teisipäev, 29. august 2017

No-gi Finnish Open 2017

Tegelikult ei pea siin pikka juttu tegema - sellel võistlusel sain kotte ei õnnestunud mul võita. Aga natuke pikemat juttu teen ikka. 
Startisime pühapäeva öösel kell pool neli - täiesti ebainimlik aeg ükskõik mille tegemiseks. Sel ajal, kui teised jõid kohvi ja sõid šokolaadi ja pähkleid, vandusin ma oma peas, et ma enam kunagi madalamasse kaaluklassi ei lähe. Laevas aga meenus mulle, et ma ei tunne magades nälga, mistõttu magasin põhimõtteliselt terve laevasõidu maha. Kõik see tasus kohale jõudes ära, sest olin casually poolteist kilo kaaluklassi piirist kergem. Ehk siis tuleviku tarbeks - kaks-kolm kilo saab täiesti vabalt võtta ka veelaadimiseta maha. Selleks on vaja lihtsalt õhtusöögid ära jätta ja vedelikke piirata. Pole väga keeruline, küll aga on see omajagu raske, sest mulle meeldib süüa. Muidu seda taktikat ei soovita pikaajaliselt, tänaseks olen rahumeeli kõik tagasi söönud :) 

Igatahes - kaalumure kaelast ära, tegin küpsisepaki ja Värska lahti ja alustasin soojategemist. Ma vist pole viimase aasta jooksul kokku trennides nii palju sooja teinud kui selle võistluse eel. Väga kiiresti tuli juba esimene matš väikse blondi Soome neiu vastu. Naeratasime sõbralikult, lõime käed ja maailm kahanes väga väikseks. See hetk võistluse ajal on alati midagi täiesti uudset - keskenduda saab ainult ühele asjale: ära saa kägistatud. Kõik ärevus, mida sa tunned enne võistlust, kaob ära ning alles jääb ainult üks hetk ja sinu vastane. Aga poeetilisusest aitab - maadlemine ei tulnud välja, sest tüdruk istus pepuli. Mis ikka, hakkame mööduma. ohwait, ma ei oska ju eriti mööduda. See viis selleni, et ma proovisin kogu aeg sama asja samamoodi teha ja see ei õnnestunud. Tõll hüüdis nurgast nõuandeid, mida ma üritasin kuulata, kuid ühel hetkel sain pühitud. Võitlesin all edasi ja katsusin konksutada, kuid tüdruk sai mööda ja küljekontrolli. Võitlesin sealt küll ka välja, kuid ei suutnud olukorda enda kasuks pöörata. Tulemus: kaotus punktidega (5-0).

Pärast seda matši ma olin veidi nukker, aga samas ma olin ka uhke, sest ma suutsin esmakordselt matši lõpuni vastu pidada. Samuti oli see mu esimene kaotus, mis ei lõppenud alistusega. KÜll aga järele mõeldes tunnen, et ma oleks võinud olla agressiivsem. Ma ei oska veel enda võistlus-mõttelaadi leida ja suhtusin sellesse matši veidi nagu tavalisse sparringusse. Kohe võtsin otsuseks ka avatud kaalus osaleda, sest siis ma ei oleks vähemalt ühe matši pärast Soome sõitnud. 

Läks mööda viis-kuus tundi, mille ajal mu klubikaaslased skoorisid ühe kulla ja ühe pronksi! Hea töö, uhke oli olla! Avatud mati alguseks ma olin tegelikult juba üsna tüdinenud ootamisest, omajagu väsinud ja tahtsin lihtsalt koju minna. No mis ikka. Pilgu järgi oli mu vastane ainult üks kaaluklass kõrgemal ehk mitte päris 30kg raskem. Hea uudis. Sel korral hakkasin ise kartma ja istusin alguses pepuli - sest holy shit, kuidas soomlastele meeldib maadelda. Kahjuks tuli välja, et ka see otsus oli vale, sest ma ei oska ka alt kaitsta. Jutt kiire, teine neiu sai küljekontrolli ning sealt võitles välja väga kena õlaluku. Tulemus: kaotus õlalukuga. 

Tahaks täiega öelda, et oo, sain väga palju kogemusi ja võitsin kõiki, kes ei julgenud üldse võistlema tulla, aga ma olen üsna pettunud. Ma tean, et suudan tegelikult paremini, lihtsalt sel korral ei saanud enda oskusi täitsa käima. Ning ausalt, vastased olid sel korral paremad. Kõige kurvem asja juures on siiski see, et ma lasin sellel õlalukul veidi liiga kaugele minna, mistõttu eile ma veel ise riideid selga ei saanud. Kaks ööd olen suhteliselt magamata olnud, sest valu hoiab ärkvel. Täna õnneks on juba palju parem olla, nii et varsti peaksin jälle rõõsa ja rõõmus olema :) 

Kommentaare ei ole: