laupäev, 17. juuni 2017

Kuidas lasta end väikestest asjadest häirida.

Mu õnnetu lugu algas juba eile õhtul, kui saime Armupesa kassile värsket kala. Ta on muidugi nii totakas, et ta ei osanud sellega midagi peale hakata ja lihtsalt nuusutas seda ja kõndis lihtsalt näugudes ringi. Ma mõtlesin, et aitan ta hädast välja ja lõikusin selle tükkideks ja tundsin terve aja, et tahaksin lihtsalt nurka ropsida. Üks suur põhjus minu lihast loobumise juures oli see, et kalalõhn ajab mind oksele - toores kala, küpsetatud kala, kalahelbed, you name it. Pärast seda tundsin ma terve õhtu, et mu käed haisevad, mu kodu haiseb ja Kass ei tahtnud isegi tükkidena selle kala lähedale minna. Niisiis läksin magama juba suhteliselt pahaselt. 

Hommikul pärast väga kehva unega möödunud ööd mõtlesin, et lähen lõpuks ometi jooksma - sest mul on aega ja uni läks nagunii ära. Esmalt avastasin, et kõik mu tavapärased trenniriided on pesus ja pigistasin jalga püksid, mis on mu mõnusa kaalutõusuga vahvalt kitsaks jäänud. Õue jõudes ma avastasin, et mu iPod on tühjaks saanud. Selle viie sekundiga, kui ma ülemiselt korruselt välja jõudsin, sest kodus näitas ta veel poolt akut. 
Üks palju ilusam hommik rabas

Ootasin keset kõnniteed, et kella GPS ära ühendaks (mitte kuskil tee ääres) ja punane linnaliinibuss jäi suvakohas seisma ja juht hakkas mind üle tee lehvitama. Väga kena temast, aga ma enda meelest ei näidanud kuidagimoodi, et sooviksin teed ületada - seistes teeservast kaugel, seljaga sebra poole ja vaadates pingsalt oma kätt/maapinda. Igatahes jõudsin ma lõpuks sörkima ja esimesed paar kilomeetrit olid väga lõbusad, kuni Ihaste viadukti juures tagasi pöördudes sattus minu taha reipa sammuga kõndima üks mees, kes kõla järgi tuli otse peolt ja rääkis kellegagi telefonis väga ropult ja valjuhäälselt. Juba ainuüksi tema lähedus ajas mul pulsi nii üles (sest mu aju on imelik ja kardab agressiivsust paaniliselt isegi võõraste puhul), et mõtlesin, et see sörk on mõttetu pingutus ja tõstsin tempot, et kiiremini koju saada. Selle tulemus - ma ei jõudnud viit kilomeetrit järjest joosta, vaid pidin vahepeal kõndima, et hinge tõmmata.

Tänane õppetund kokku võetuna - kui sa tahad jooksus ok olla, siis sellest ei piisa, et sa muidu agaralt trenni teed. Kui sa ei jookse, siis sa selles ka paremaks ei saa. Lisaõppetund: väiksed asjad võivad tüütud olla, aga lihtsam on neid mitte hinge võtta. 

Kommentaare ei ole: