kolmapäev, 26. juuli 2017

Jooksurõõmust

Lugesin Kati blogist, kuidas ta jooksurõõm on hakanud teda maha jätma ja pean ütlema, et tean täpipealt, mis tunne see on. Mul on tunne, et see avaldab ikka totralt palju mõju, kui lugeda teiste sportijate blogisid. Kuna jooksmine kogub aina tuure ja kõik otsustavad järjest aina pikemaid maid vallutada, siis võib see ühel hetkel päris ärritavaks minna. Mina teen aeg-ajalt teadlikult blogipause või jätan jooksudega seotud postitusi vahele, sest ma lihtsalt olen veits väiklane ja lähen pahaseks, kui inimesed suudavad suvalt hea tempoga ja madala pulsiga joosta. Kui keegi tahab end selles suhtes paremini tunda, siis mina pole aastatega mitte mingit arengut teinud ja jooksen ikka naeruväärse pulsi-tempo suhtega. Vanasti ma jooksin ilma pulsikellata ja olin rahul, kui 10k trennis tunni kanti jooksin - mida juhtus kogu aeg. Teate, kaua ma pulsi järgi 10k jooksen? Issand, seni jõuab päike looja minna, kui ma keskpäeval alustan. 

Aga! Mitte sellest ma ei tahtnud rääkida - ma tegin üsna pika jooksupausi oma põlve tõttu ja olen praegu leidmas tagasiteed metsa- ja asfaltiradadele. Ja see on NII mõnus. Mulle meenub täiesti, miks ma jooksma üldse hakkasin - see polnud selleks, et maratoniks treenida või kaalust alla võtta (no okei, vb natuke ka seda) või blogi kirjutada ja kuulsaks saada. Ma tahtsin joosta, sest see on pingelangus. See on minu aeg endale, kus ma ei pea kellegagi rääkima ega kellelegi/millelegi tähelepanu pöörama. Ma saan olla veidi aega üksi oma mõtetega, jätta telefoni koju ja mitte mõelda tööle ega sassis elule. Jooksmine hoiab mu eksistentsiaalset ängi eemal, päris ausalt. Ja minul isegi pole ühtegi last ega mitut töökohta, kellest puhata. Ma ei kujuta isegi ette, kui mõnus võib olla inimestel, kelle jaoks nende jooksutiir ongi päeva ainus omaette-olemise aeg. 
casual "olen rabas ilus" pilt

Jooksmise suur pluss on see, et ma saan seda teha igal ajal (khmhmh, õhtul, sest hommikused jooksud on ... mitte minu jaoks) ja ilma suurema ettevalmistuseta. Seon tossupaelad kinni ja minek. Jitsiga on alati seotud kindlad kellaajad, mis mulle tihti ei sobi ja päris mõnus on vahepeal trenni tehes teada, et kõik higi su kehal on sinu enda oma (that moment, kui poolvõõra mehe higi tema ninalt sulle silma tilgub, mmmm). See on ka väga mõnusalt vastandlik - kui jitsis oled sa sunnitud selles ühes hetkes viibima ja keskenduma täpselt sellele, mida sa teed, siis joostes saan ma kuulata kõiki maailma taskuhäälinguid, kuulata linnulaulu ja mõelda terve oma elu sasipuntrad läbi. 

Igatahes praegu olen ma jälle selles mõnusas kohas, kus saan vaikselt distantsi pikendada ja end hästi tunda. Suurema osa ajast jooksen ikka pulsi järgi (ehk siis teen teiste inimeste kiirkõnni tempot), aga kui on selline päev, et on vaja veidi agaram olla, siis lükkan pulsiekraani eest ja jooksen enesetunde järgi. Need on ka jooksud, mille kohta Polar annab kõige paremat tagasisidet. Saa siis aru :) 

Isegi kui ma kunagi maratoni (või üldse ühtegi võistlust) ei jookse, on päris hea tunne jälle rajal olla, otseses ja kaudses mõttes. 

2 kommentaari:

Karmen Lepp ütles ...

Väga muhe postitus!
Just sellise suhtumisega ongi kõige kergem kulgeda. Tuleb hoida meeles põhjus, miks jooksmist alustatud sai - see on lõbus.

Hobijooksja ütles ...

Kui hetkel jooksmises konkreetseid ajalisi eesmärke jms pole, siis minu soovitus on, et jooksegi ilma pulssi jälgimata. Kuula vaid organismi (sh hingamist!) ja jälgi enesetunnet. Ehk siis, no pressure ja naudi. Milleks end liigselt piirata? Mina nt ei mäletagi, kunas viimati pulssi mõõtsin... Vaid tempot ja distantsi jälgin ja kõik.