laupäev, 26. august 2017

Fear has gripped me but here I go

Ma vist polegi siin välja hõiganud, et ma lähen homme Soome võistlema. Ilma kimonota võistlus, mis on alati hea ja tähendab mh, et ma olen harjutanud ka maadlust ja loodetavasti ma ei hakka nii kartma, et kohe maha istun ise, vaid vähemalt proovin ühe mahaviimisega õnne. Minu kaaluklass (kuni 61.5kg) on naiste võistluste kõige rahvarohkem, mis tähendab, et kulla saamiseks peaksin võitma kolm matši. No vaatame, mul endal on väiksemad eesmärgid - mitte saada disklahvi kogemata ega teha mingit piinlikku lollust (nt jääda mahaviimisel kägistusse kinni). Võitmine oleks muidugi tore, eriti selle tõttu, et VÄGA kurb oleks sõita Soome, et seal kaotada ja üks matš teha. 

Kaaluvõtmisest pole mul sel korral väga palju lugusid rääkida - otsustasin mitte klassikalist võtmist teha, sest iseenesest olen ma igapäevaselt nibin-nabin selles kaalus või kilo-kaks raskem. Mu plaan oli sel nädalal lihtsalt vähem süüa - nt jätta õhtusöök ära. Kõik läks väga hästi, kuni enam ei läinud ja mh oli vahepeal öö, kus mind väga pika päeva lõpus ootas suur hunnik friikartuleid. Imelise maitsega tol hetkel, aga see sool hoiab küll kõike vedelikku järgmised neli aastat kinni. Eriti lõbusaks teeb asjaolu see, et mu kodune kaal kõigub vastavalt asukohale umbes kilo, nii et täna ma veel ei tea, kas ma olen võistluskaalus või mitte :) vast ikka olen, täna tuleb veel selline päev, kus olen pahur, sest ma ei saa väga palju süüa. Küll aga on eksperimendina see päris põnev, et tegelikult see näljatunne on täiesti händlitav, aga mu esmane reaktsioon on alati söögi järele haarat, kui kõht vähegi tühi on. Või kui igav on. See on kohe uskumatu, kui palju ma lihtsalt igavusest söön. 
Vähemalt sain võistlussoojenduse juba ära teha. Batman vs Superman! 

Tänase seisuga olen ma üsna ärevil. Ükskõik kui palju ma endale ka ei ütleks, et sellest ei olene tegelikult midagi, kui ma kaotan, siis ... keegi meist ei taha ju kaotada. Noh, vähemalt on mul alati võimalus ka avatud kaalus võistelda (seal on siis kõik valge vöötasemega võistlejad olenemata kaalunumbrist) ja võin võistluse edukaks lugeda, kui tervelt tagasi tulen. Eneseületus tuleb nagunii päris korralik. Plaan on siis paigas ka sügisel hakata vähem võitluskunste tegema ja veidi rohkem joosta, sest ma ikka tahaksin ühe poolmaratoni ka sel aastal vöö alla saada. Oktoobriks saaksin vast pooliku läbimise vormi juba küll. :) 

Igatahes hoidke kõiki pöidlaid, appi! 

1 kommentaar:

Andra ütles ...

kõiki pöidlaid ja varbaid hoian!