esmaspäev, 25. september 2017

Ei saa minust instamodelli

Kurdan korraks oma rasket elu - kui sa teed sporti nii, et sa sellest pilti ei tee, kas sa ikka tegid sporti? Ma käin põhimõtteliselt jooksmas ja jõusaalis ja üldiselt trennis nii, et moblat ma kaasa ei võta - see tähendab, et ma ei tee pea kunagi oma sportimisest pilte, kui ma seda just ette ei planeeri teades, et midagi eriti ägedat on ootamas. Ma ise arvan küll, et kamoon, keda need mu igavesed sörgiringid huvitavad, terve instagram on täis jooksjaid ja lihasepunnitajaid, kes näevad minust kaheksa(sada) korda paremad välja. Küll aga viib see väga kurvalt selleni, et mul ei ole ka blogisse tihti pildimaterjali lisada. Võistlustel ma käin enamasti üksinda ja/või olen nii totaka näoga, et kohe kuidagi ei tahaks seda avalikult näidata. Selfisid ma jõusaalis tahaks teha küll, aga ma tõõõesti ei oska ja kuidagi piinlik on ka. 

Aga siis! Vahel harva toimuvad sellised toredad asjad nagu jitsiseminarid, kus sensei blackbelt jagab oma tarkusi (meil on Tallinna klubis juba NELI mustvööd, see on päris päris äge) ja mh tehakse mõnikord paar pilti ka. Kuna seda poseeritud pilti on näha juba mu Instagrami feedis, kus ma teen ka korralikku Quasimodo nägu (aga in all fairness mu peika kaalub pea 80 kilo ja mu aur läks mitte ümberkukkumisele), siis hõõrusin käsi kokku, kui Mardo ütles, et "oo, tegin mõned pildid ka, tšekkige biiti"

Kõik pildid minust on sellised (vähemalt TÜSKi represent on ausalt olemas). Fuck. 

pühapäev, 10. september 2017

SEB Sügisjooks 2017

Enne kui kõik oma (pool)maratonidest kirjutama hakkavad - pärast oma tiraadi, kuidas ma ei viitsi jooksuvõistlustel käia ja mingit aega taga ajada ja üldse pole motti, jooksin SEB Sügisjooksul Tallinnas uue 10km reksi. 

Tegelikult ma isegi ei mõelnud selle jooksu peale, kuni mu sõbranna otsustas täpselt 9. septembri õhtul Tallinnas soolaleivapeo korraldada. Üks meie seltskonna tüdruk ütles, et jookseb 10km enne ära ja siis tuleb. Pärast seda ma pikemalt mõtlema ei jäänud ja registreerisin end kohe samal õhtul ka jooksma. Sel aastal ma tegelikult jooksma pole väga palju jõudnud, nii et pigem oli mu eesmärk saada viisaka enesetunde ja tempoga üks võistlus hinge alla. Kui aga nüüd augustis-septembris märkasin, et mu pulsikell on vist katki ja näitab veidi liiga ilusaid numbreid (150se pulsi juures keskmiseks tempoks veidi üle 7min/km, mis on minut kiirem kui kevadel selle pulsiga), mõtlesin, et miks siis mitte juba proovida oma mitu aastat püsinud rekordit parandada. Siinkohal tunnistan ausalt üles, et ma ei mäletanud isegi, mis mu eelmine rekord oli ja vaatasin selle võistlusele eelneval päeval järele :D 

Sel korral soosis ilm ka päris mõnusalt, veidi tibutas vihma, soojakraade oli 10 kanti ja polnud liiga külm ega palav. Inimesed stardikoridoris vaatasid mind küll veidi kahtlustavalt, kui ma seal lühkarites ja maikas tsillisin, aga mul pole IIALGI ühelgi võistlusel külm hakanud, pealegi on 10km nii lühike distants, et saabki siis kiiremini ära joosta. Tegelt vist söön juba oma sõnu, sest Narvas poolmaratoni joostes ma mäletan, et kehal oli soe, aga käed ei paindunud enam teetassi lõpus haarama. Nii külm õnneks eile polnud. Enne starti kohtasin üle tüki aja ka Miinat, kes on vist oma jooksurõõmu hakanud üles leidma ja oli sama armas nagu alati. Enne starti sain oma rashguardi ka Evale anda (suur tänks, et meie võistluste rööprähkleja olid!) ja juba soojenduse ajal hakkas piisavalt soe. 

