainult selles mõttes, et ma osalen jooksuvõistlustel ja tavaliselt ei märka kõiki raja ääres luuravaid fotograafe. Pärast on Sportfotos minust sellised pildid et jeesus krist. Kui ma muidu tavaelus olen mingi väga eestlaslik eksemplar (resting bitchface on selle kohta veel leebelt öeldud), siis joostes olen ma tavaliselt sellise näoga, nagu hakkaks kohe surema vms. No vahel hakkan ka, aga mitte kogu aeg. Loomulikult ei ilmu minust MITTE KUNAGI need fotod, mille jaoks ma rajaäärsele fotograafile naeratan ja pöidlad püsti poseerin. Kui ma vahel juhtun mõnd kaamerat märkama.

Kristel ütles ...

Sportfoto on tõesti omaette ooper - nüüd ma olen selle osas täiesti alla andnud, iialgi ei maksa ma raha selle eest, et saada endale tulipunase näog pilt sellest hetkest, kui jalg maandub ja KÕIK korraga võdiseb, nii et pole aru saada, kas mina või minu näoga hüljes on jäädvustatud :D