Mu taktika oli väga lihtne - kuna olenemata tempost kustun ma ALATI lõpus ära, proovin alguses võimalikult suure varu sisse joosta, aga asja mõistuse piires hoida. Panin kellast lõpuaja ennustuse käima ja hakkasin sibama. Üks jalg teise ette,  let's go. Esimesed kolm-neli km olid väga mõnusad, haarasin joogipunktist kaks lonksu vett ja kohe pärast seda sain külastuse juba tuttavatelt kõhukrampidelt. Ma tõesti ei tea, mida teha, et need mind igal võistlusel kimbutama ei hakkaks - tegu pole tavalise pistmisega, vaid terve mu alakõht läheb valusalt krampi. See oli raske hetk, ei hakka valetama. Tempo vaikselt langes ja tundsin, et kõndimine on päris lähedal - kuid sel korral oli vaim tugevam kui keha ja surusin edasi. Kuskil kaks kilomeetrit sain joostud suuremate ja väiksemate valudega kõhus, kui jälle oma rütmi leidsin ja valu üle läks. Siis motiveerisin end juba sellega, et pool on läbi ja rekordi parandamine jätkuvalt päevakorras. 
#fabulous

Teises joogipunktis ma enam ei peatunud, sest tundsin, et ei vaja juua. Küll aga oli see 7km punkt vaieldamatult mu lemmik kaasaelajate ja melu poolest - andis kohe rõõmsama sammu juurde. Teisel kohal oli üks väike punktike, mis mängis valjuhäälselt Metallica "Whiskey in the Jari". 
Long story short - üheksanda kilomeetri alguseks olin ma end juba täiesti kinni jooksnud ja lihtsalt palvetasin, et see ükskord läbi saaks. :D Lugesin peas endale "motivatsioonikõnet" stiilis "sa kahetsed pärast, kui nüüd kõndima hakkad, viruta ikka lõpuni välja, üks jalg teise ette, do the goddamn thing".
Tundub, et see toimis, sest kui eelmine rekord oli 56:02, siis sel korral ületasin finišijoone netoajaga 54:46! 

Uhke oli olla, päris ausalt! Järele mõeldes aga ma ei usu, et ma olen praegu paremas vormis kui eelmise reksi jooksmise ajal, pigem jooksuvorm on kehvem ja üleliigset polstrit on ka veits ikka peal. Küll aga olen vaimselt rohkem valmis end ebamugavas tsoonis hoidma ja tõenäoliselt sealt ka see parandus - korrutan endale, et võistlusel ei peagi mugav olema ja lihtsalt jooksen. Õnneks sel korral aitas kaasa ka hea ilm ja kiire rada. 

Igatahes: 
Neto aeg: 54:46
Koht: 1206/3576; naistest 283/1968; vanuseklassis 174/1035 - ma vist nii häid numbreid polegi kunagi välja jooksnud. 
Keskmine tempo: 5:29/min
Keskmine pulss: 185 (see ei lähe küll vist iialgi paremaks, ohjummel)


pühapäev, 3. september 2017

Augusti kokkuvõte


August oli selline casual kuu, kus natuke tegin trenni, aga põhirõhk läks muudele asjadele. Kahjuks need asjad polnud toredad asjad nagu rannas suveilma nautimine või sõpradega aja veetmine, vaid pigem töö ja veel tööd ja vahelduseks kaalualandamine ja võistlustel vigasaamine. 

Nädal aega on nüüd Soome võistlusest möödas ning tundub, et septembris pean jitsis vaiksemalt võtma, sest õlg on jätkuvalt valus ja nt magamine on jätkuvalt raskendatud. Samas saan aga asja hea külje pealt vaadata - mul on nüüd rohkem aega, et jooksmisele keskenduda, mis on alati tore. Vaatame, mis sellest spordiasjast välja tuleb, äkki sügis on edukam kui suvi.